Tasakaalu tabelid

Eero Kangor

Näitus annab hea ettekujutuse Andres Toltsi loomingu põhimõtetest. 2009. aasta intervjuus Eero Epnerile on kunstnik öelnud, et ta on alati olnud huvitatud võimalustest, mis tekivad abstraktsiooni ja reaalsuse omavahelisest kooslusest. Abstraktsioon on kunstiline võte, mis võib lähtuda tegelikkusest (konkreetsest objektist), väljendada skemaatiliselt teatavaid ideid või teha nähtavaks tundeid. Reaalsus, mida kujutatakse pildiruumis, omandab kujutamise aktiga tavapärasest erineva tähenduse. Tolts on oma loomingus kasutanud nii üht kui teist võimalust, kuid kontseptuaalselt on ta mõlemat koos esitanud nn tabelitena.

Tabel või formular esineb Toltsi loomingus juba varem. Mõned automatistlikud joonistused (või ka nn kuhjatisteseeria) on tehtud nõukogudeaegsetele standardformularidele. Kriitikud on näinud selles tollase bürokraatia naeruvääristamist ja ühiskondliku absurdi estetiseerimist. Teisalt võimaldab tabel kahemõõtmelist maalipinda struktureerida, seda mõttelisteks ja tegelikeks osadeks ning kihtideks jaotada, määratleda seda, mis on ülal ja mis on all. Tabelit võib lugeda lääne traditsioonis vasakult paremale ja ülalt alla või vastupidi, nagu ida traditsioonis. Tabelit võib näha plaani või joonisena, näiteks projekti või detailplaneeringuna. Tabelina võib kujutada internetilehte või selle struktuuri. Tabeli tähendus sõltub sellest, kuidas me seda loeme ning millisest tavast, oskusest või vajadusest me selle lugemisel lähtume. Lugemisviisist sõltuvalt erinevad ka mõttearendused, millega tabelis kujutatud asjadele, piltidele ja märkidele tähendus antakse.

Tolts on oma loomingus kujutanud väga konkreetseid kohti, rajatisi, esemeid jms, kuid esemete valik on kas intuitiivselt või taotluslikult olnud selline, et on pakkunud kriitikutele võimaluse anda neile hoopis laiem tähendus. Toltsi vastuseks sellistele mõttearendustele on „paljastada” kujutatud esemete tegelikku banaalsust ja nende valiku juhuslikkust, väites, et on maalinud seda, mis on olnud parasjagu käepärast tema ateljees. Sellisel moel on kunstnik juba sekkunud oma loomingu diskursuse kujundamisse, osaledes aktiivselt „õigete” ja „valede” tähenduste väljasortimises, millega muutub õigupoolest kogu tähenduslik struktuur keerulisemaks ja avardub üha uuteks tõlgendusteks. Tahan siiski veel kord rõhutada, et sellise diskursuse loomise eelduseks on visuaalselt keerukas looming – teosed, nende struktuur ja kujundus – ning läbimõeldud esitamine näituseruumis.

Lõpuks tahaksin meenutada Andres Toltsi suhtumist vabamüürlusse, mis temaga suheldes jutuks tuli. Tolts ei olnud vabamüürlane, aga nähtusena see teda huvitas. Vabamüürlus on suletud suhtevõrgustik oma koodide ja kokkulepetega, mida seovad ka kõikvõimalikud visuaalsed märgid ja nendele antavad tähendused. Toltsile meeldis nende sümbolitega oma teoseis mängida ja sellega maalide tähendust rikastada. Vabamüürlus kui ühiskondlik nähtus sarnaneb aga paljuski kunstimaailmaga ja selles toimuva suhtlusega, mida määravad väljakujunenud tavad, märgid ja keel. Tolts oli sellesse maailma sedavõrd sisse kasvanud, et muu maailma mõistmine sai kujuneda ainult sellest süsteemist lähtuvalt.