Soome-ugri rahulik raev

Kaljo Põllu näitus „Mütoloogiline muinasmaailm“ on katkeline, kuid ka soomeugrilaste maailmataju on juba ammustest aegadest olnud mingis mõttes samasugune.

ART LEETE

Kaljo Põllu. Mütoloogiline muinasmaailm“ kuni 21. III 2021 Adamson-Ericu muuseumis, kuraator Kersti Koll ja kujundaja Villu Plink.

Omal ajal oli meil Supilinna pööningukambris kogu aeg käepärast soome-ugri häälestuspakett, kuhu kuulusid raamatud, vinüülplaadid, aga ka mapid Kaljo Põllu piltidega. Tollal tundus, et mõned loojad ja mõtlejad tajuvad midagi, mis on kuskil teisel pool nõidusliku tundmise piiri, kuhu meie sõpradega alles teel olime. Ja nad suutsid seda kuidagi hoomatavalt väljendada. Nüüdseks on nii, et mõned noist raamatutest on jäänud tunnetusliku sõnumitoojana püsima ning mõned mõtete ajale jalgu jäänud. Ja on midagi, mille kohta ei oska täpselt öeldagi: need on jäänud soome-ugri ebamäärasusse.

Kui ma nüüd vaatan, kas Kaljo Põllu piltides on veel müstika alles, kas see seostub millegagi, mida olen tundnud soome-ugri metsades ja jõgedel, siis ma ei teagi, kas seal on just sellist, mida need pildid väidavad olemas olevat või kunagi olnud. Kas inimeste sees on midagi nii põhjalikku, soome-ugri tundega lõpuni minekut, mis Põllu piltides kumab? Mulle tundub praegu, et päris elus on soome-ugri tunne natuke mänglev ja kohanduv. Aga ehk on ka Kaljo Põllu piltides peidus seesama?

Mida näituse korraldajad tahavad? Näitust tutvustavas tekstis ja kataloogis kõneletakse Kaljo Põllu otsingutest soome-ugri müütilise maailmatunnetuse sügavustes, aga midagi täpsemat näituse enda kohta teada ei saa. Siin paistab asi olevat sedasi, et sõnum on ise ka meedium. Kuraatori puudutust on enim tunda selles lauses: „Näituse korraldajad loodavad, et Kaljo Põllu tugeva sisemise energeetikaga looming, milles nii eesti esivanemate kui ka hõimurahvaste vaimne pärand on kätketud mõjusasse kunstikeelde, pakub külastajaile avarat mõtteruumi ning äratundmis- ja avastamisrõõmu.“

Küllap siis nii ongi, et näitust peab võtma Kaljo Põllu mütoloogilise maiguga loomingu läbilõikena: sel lastakse olla katkendlikult mingis valikus, millist ilmselt pole varem ühelgi näitusel olnud. Mosaiik on ümber laotud ning võib-olla ilmneb just nii uuel moel, mida Kaljo Põllu tegelikult tahtis. Kas me usuksimegi, kui kuraator püüaks väita, et tal on täitsa oma lugu jutustada ja Kaljo Põllu looming on vaid vahend? Siiski tuleb tõdeda, et mõistatuslikku on sissejuhatuseks vähe.

Näituse tegijad on aga jõuliselt sekkunud turunduslikku külge. Muuseumi poes on hulgi Kaljo Põllu teostel põhinevaid meeneid: turukotte, pajakindaid ja -lappe, kotikesi daamidele, postkaarte. Külmkapimagnetid ei hakanud silma, ehkki need kõlvanuks ju ka kõikehõlmava müstilise tunde toetuseks. Soome-ugri muinasilma saab koju kaasa võtta ja siis on see kogu aeg silma all. Kogu see kraam sobib mõnusalt kokku soome-ugri vahetu ja asjaliku hoiakuga pühade esemete suhtes.

Näitusel on väljas valik Kaljo Põllu loometöö sellest osast, mis seostub rohkem või vähem mütoloogilise muinasmaailma seeriates tunnetusliku sügavuseni jõudnud tajurajaga. Eesti maastike side arhailise maailmaga näib toimivat eeskätt graafikatehnika kaudu. Või püütakse siin tabada ja esitleda ka mütoloogilist eeltunnet, mis on kätketud pildikeelde? Kas maastikud on esitatud illustreerimaks, et visuaalsed kujutlused ja mõtted liikusid paralleelselt samas suunas?

Kaljo Põllu. Saatus. Sarjast „Taevas ja maa“. Metsotinto, 1987. Eesti Kunstimuuseum

Pressifoto

Põhjamaised üksikasjad. Mu tähelepanekud on kaldu põhja ja itta, sest tajun seda maailma paremini (ehk terviklikumaltki kui vana eesti asja). See on põhjendatud ka sellega, et just põhjamaist muinastaju on ju rohkem rõhutatud, nii kataloogis kui ka näituse sissejuhatavas tekstis, kuid näitusel on puhtamat eestipärast asjagi omajagu. Peamine on Kaljo Põllu puhul siiski mütoloogiline tunne, mis avaldub valitud töödes kõige rohkem. Ma ei teinud küll katset motiivide ja mõtete jälgi täpsemalt ajada, ent üht-teist jäi ikkagi silma.

Üks prototüüpsemaid pilte on „Päikesevene“, kus seitse loom-meest paadis päikest saadavad. Vormiliseks aluseks on permi metsloomastiilis kunst, kus iga olend koosneb mitmest loomast, linnust, kalast või inimesest või on olendid lihtsalt omavahel klammerdunud (näiteks söövad üksteist, nagu „Metsalagendikul“). Sellist stiili harrastati pronkskujukeste tegemisel tuhat aastat tagasi Uurali lähistel, aga täpselt ei tea keegi, mida nood inimesed mõtlesid. Ühtlasi kajastub selles paadisõidu motiivis ka kaljujooniste maailm. Selle müstilises soome-ugri öös kulgeva nõiapildi ja kogu „Kodalaste“ seeria esteetika peaks väidetavalt viitama kaljujoonistele, ent mulle jääb see seos, eriti inimeste või inimeste moodi vaimude kujutamisel pisut kaugeks. Kaljujooniste elemendid ilmnevad Kaljo Põllul pigem teistes nähtustes ja olendites, aga mitte inimestes ega vaimudes. Kunstnik on ise samuti väitnud, et otseseid seoseid kaljujoonistega on tema kunstis vähe. Ilmseid sarnasusi on vahest tõesti vähevõitu, aga varjatumalt on seda ikkagi natuke siin-seal tunda. Varjatud on need seosed ka selles mõttes, et kes ikka oskab neid kõiki otsida. Näiteks trummide traditsioonisarnasus on hõlpsasti tajutav („Maailm nagu pada“, „Humal“), aga et „Taevaskoja“ koda piirab Uurali kaljujooniste taevas, seda polegi ehk nii lihtne ära tabada. Aga püüa sa kõiki neid üksikasju märgata, eriti kui kunstnik ise kinnitab, et suurt midagi leida ei ole. Need otsesemad osutused Uurali rahvaste esteetilisele praktikale osutavad laiahaardelisele uurimistööle, mis piltide taustal kumab. Kuigi Kaljo Põllu rändas soome-ugri aladel palju ringi, pole kõike seda võimalik elus endas kogeda. Nii on piltidesse pudenenud ka omajagu raamatutarkust.

Näituse soomeugrilikult tunderikkaim pilt on „Kahekesi“. Esmapilgul ei lähe justkui midagi kokku: kiikujad lõbutsevad liikumatult ja tundeid näitamata, panevad algkujulist soome-ugri tuima. Ehkki „Päikesevenes“ istuvad kõik tegelased samuti tardunult, ei tekita paadisõidul liikumatus groteskitunnet. Põhjarahvaste ühepuuvenes ongi targem tasa olla ning keel keset suulage paigal hoida, et paat ümber ei läheks. Isegi üleloomulike võimetega vaimudele pole see lihtne ülesanne. Sama liikumatult kiikumine põhjustab aga ärevust. „Kahekesi“ motiiv pole ka kuidagi kaljujoonistega seotud, eeskujuks on pigem olnud puust vaimukujud. Selliste puukujude moodi tegelaste vägi on liikumatu, ehk isegi pisut kahutatud.

„Unekala“ lisab veel natuke seda kummalisust, mida mütoloogilises maailmas olla võiks. Kaljo Põllu mõte on loogiline: uni tuleb kinni püüda, varjusügavusest välja tuua inimeste sekka. Ma küll ei tea, kes on unekala näinud või temast midagi kuulnud. Olgu see pealegi siis mütoloogiline leiutis, aga soome-ugri müstika esitamine huumorivõtmes vastab elus endas toimivale teadmise edastamise viisile. Soomeugrilaste seas olles juhtub, et kõneldakse justkui millestki väga olulisest ja naerdakse iga lause järel. Sellist juttu kuulates ei saagi aru, kas jutustatut mõeldakse tõsiselt või on ürgsed tarkused soomeugrilastele vaid sõnade ja kujundite mäng. Ebamäärasus käibki looduseusu juurde. Tarkus on kuulajale väljakutse mitte ainult sisulise mõistetavuse, vaid ka esitlusakti tasandil. Kõhklused tõsikindluse osas käivitavadki soome-ugri maailmataju. Kui vaataja või kuulaja ei saa aru, kas uskuda või mitte, siis tekib tal hinges animistlik kahtlus, mis nõiaussina purema jääb. Soome-ugri usundis on vähe kindlust, aga palju tühja ruumi, kus võib teha, mida keegi tahab. Seega on ka unekala lubatud.

Karujälgedega „Keegi“ on samuti ebamäärasuse salapärane avaldus. Soome-ugri jahimehed kõnelevad, et karu ei näe sa kunagi, aga karu näeb sind alati. Ja et kui lähed karu otsima, tuleb voodi valmis panna. Ja et karu tunnevad kõik, aga karu ei tunne kedagi. Seesuguseid jälgi teevad ka kütid puudele, mille juures on karu tapetud. Ja neid on ka kaljudel. Ebamäärasuse tekitab ikkagi hoopis see silmadega saar. Iga asi ei ole soome-ugri animismis elus, aga kõik silmadega asjad on. Seepärast tuleb silmade tegemisega ettevaatlik olla.

Kui räägitakse soome-ugri kõikehaaravast harmooniast, mida Kaljo Põllu on kujutanud, siis ilmneb sellega seoses küsitavus kolmest pildist kompositsioonis, kus esiteks on meil „Öö ja päev“ (ilmneb, et öö on pool päeva), selle kõrval „Vaen“ ja „Saatus“. Seda tõotatud soome-ugri zen’i pole justkui kuskil. Võib-olla osutab „Vaen“, mis esimese tunde järgi mütoloogilise idülli rikub, teistsugusele soome-ugri kooskõlale, kus raev ja rõõm rahulikult koos eksisteerivad? Soome-ugri vaikus on tasakaal, mitte tunnete puudumine.

Selline käsitus sobitub ka etnograafia andmetega. Soomeugrilased peavad end üsna üksmeelselt vaikseks ja rahulikuks. Etnograafid on XVIII sajandist peale väitnud sedasama, aga varem ei tulnud see kellelegi pähegi. Vanemates kirjeldustes kutsuvad meie hõimlased naabreid ikka pigem päid lõikama. Seega kõik klapib, aga mitte seetõttu, et soomeugrilased istuvad ilmtingimata vaikselt oma kohal – meis on lihtsalt meelerahu ja -mäsu võrdsel määral.

Kaljo Põllu. Aeg annab arutust. Kartong- ja klišeetrükk, 1985. Eesti Kunstimuuseum

Pressifoto

Kultuurimõjutuste jälil hakkas mulle silma veel mansi tätoveering, millest on etnograafilises kirjanduses ringlemas üks saja aasta tagune pilt. Sama motiiv on leidnud tee Kaljo Põllu „Maa õnnistamisse“. Lähtekoht on selgelt identifitseeritav, sest rohkem näiteid õieti dokumenteeritud polegi. Tasapisi ilmneb, et Kaljo Põllu on oma soome-ugri mütoloogiat teinud kõige kätte juhtunu abil: mansi nõiamärkidega käsi pühitseb üht Eestimaa moodi maad. Seega on meie pilvedes Kaljo Põllu arust alati mingi soome-ugri aura.

Kõige puhtam on aga maski pilt („Jumalate mets“). Handid teevad oma maskid kasetohust, mille taha vaimud peituvad: kasetoht on kahe ilma piir, mask viib meid kokku teise ilmaga. Ja siis see mask nagu oleks ees, aga ainult poolenisti. Meid piidleb sealt poolinimene ja -vaim. Taas oleme sattunud stiilipuhtasse ja lakoonilisse ebamäärasusse, jälle pannakse käima animistliku meeleseisundi aparaat.

Vahel tekib ka kõhklusi. Kaljo Põllu soome-ugri muinasilm on näitusel esitatud killustatult ja millegi muuga kokku segatult. Väljapanek viitab terviklikele arhailise soome-ugri taju sarjadele (Kaljo Põllu tegi neid elu jooksul viis tükki) ja ühetaoliselt kaasahaaravale teemale või tundele, aga näitusel pole siiski ühemõttelist läbivat teemat, hoolimata pealkirjast. Kui pehmelt väljenduda, on siin osa asju muinasmaailmaga seotud tinglikult.

Näitus algab vanasõnade ja kõnekäändude teemaga või ka piibli tsiteerimise („Pole midagi uut siin ilmas“, „Mida külvad, seda lõikad“) ja ladina sententsi esitusega („Errare humanum est“), aga needki toimivad meie traditsioonis vanasõnadena. Vanasõnad ja kõnekäänud pole, erinevalt üldlevinud arvamusest, vanarahva põhjapanevad tarkusekillud. Pigem on see iroonia ja grotesk, mis on põimitud nendesse sõnadesse ja piltidesse, kas siis Kaljo Põllu käsitluses meelega või kogemata. Kui jätta vanasõnade ontoloogias urgitsemine, siis on üldjoontes mõistetav, mida need õpetuseivad sel näitusel teevad. Aga kuidas seostub mütoloogilise muinasmaailmaga „Rukkilill“?

Rehetarede („Tare“, „Alempois“, „Nurmekund“, „Linnukuu“, „Rehekuu“) eksponeerimist võib veel mõista. Kuraator tundub arvavat, et kui miski on etnograafiline, siis on see automaatselt ka mütoloogiline. Ja kehtib ka vastupidine seos: soome-ugri ilmataju käiks nagu kokku mingi spetsiifiliselt etnograafilise esteetilise koodiga. Kui „Taevaskojas“ näen püstkoda, siis see sobituks üldpilti päris hästi. Nii et miks mitte ka rehetare? Aga „Hingekellade“ pildil on kirik ja ma pole taas kindel, kas vana hoone, olgugi pühakoda, iseenesest kinnitab vastavust pealkirjaga. Või kuidas on muinasmaailmaga ühenduses „Tõde ja õigus“?

Need on teemad, mida on maastikest raskemgi tõotatud mütoloogilise muinasmaailmaga seostada. Tahetakse ehk näidata, et on olemas ka mingi teistmoodi seos põhilisega? Või otsitakse siin midagi põhimõtteliselt algset või peamist, mida näitusel nimetatakse mütoloogiliseks muinasmaailmaks kõige laiemas mõttes?

Mis jäi alles. Näitusel on tajutav püüdlus soome-ugri algse tasakaalu tabamise või taasloomise poole. Seda on püüdnud saavutada Kaljo Põllu ja ka kuraator kinnitab näituse sissejuhatuseks sama. „Mütoloogiline muinasmaailm“ on katkeline ning ka soomeugrilaste maailmataju on juba ammustest aegadest olnud mingis mõttes samasugune. Animismi oluline joon on igasuguste ette sattuvate nähtuste omaksvõtt ja nii võib vanade soomeugrilaste hoiaku kohaselt näha looduseusu koostisosadena nii kirikut kui ka rahvuslille. Soome-ugri animism pole üldine ega ühetaoline ning igal vastusel on võimalus olla õige – mäng käib mütoloogilise tõe ja fantaasia piiril.

Kui võtta arvesse ka kõik muu, mis esmapilgul soome-ugri põlistesse tunnetesse ei puutu, siis võib mängida mõttega, et soome-ugri pärand on eesti enesetunnetuse allikas ja taust. Nii saab mõistetavaks, miks pole väljas ainult taust, vaid ka see, mille tausta meile esitatakse. Ja siis muudavad need vanasõnad, kõnekäänud, rukkilill ja poolvarjatud mängud sini-must-valgega oma rolli, olles võib-olla isegi kesksed. Näitust saab lõppude lõpuks vaadata mõlemast otsast, nii soome-ugri tausta kui ka eesti asja perspektiivist.

Müütide arhailised kihid ei kao kultuurist kuhugi, isegi kui moodne elu need katab. Kaljo Põllu kunst varjab end kohati uue aja kihtide taha ja korjab need siis jälle eest ära, et vaadata seda, millest küll müütides kõneldakse, ent mida keegi pole enne näinud. Kaljo Põllu pildid on nagu animistlikud algoritmid, mis võimaldavad lahendada igasuguseid soome-ugri mõistatusi.

Piltidel kujutatud inimeste emotsioonitus on väga soomeugrilik. Tunnete väljendamine on hantide arust ebaviisakas ja ohtlik, sest võib rikkuda kooskõla, mis kõike seob. Veelgi enam, handid ei pea heaks mõtteks kujude ilmaasjata valmistamist, eriti veel, kui valmis lõigatakse või joonistatakse ka nägu. Näoga kujutisse läheb mõni vaim sisse ja me ei tea, milline. Handid arvavad sedagi, et kujutiste tähendust tohib tõlgendada nende tegija, ei keegi muu. Teised lihtsalt ei tea, miks need tehtud on. Seega ei ütleks nad Kaljo Põllu piltide kohta mitte midagi.

Kui tulla sissejuhatuses õhku visatud kahtluse juurde, et Kaljo Põllu on jäänud kuhugi kujuteldavatesse soome-ugri sügavustesse ja minu kerglasem vaade sellega ei haaku, siis tuleb tõdeda, et mänglemine ja igale poole sulandumine on selle väljapaneku soome-ugri kogemuses olemas. Mina mõtlen soomeugrilastest nüüd teistmoodi, kui toona tundus, ja miskipärast on Kaljo Põllu ajas kaasa rännanud. Asjad klapivad ka nüüd. Ja kui vaadata kuraatori poolt näitusele kaasa antud sõnumit, siis on ka näituse tegijate soov täppi läinud. Meile pakutakse nii mõtteruumi kui ka äratundmisrõõmu.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogiaprofessor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht