Taas joonistamisest

Merike Trubert, Tartu Kõrgema Kunstikooli joonistamise õppejõud

Miks rääkida taas joonistamisest? Põhjusi on palju. Viimase kümmekonna aasta jooksul on nii Eestis kui mujal maailmas tekkinud poleemika joonistamise kui kunstiliigi olemuse, samuti joonistamisõpetuse staatuse üle kunstikõrgkoolides. Joonistus on ka iseseisev unikaalne kunstiteos. Joonistamisõpetuse maht kunstikõrgkoolides on kõikjal viimase paari aastakümne jooksul  märgatavalt vähenenud ning on ilmne tagasiminek noorte kunstnike joonistusoskustes. 

Samas korraldatakse kõikjal üle maailma palju joonistamisega seotud üritusi. Näiteks Suurbritannias peetakse iga aasta ülimahukas ürituste programm „Big Draw” joonistamise populariseerimiseks  nii huviliste kui professionaalide hulgas. 2009. aastast peale toimub Makedoonias Skopjes kord aastas suur rahvusvaheline joonistuste näitus, korraldatakse töötubasid jne. Pariisis toimib regulaarselt kaasaegse joonistuse salong, kus paljude riikide galeriid eksponeerivad ja müüvad oma joonistuste kollektsioone. 2010. aasta märtsis korraldati Pariisis kolmandat aastat järjest joonistamise nädal. Hiljaaegu lõppes New Yorgi MoMA-s ülevaatlik joonistuste näitus „On Line: Drawing Through the Twentieth Century („XX sajandi joonistus”). Kõige suuremad probleemid kunstikõrgkoolides joonistamise  õpetamisel on tundide vähesus ja üliõpilaste taseme drastiline vahe. Järjest väheneva joonistustundide arvuga on raske läbida piisava põhjalikkusega kõiki vajalikke õppeülesandeid, rõhk kandub kvaliteedilt pigem kvantiteedile ja üliõpilastele tuleb anda aina rohkem iseseisvat tööd. Ajanappusega haakub otseselt tudengite erineva ettevalmistuse probleem. Kõigil erialadel on samas grupis nii väga häid joonistajaid kui ka elementaarse oskusepagasita üliõpilasi. Raha- ja ruumikitsikuse tõttu ei ole võimalik tudengeid taseme järgi grupeerida.         

Lisaprobleemi vähemalt Tartu kõrgemas kunstikoolis, on erialagruppide kokkupanemine, mistõttu tekivad üle 20 tudengiga liitgrupid, mille puhul on raskendatud nii üliõpilaste töötamine kui ka õppejõu juhendamine. Eelnevat arvesse võttes peab õppejõud andma sama ülesande kogu grupile ja juhendamise käigus individuaalselt üritama aidata järele neid, kel puuduvad elementaarsed oskused ja teadmised. Kuna programmi kokkupanemisel on arvestatud järkjärgulist arengut lihtsamatest keerulisemate ülesanneteni, ei ole võimalik parematele anda  kohe keerukamaid ülesandeid. Nõrgematel tudengitel kipub tekkima alaväärsuskompleks, kui nad näevad paremate oskustega grupikaaslaste töid. Lahendusena ei näe nad paraku sageli mitte intensiivsemat individuaalset tööd, vaid hoopiski tundidest puudumist ja oma oskuste arendamisest loobumist. Headele joonistajatele jällegi tunduvad mitmed esimese paari aasta ülesanded liiga tehnilised, need ei eelda loomingulisust.       

Ühe võimaliku lahendusena võiks pakkuda nõrgematele anatoomia ja perspektiiviõpetuse osas lisatunde, aga see on keeruline ainepunktide arvestuses, kuna siis tekkiva lisapunkti peaks neil, kes on selle juba omandanud, millegagi kompenseerima,  samuti ei ole garanteeritud üliõpilaste huvi järeleaitamise vastu. Nõutud ülesanded saavad enamasti tehtud ja hinde saab ka igaüks kätte. Teine lahendus oleks elimineerida juba sisseastumisel oskusteta kandidaadid. TKKi portreejoonistamise sisseastumiseksamil on viimastel aastatel pandud ka hindeks 0, mis välistab üliõpilaskandidaadi sissesaamise. Range hindamine võib aga vähepopulaarsete erialade puhul konkursi nullida, samas ei saa riiklikku tellimust vähendada, kuna see toob laviinina kaasa teisi probleeme. Tänapäeva massiülikoolid ei võimalda ranget spetsiifilist eelselektsiooni.       

  Probleemide ja lahendusvariantide juurest nüüd põhjuste juurde. Miks astuvad kunstikõrgkooli inimesed, kes ei ole kunagi varem joonistanud? Kas liigsest julgusest või teadmatusest? Mitmetele tudengikandidaatitele tuleb üllatusena joonistuseksam sisseastumisel, see ei ole nende arvates erialaga seotud. Neil puudub teadmine joonistamise olulisusest kunstihariduses, aga ka hariduses üldiselt. Joonistamine on eelkõige vaatlusja analüüsioskus, alles seejärel nähtava kolmemõõtmelise reaalsuse vahendamine kahemõõtmelisel pinnal, siit edasi juba oma ideede isikupäraseks loominguks vormimine. Joonistamisoskus  tuleb kasuks ka kunstiga mitte seotud erialadele siirduvatele noortele. Natuurist joonistamise baasoskused suudab omandada igaüks vähemalt keskmisel tasemel. Joonistamisega varem mitte tegelenud keskharidusega inimeste puhul on tegemist täiskasvanutega, kellel on kinnistunud kindlad arusaamad ja sümbolsüsteemid, mida on raske murda. Heade baasoskustega tudengikandidaadid on kunstiga tegelenud juba enne kunstikõrgkooli astumist, kuna neil on olnud huvi ja ka annet oma oskusi arendada kas iseseisvalt või huvikoolis, -ringis. Tundub, et enamik üldhariduskoole annab õppeainetes küll  head faktiteadmised ja arendab ilmselt ka loovust, aga teadmised on lünklikud, ei moodusta süsteemi. Joonistamise baasoskuste hulka kuuluvad ka elementaarsed teadmised inimese anatoomiast, aga paraku piirduvad keskkooli lõpetanute teadmised keha organitega, inimkeha proportsioonid liigitatakse juba kunstispetsiifiliste küsimuste hulka.   

    Eestis on veel vähe räägitud nii joonistamisest kui iseseisvast täisväärtuslikust kunstiliigist kui ka joonistamisõpetuse vajalikkusest  üldhariduses. Suurbritannias igal aastal toimuv ulatuslik joonistamiskampaania haarab kõik vanusegrupid ja joonistamise kasutusalad, sealhulgas ka joonistamise kui üldhariduse olulise osa. Kampaania laienes sel aastal ka paljudesse teistesse riikidesse. Paraku ei ole Eesti ajakirjandus huvitatud brittide kampaania tutvustamisest, kuigi ürituse korraldajate huvi on olemas. Kui aga ei levi teave sellise mastaapse ja huvitava ürituse kohta, ei teki meil ka võimalusi koostööks ega saa me õppida brittide kogemustest. Eestis oleks samuti vaja käsitleda joonistamise teemat laiapõhjalisemalt kui pelgalt kunstispetsiifilist küsimust.  Joonistamisoskuse arendamine ning vajalike elementaarsete teadmise ja oskuste andmine võiks olla põhikooli kunstiõpetuse osa, kunstikõrgkooli sissesaanutelt eeldatakse vähemalt minimaalset algtaset. Põhikoolis võiks lisaks loovuse arendamisele anda teadmisi näiteks inimkeha üldiste proportsioonide ja lihtsate geomeetriliste kehade kujutamise seaduspärasuste kohta. Mitmel pool eksponeeritud – Narvas, Rakveres, Tartus, aga ka Soomes Imatras – TKK üliõpilaste joonistuste näitus osutab joonistamise tähtsusele kunstiõppe baasoskusena ja peegeldab samuti tudengite huvi kunstiliigi vastu. Väljapanek näitab, et nii  joonistusõpetuse lihtsamaid kui ka keerukamaid ülesandeid saab lahendada loominguliselt ja isikupäraselt. 2008. aastal viisin EKA ja TKK I ja II kursuse tudengite hulgas läbi küsitluse joonistamise kohta. Vastajaid oli EKAs 43, TKKs 90 (umbes 115 tudengist). Refereerin vaid kahte küsimust kaheteistkümnest. Küsimusele, kas teie arvates on teie erialal joonistamisõpetus vajalik, vastasid kõik küsitluse täitnud EKA tudengid jaatavalt, TKKs oli kolm eitavat vastust ja ühel ei olnud kindlat seisukohta. 2010. aasta küsitluses osales 71 TKK üliõpilast, kellest 69 vastas jaatavalt, ühel ei olnud seisukohta ja üks jättis küsimusele vastamata.         

Ka mõned vastused küsitluse viimasele küsimusele: mida joonistamisõpetus teile annab, milliseid oskusi/teadmisi?.       

* Usun, et joonistamine annab nii mälule kui mõttele koormust. Arendab kätt ja nägemist. Joonistamine on kiires igapäevaelus teretulnud paus reaalsusest vabanemiseks. 

* Ideede/kavandite visualiseerimist. Arendab loomingulist mõtlemist ja taju. 

* Joonistamisõpetus aitab paremini õppida nägema ümbritsevat keskkonda, aitab õppida hindama proportsioone ning mahte.   

* See õpetab nägema ja oskust märgata asju. Joonistamine õpetab haarama tervikut, oskad leida seoseid ja lõpuks ehk oskad paberile panna selle, mida näed.     

 * See on kõigele laiendatav, põhimõtteliselt on see ka koht, kust algab/lähtub mu käekiri. Aga muidu klassikalised kaasoskused: konstrueerimine, kompositsioon. Võib öelda, et see on kõige  alus, nagu tähestiku tundmine kirjanikule.