Suur eeskuju Pariis

Eestis jõuti naiskunstnike suure ülevaatenäituseni 1939. aastal ilmselt tiivustatuna Pariisi 1937. aasta eelkäijast. Oma osa oli selles ka Eduard Wiiraltil.

MAI LEVIN

Näitus „Euroopa naiskunstnikud eksponeerivad oma töid Jeu de Paume’is“ Pariisis 11. – 28. II 1937.

Eduard Wiiralti tõttu on minu huviorbiidis Montparnasse’i kunstnikkond kahe maailmasõja vahel. Wiiralti üks tollaseid lähedasemaid sõpru oli Raika Mertchep, serbiapäraselt Rajka Merćep (1904–1963).* Merćepi jälgedel sattusin näitusele „Euroopa naiskunstnikud eksponeerivad oma töid Jeu de Paume’is“. See 1937. aasta väljapanek oli esimene rahvusvaheline naiskunstnike teoste näitus Prantsusmaal ning Jeu de Paume’is eksponeeriti peamiselt välismaist nüüdiskunsti (Musée des ecoles etrangères modernes).

Näituse korraldavasse komiteesse kuulusid Jeu de Paume’i konservaator André Dezarrois, tema kolleeg Rose Valland, fotograaf Laure Albin Guillot, kes kuulus 1919. aastal asutatud äri- ja professionaalsete naiste rahvusvahelisse föderatsiooni (International Federation of Business and Professional Women ehk IFBPW), maalija Marie-Anne Camax-Zoegger, kes esindas 1930. aastal asutatud moodsate naiskunstnike ühingut (Femmes Artistes Modernes), itaalia skulptor Antonietta Paola Pogliani, kes oli IFBPW kaunite kunstide osakonna ja ka 1929. aastal asutatud professionaalsete kunstnike ja laureaatide riikliku fašistliku liidu president (Associazione Nazionale Fascista Donne Professionale Artiste e Laureate). Mais läks näitus edasi Prahasse. Väljapanekul eksponeeriti saja kunstniku üle 500 töö. Esindatud oli neliteist maad.

Nn rahvusvahelises saalis olid välja pandud USA, Hiina, Venemaa, Austria, Saksamaa ja Hispaania kunstnike teosed. Saksamaal ja Hispaanial puudus riiklik esindus, sest need maad olid seotud Hispaania kodusõjaga. Venemaad esindasid Prantsusmaale emigreerunud Zinaida Serebrjakova, Kleopatra Beklemiševa, Aleksandra Ekster ja Natalja Gontšarova. Rajka Merćep eksponeeris oma loomingut rahvusvahelises saalis Jugoslaavia kunstnikuna.

Näituse retrospektiivses osas olid vaadata tollases kunstipildis väärilise paiga omandanud, kuid juba lahkunud naiskunstnike tööd. Üks neist näiteks noorena tuberkuloosi surnud, peamiselt Pariisis elanud venelanna Maria Baškirtseva (Marie Bashkirtseff), kelle palju imetlejaid leidnud „Päevikust“ ilmub siiani üha uustrükke. Või hispaanlanna Maria Blanchard, kes õppis 1909–1914 Académie Vittis Pariisis Hermenegildo Anglada Camarasa ja Kees van Dongeni juures, nagu Aleksander Tassagi. Või šveitslanna Maria Luise Katharina Breslau, kes õppis Académie Julianis, nagu paljud teisedki naised (École des Beaux-Arts naisi XIX sajandil vastu ei võtnud), ning avas Pariisis oma stuudio. Või ameeriklanna Mary Cassatt, kes liitus 1874. aastal impressionistidega ja kelle näitus oli hiljuti Pariisis Jacquemart-André muuseumis. Või impressionist Berthe Morisot, kes oli abielus Édouard Manet’ venna Eugène’iga. Või skulptor Jane Poupelet, kes parandas koos ameeriklanna Anna Laddiga Esimeses maailmasõjas purustatud sõdurinägusid (nn gueules cassées). Või Vera Rockline (Rohlin), Ilja Maškovi õpilane Moskvas, kes oli Pariisi emigreerununa üpris edukas ja kelle töid saadab praegu veel suurem edu.

Tamara de Lempicka. Autoportree (Tamara rohelises Bugattis). Õli, puit, 1925. Kuulub erakogusse. Värviline lito trükiti 1991. aastal.

En.gs-art.com

Arvukalt oli esindatud Prantsusmaa. Prantsuse kunstnikest tuleb nimetada Camille Claudeli, Auguste Rodini õpilast ja sõbrannat, kes oli olnud küll 1913. aastast vaimuhaiglas (2017. aastal avati muuseas tema muuseum Nogent-sur-Seine’is). Või dadaistlike ready-made’ide ja kollaažide loojat Suzanne Duchamps-Crotti, Jacques Villoni, Raymond Duchamp-Villoni ja Marcel Duchampi õde. Või Marie Laurencini, kelle nimi on seotud Guillaume Apollinaire’i ja Sergei Djagilevi balletiga (Laurencini muuseum avati 1983. aastal Jaapanis Naganos). Või Louise Hervieud, maalijat ja kirjanikku, kes põdes sündimisest saadik süüfilist ning kelle pealekäimisel seati Prantsusmaal 1939. aastal sisse nn tervisevihikud andmetega isiku suguvõsa ja tema enda põetud haiguste kohta (carnet de santé). 1937. aastal omandas Hervieu Wiiraltilt pehmelaki „Maastik naisfiguuridega“.

