Skulptuurid luikede asemele ehk

Modernismi klassikast lähtuvad skandinaavlased, leidlikud eestlased

JUTA KIVIMÄE

Näitus „Pond vita“ Kadriorus kuni 15. IX. Kuraatorid Gea Sibola-Hanseni, Mari-Liis Tammi ja Tiiu Kirsipuu, kunstnikud Ingrid Enarsson, Annika Heed, Olle Magnusson ja Gunnar Carl Nilsson Rootsist, Lars Waldemar, Søren Schaarup ja Stinne Teglhus, Misja Kristoffer Rasmussen ja Peder Istad Taanist ning Elo Liiv, Toomas Altnurme, Mari-Liis Tammi, Aime Kuulbusch, Terje Ojaver, Tiiu Kirsipuu ja Gea Sibola-Hansen Eestist.

Mari-Liis Tammi lendutõusva hiigellinnu tiivapaari meenutav teos „Järelkujutis“ on pühendatud surnuks toidetud luikedele.

Mari-Liis Tammi

Kadrioru Luigetiigi vees kogu suve kestnud vabaõhunäitus „Pond vita“ ehk „Tiigi elu“ on kokku toonud skulptoreid Eestist, Rootsist ja Taanist. Luigetiik ja selle ümbrus on Tallinnas olnud läbi aegade linnaelanike üks pühapäevasümboleid ja armastatud jalutuspaiku. Tiik rajati juba 1740. aastal, ent praeguse kuvandi, s.o paekaldad, saare paviljoni ja purskkaevud, sai see 1930. aastate uuendustööde käigus. Toona rajati ka liivakella väljak. Paiga erilisust tunnetasid ka näitusel osalevad skandinaavia skulptorid. Üks põhjusi, miks skulptorite vabaõhunäitus just tiigile kavandati, oli otsus, et edaspidi ei tooda tiigile enam Tallinna loomaaiast luigepaari, sest pargitöötajate palvetele ja keelavatele siltidele vaatamata olid jalutajad mitmed linnupaarid surnuks toitnud. Hukkunud luikedele ongi pühendatud Mari-Liis Tammi lendutõusva hiigellinnu tiivapaari meenutav teos „Järelkujutis“, mis püüab tiigi kohal hõljudes esimesena pilku. Tammi viimaste aastate loomingus on nii materjalivalik kui ka -käsitus olnud avar, tuues lihtsate kujunditega esile meeleseisundeid.

Suvistele näitustele on ikka suunatud ideid ja kujundeid, mis on ennast juba mõnel olulisel galeriinäitusel tõestanud, ent omandavad pargikeskkonnas kas täiesti uue või lisanduva tähenduse. Nii tekitab Aime Kuulbuschi „Torustik“ assotsiatsiooni millegagi, mis on linna läbides jõudu kogunud ja tuleb nüüd puhtas tiigivees ootamatult esile. Terje Ojaveri plastikust „Nutvad kivid“ on saanud usutava vormi kodustelt Laulasmaa rannakividelt. Nagu kunstniku isikunäitusel 2009. aastal Tallinna Kunstihoone galeriis, kus kivirahnud iseseisvalt põrandal liikusid, tabab ka tiiginäitusel vaatajat raskeid kive veepinnal hõljumas nähes võõritusefekt. Samalaadses tehnikas on oma skulptuuri lahendanud ka taanlane Lars Waldemer, kelle „Ujuv seeme“ tõuseb tumeda kogumina veepinnale. Tiiu Kirsipuu on loonud muheda kujundi: vana sammaldunud paat („Leke“) oleks nagu iga hetk vee alla vajumas, ent püsib ometi pinnal ja toimib vapralt purskkaevuna. Traditsioonilise purskkaevuna toimib Gea Sibola Hanseni pronksist „Tarkuselill“, ent ka Elo Liivi tantsivad sufid paneb liikuma vesi. Tiigi päikesekellapoolses osas võib näha elegantset põhjamaist minimalismi. Ingrid Enarsoni hõõguv metalne sööst vette („Komeet“) ja Annika Hudi tantsijate siluetid parvel vääristavad looduskeskkonda õnnestunud kohaspetsiifiliste objektidena. Søren Schaarup ja Stinne Teglhus on skulptorid, kelle koostöös on valminud Skandinaavia avalikku ruumi mitmeid modernismi klassikast lähtuvaid suuri graniidist ja muudest püsimaterjalidest objekte. Seda üllatavam on nende õhuline värviline metallkompositsioon Kadriorus veepinna kohal lendlevate kiilidega.

Rootsi ja Taani skulptorite klassikaliselt selged kujundid kõnelevad ühiskonnast, kus kunsti areng on toimunud katkestuste ja kataklüsmideta ning on olnud rohkem võimalusi skulptoritelt avalikku ruumi töid tellida. Missugune ei oleks ka rootsi ja taani skulptorite näitusele toodud idee või materjalivalik, kõigi puhul torkavad silma head tehnilised baasoskused. Peder Istadi „Taevane pink“ tiigiäärsel murupeenral mõjub kui maapinnale laskunud pilverüngas, ent tegemist on selle näituse kõige kaalukama teosega: eri toonides graniidist meisterlikult raiutud teos kaalub tonne. Misja Kristoffer Rasmusseni suuremõõtmeline pronksakt tiigivees meenutab enamikule eesti kunstipublikust 1970ndaid ja 1980ndaid eesti skulptuuris, mil alustas tööd meie ainsaks suureks valubaasiks kujunenud Ars Monumentaal. Paarikümne aasta jooksul tootsid mitmed eesti skulptorid siis enamasti pronksskulptuure. Koos uute kunstivooludega esile tõusnud kriitikud ristisid selle perioodi üksmeelselt pronksiajaks, andes nähtusele negatiivse hinnangu. Ühiskondlike muutustega kadus aga nii valubaas kui ka enesestmõistetav oskus luua pronksskulptuure.