Tartu lugu Suumanni kunstis

KRISTA PIIRIMÄE

Iga Imat Suumanni maal on nagu Tartu poole tuhande aastase ajaloo läbilõige. Imat Suumanni näitus „Ma tulen üle Toome” Tartu Kunstimajas kuni 27. VII.

Imat Suumanni saab hakata Tartu kunsti ühe populaarsema teemaga, linnavaatega, seostama selle sajandi algusest. Need on öised pargimotiivid, mis salapära ja nüansirikka tumedusega tõid sellesse žanri uue kvaliteedi.
Paar aastat tagasi aga toimus Suumanni loomingus veelgi saatuslikum pööre. Tõuke andis Margus Laidre raamat „Dorpat 1558–1708”. See mahukas köide paelub uute faktide kõrval suurepärase jutustamisoskuse ja sisseelamisvõimega möödunud aegadesse, olustikku, inimeste mõtlemisse ja nende tegude ajenditesse. Ei olegi häid ega halbu inimesi, on juhused, jumalik fataalsus, mille küüsis inimesed kord hävitavad, kord kaitsevad ja ehitavad.
Suumann ei ole siiani suutnud vabaneda Tartu ajaloo painest, mida ta ise kiiksuks nimetab. Ikka ja jälle leiab ta ennast jalutamas Toomel ja imemas endasse Tartu hõngu („Ja ma tulen üle Toome”). Kui XIX sajandi baltisakslaste kunst oli idülliline ja XX sajandi pallaslaste looming impressionistlik, siis Suumanni linnavaated on saavutanud eepilise mõõtme. Äraleierdatud sõna „mitmekihiline” on paraku nende kirjeldamiseks parim – seda tehniliselt ja sisuliselt.
Iga Suumanni maal on nagu läbilõige Tartu poole tuhande aastasest ajaloost. See kulgeb läbi arhitektuuri, mille alustalaks, elujõuks ja sümboliteks on Jaani kirik ja toomkirik, mis on igas pildis kas täielikult või siis torni, teravkaare, portaali või gooti akendena. Nende peale on ta maalinud hilisemate aegade hooneid, mõned baroksete kaunistustega, kõige rohkem on kastmaju. Kuid gootika paistab igast kihist läbi, ka uute majade aknad on gootipäraselt vertikaalsed.
Mõjusaim kummardus gooti kiriku ees avaldub maalis „Üle-eelmisel sajandil pagendatute tuleviku linn” (2001, TKM). Kiriku taga näeme kreemikaid katuseid, mis haakub akna taga oleva sama värvi pärismajaga.
Hoonete maalimisel üksteise peale on autor kasutanud enda väljatöötatud tehnikat. Maalikihid ei kuma Subbi maalide sarnaselt õhuliselt laseerivalt, vaid on kuidagi krobelised, nagu oleksid pommid, kuulid ja ajahammas neid hoonetelt maha kraapinud. Tema maalid on traagiliste aegade ladestused, seda juba lemmikmotiivi toomkiriku varemete näol.
Traagikasse on panuse andnud loodusekäsitlus. Puud on muutunud lehetuks ja elutuks. Kui pildil on rohkem maastikku, on see trööstitult lörtsine („Lomp”, „Tartu vangla”). Viimasel on veel lisatähendus.
Nii mõjub see dramaatilisema hingelaadiga vaatajale. Tõenäoliselt ka 50. eluaastani jõudnud Imat Suumannile, kes isegi oma näituse rahvarohkel avamisel ei naeratanud.
Suumann on öelnud: „Võib-olla tragöödia, võib-olla komöödia.” Varemete ülemaalimises uute majadega võib optimist näha uut ja paremat elu. Maalide üldkoloriit on telliskivipunane, sest keskaegsed kivimajad ehitati Tartus telliskividest, samal ajal kiirgab see värv soojust. See on kunstnikku lummanud eriti loojangu ajal, mil päike lisab oma varjundeid ja muudab koloriidi eriti rikkalikuks. Tartu seeria tõstab autori eesti parimate koloristide hulka.
Kui lugeda maalide pealkirju, siis Suumannil ei ole teisejärgulisi pilte, iga teos on nagu üks vajalik telliskivi Tartu ajaloo käsitluse epopöas. Maalil „Kadunud Tartu” arvan siiski olevat märgiline tähendus. Esiplaanil on Suumannile tüüpiline lage maastik kaugusesse mineva sopase teega – see on meie kaasaeg. Taevas aga torniderohke keskaegne linn, mis on maalitud ühe joonise järgi aastast 1500. See viitab kõige selgemalt autori lemmikajastule, mis oli enne luterlust. Teine elamiskõlblik aeg olevat 1860 kuni 1939.
Lõpetan Urmas Lesta sõnumiga, kes ajas käed laiali, tardus hetkeks ja ütles: „Näitusel on hüva hingus.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht