Soomlased hindavad pronksivalu

Juta Kivimäe

Turu kujurite ühendus rahvusraamatukogus kuni 24. IX.  Kahekümneaastase ajalooga elujõuline skulptorite ühendus Eesti mõõtkavas umbes Tartusuuruses Soome linnas on küllap ka väljaspool Ida-E uroopat üsna haruldane ja huvi äratav nähtus. 17 skulptorit ühendav Jöötti on just selline skulptuurile keskendunud kunstnike  ühendus Turus. Paariaastaste kontaktide tulemusena esineb 14 Jöötti skulptorit septembris oma näitusega rahvusraamatukogu peagaleriis ja fuajees. 22. septembril avatakse omakorda Eesti Kujurite Ühenduse näitus Turu kultuurikeskuse vanas raehoones ja galerii Berneris. Mõlemad näitused on pühendatud Tallinna ja Turu kultuuripealinna aastale. 

Vahetusnäituste ühe korraldaja Eesti Kujurite Ühenduse esimehe Vergo Verniku sõnul eristub Jöötti liikmeskond ükskõik millisest teisest kunstnike ühendusest Soomes pühendunud huvi tõttu traditsiooniliste pronksivalu tehnikate vastu. Ühendusel on Turu vanas kasarmukompleksis sisse seatud tänapäeva nõuetele vastav valukoda, kus kasutatakse põhimõtteliselt traditsioonilisi meistrioskusi. Mitmed ühenduse liikmed on ka ise valukoja  tehnilise käsitööga väga hästi kursis ning valdavad nii ajaloolisi valukojatehnikaid kui erinevaid võimalusi pronksskulptuuride keemiliseks pinnakatmiseks, n-ö patineerimiseks, mida saab näha ka Tallinnas eksponeeritud näitusel. Valukoda on kunstnike ühenduse keskus, kus veedetakse koos tunde ka siis, kui valutööd otseselt kavas ei olegi. Kadestusväärne ja ühtlasi õpetlik lugu: 1970. aastail monumentaalvaluks avatud Hurda küün, Ars Monumentaali  eelkõige suurteks töödeks loodud valukoda, on praeguseks üsna kahetsusväärses seisus ja ootab ehk samuti omaenda kunstnike ühendust.       

Béla Czitrom, Outi Eronen, Kari-P etteri Kakko, Veikko Karskela, Sinikka Mäki-L ertola, Mika Natri, Maarit Nissilä, Markku Ojala, Merja Pitkänen, Jani Rättyä, Sofia Saari, Silja Selonen, Juhana Rainio ja Juha Welling on kõik skulptorid, kes valdavad skulptori käsitööd, ent skulptorimõte, tööde ideeline taust ja kunstnikuisiksuse refleksioonid on neil väga erinevad.  Lähtutakse soome skulptuuri silmapaistvast modernistlikust traditsioonist, mis on elujõuline ja küünib muudest Euroopa kultuuriareaalidest jõuliselt esile ka praegu.       

Enamasti mitte just eriti suureformaadilised eksponaadid on eranditult kõik n-ö inimlikult  mõistetavad. Raamatukogu külastajatele peaks näitus olema nauditav kontakt soome kunstiga. Puhtinimlikus plaanis „kõnetavad” eksponaadid paljusid. See on just selline hoomatavas mõõdus näitus, kus publik jõuab pöörata tähelepanu igale eksponaadile ning ära tunda kunstniku mõtte ja käe puudutuse. Merja Pitkäneni lastemaailmast pärit helged objektid tõmbavad tähelepanu nii oma vahetu idee kui erandlikult perfektse tehnilise  teostuse ja muidugi värviga. Laste vammused ja lastemütsid on sõnumitoojateks maailmast, mis on hiljutise Põhjamaa tragöödia taustal osutunud vaid näiliselt turvaliseks ja enesestmõistetavaks.     

  Lastemütsidest võetud vormid ehk „Kiivrid” ongi rahuvalvajad ja tagasikutsujad egoistlikust täiskasvanute maailmast, kus mänguasjadeks letaalsed surmakülvajad ja elu hävitavad kasumimasinad. Vaguras Soomes on kunstis olnud alati küllalt maailma hapruse ja ainukordsuse taju. Hoiatuskunstiks võib pidada ka Transilvaaniast 1990. aastal Soome emigreerunud  rumeenlase Bela Czitromi goyalikke õudusolendeid ja Sofia Saari paberskulptuure sõjamasinatest.     

  Kogu ekspositsioon on siiski ootuspäraselt helgetes meeleoludes ja ajuti vürtsitatud ka  soomlastele omase huumoriga. Ja skulptuurid ei ole siin mitte ainult pronksist. Täpselt kolme aasta eest EMMA s avatud Soome sõjajärgse puuskulptuuri suur panoraamne ülevaatenäitus andis aimu, kuivõrd mitmekesine, sügavalt kontseptuaalne ja rikas võib selline valdkond Soomes olla. Enamasti see Soomes just nii ongi. Puud estetiseeritakse ja kasutatakse kunstis mitmeti. Kari Petteri Kakko humoorikad puuskulptuurid esindavad  seda skulptuurivaldkonda niisama adekvaatselt kui Jani Rättyä hiigellusikas oma väljamõõdetud armastuseannusega või Silja Seloneni estetiseeritud naelatöö puitalusel. Soomelik ja armas on ka Silja Seloneni raudlattidest painutatud hirvekujund fuajees või Sinikka Mäki-L erttola väikesed pronksplaneedid ilmselt pesumasinast kogutud värvilisest tekstiilitolmust, Juha Wellingi suur puidust „Hernes” väikeste pronksfiguuridega või  Maarit Nissila fragmentidega pronksvormid. Mitmekesine materjalikeskne mõtlemine, soome kunstile omane estetism ja kunstniku käelise töö tunnetamine on näituse liitvad suurused. Raamatukogu näituste valikus on Turu skulptorite väljapanek selle aasta üks meeldejäävamaid.