Inglise kunstnikest oli kuulsamaid Vanessa Bell (Stephen), kirjanik Virginia Woolfi õde, aga ka Laura Knight, 1936. aastast kuningliku akadeemia esimene täieõiguslik naisliige, kes lõi Teise maailmasõja ajal suuri kompositsioone naiste ennastsalgavast tööst ning jäädvustas 1946. aastal pealtnägijana Nürnbergi protsessi. Poolat esindas teiste seas art déco tippmaalija Tamara de Lempicka. Soomest esines kaksteist naist: tollal juba tuntud Helene Schjerfbecki, Venny Soldan-Brofeldti, Ester Heleniuse, Sigrid Schaumani ja kriitikunagi tegutsenud Signe Tandefelti kõrval veel Aino Alli, Inni Siegberg, Hilda Sjöblom, Eva Gyldén, Gerda Franziska Quist, Essi Renvall ja Viivi Vallgren.

Näitus oli lühikest aega lahti ja oodati maailmanäituse avamist (25.V – 25. XI 1937). Eesti perioodikast ei õnnestunud mul selle kohta midagi leida, küllap seepärast, et Balti riigid ei olnud seal esindatud. Kuid info leviku üle ei saa otsustada ainult meedia põhjal. Oluline osa oli ja on kuluaaridel. Mis puutub eestlastesse, siis Wiiralt külastas näitust 12. veebruaril ja selle kohta leiab tema märkmikus sissekande „Les femmes peintres d’Europe“. Kuna samal ajal viibisid Pariisis Andrus Johani ja Sorbonne’is õppinud kunstikoguja Luise Sider, kellega Wiiralt suhtles, võib oletada, et nemadki olid näitusest teadlikud. Kevade poole tuli Pariisi Adamson-Eric koos Mari Adamsoniga. Adamson-Eric osales 17. juunil avatud Balti riikide paviljoni kujundamises, Mari Adamson ostis Wiiraltilt kaks tööd (üks neist oli äsja valminud kuivnõel „Emalõvi“) ja ühe Soome näituse kataloogi. Tema kaudu võis informatsioon liikuda Tallinna Naisklubisse, kes organiseeris Eesti naiskunstnike tööde näituse Tallinna Kunstihoones 1939. aasta oktoobris. Kataloogi eessõna kirjutas Alfred Vaga, kes andis ka pikema ülevaate eesti naiskunstnikest ja nende töödest ajakirjas Varamu.

8. ja 9. XII 2017 toimus Jeu de Paume’is rahvusvaheline kollokvium „Naiskunstnike näitused 1876–1976“. Balti riikidest ei osalenud seal keegi.

* Rajka Merćep (Raika Mertchep) õppis kunsti kõigepealt Sarajevos, siis Zagrebi akadeemias Ivan Meštrovići juures. Ta tuli 23aastasena Pariisi ja äratas Sõltumatute salongis tähelepanu 1930. aastal. Tema töid on Pariisi linna moodsa kunsti muuseumis ja Pompidou keskuses, fotosid temast on Pompidou Kandinsky raamatukogus ja fotograaf Marc Vaux’ (1895–1971) arhiivis. Vaux, kes oli juba enne Esimest maailmasõda Marie Vassiljeffi ja tema Académie Russe’i naaber Montparnasse’il, on teinud vähemalt 250 000 fotot kunstnikele, sealhulgas ka Wiiraltile, kelle töödest on tema arhiivis kolm klaasnegatiivi. Rajka Merćep hankis Wiiraltile kliente ja tellimusi 1929. aastast peale, muu hulgas Garys (USA, Indiana) elanud Mihajlo Dučićilt, kelle sugulane oli poeet ja diplomaat Serbia Rahvusliku Kaitse Nõukogu juht USAs Teise maailmasõja ajal Jovan Dučić (1871–1943). Mihajlo Dučićile tegi Wiiralt 1930. aastal serbia rahvariietes venna portree (koloreeritud ofort) ja mehe portree (vasegravüür), proua Dučić omandas veel Wiiralti linoolsügavtrüki „Madonna“ tõmmised mustal ja valgel paberil. Rajka Merćep hoolitses Wiiralti eest tema haiguse ajal 1933. aastal ning oli 1937. aastal üks tema gravüüriõpilasi ameeriklase Martin Baeri ja haiitilase Pierre Laroche’i kõrval.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht