Tõnu Maarand 16. IV 1940 – 28. IX 2024

Skulptor Tõnu Maarand sündis 1940. aastal Tartus muusiku pere­konnas. Tulevane kunstnik õppis Tallinna 10. keskkoolis (praegune Nõmme gümnaasium), kuhu jääb teda mäletama 2002. aastal valminud president Lennart Mere bareljeef kooli raamatukogu sambal.

Keskkooli lõpetamise järel astus Tõnu Maarand Eesti Riikliku Kunsti­instituudi skulptuuriosakonda ning lõpetas õpingud 1965. aastal skulptori diplomiga. Loomingulist tegevust alustas ta seejärel kohe, esinedes näitustel 1969. aastast. Tema isiknäitused on toimunud 1976. ja 1990. aastal Tallinna Kunstihoone galeriis (endise nimetusega Kunstisalongis), aastal 2001 Nõmmel Kristjan Raua majamuuseumis ning 2019. aasta kevadel Tallinna disaini- ja arhitektuurigaleriis. Riia skulptuurikvadriennaalidel esines ta aastast 1976.

Taas vabas Eestis köitis Tõnu Maarandit võimalus osaleda mitmetel rahvus­vahelistel puu- ja kivisümpoosionidel ning koos kolleegidega ka mitmetes riikides peetud lume- ja jää­skulptuurivõistlustel. Loomingulise tegevuse kõrvalt töötas Maarand aastail 1965–1972 Eesti Televisioonis ning 1972–1978 Tallinna Vineeri- ja Mööbli­kombinaadis kunstnikuna. 1982. aastast peale oli ta pikka aega kunsti­akadeemia õppejõud ning Eesti Kunstnike Liidu liige aastast 1977.

Tõnu Maarandi loomingu kõrgaeg langeb paarile kümnendile, 1970. ja 1980. aastatele. Tagasi vaadates meenuvad paljudele kaasaegsetele esmajoones tema avalikud skulptuurid ja monumendid. Kahjuks ilmestab vähemalt kolme monumenti ka rahutu ajalugu. Mälestusmärk XX sajandi alguse kuulsamale eesti spordimehele Georg Lurichile püstitati Pirita teele 1996. aastal. Väike atleedi figuur järgib Amandus Adamsoni 1903. aastal valminud skulptuuri „Tšempion“ ning oli mõeldud tähistama Lurichi 120. sünni­aastapäeva, kuid selle monumendi saatust on varjutanud korduvad vandalismiaktid. Ka 1990. aastal Juhan Smuulile Kadrioru parki püstitatud pronksist monumendil, mis asub 2006. aastast Koguva külas Muhus, on tulnud üle elada laastavaid rünnakuid. Ilmselt ongi tema praegune asukoht Smuuli lapsepõlvemail õigeim. Merele vaatavat kuju kajakaga õlal võib ehk nüüd, mil Juhan Smuuli valikuid tema noorusaastail varjutavad kahtlused ja süüdistused, vaadeldagi kui „väikesele mereäärsele rahvale tüüpilist maast lahti pürgimist, tungi näha võõraid maid ja võõraid sadamaid“. Märksa paremini on läinud kauaaegse Tartu ülikooli spordiõppejõu Fred Kudu kujul (1992) Kääriku spordibaasi looduskeskkonnas. 2002. aastal Kaarli puiestee ja Toompea tänava nurgal avatud admiral Johan Pitka monument asub täna Hirvepargis. Teos on nüüd vääristunud arhitekt Mart Kadariku suurejoonelisemaks kavandatud arhitektooniliste detailidega. Tõnu Maarandi monumendid paistavad eelkõige silma oma portreelise õnnestumisega. Ka tema viimane mälestusmärk Amandus Adamsonile Paldiskis (2000) on eelkõige portree­monument.

Vabaloomingus tegi Tõnu Maarand üle kolmekümne silmapaistva portree ja parimad neist on leidnud koha Eesti suuremates muuseumides, nagu Eesti Kunstimuuseum, kus asuvad nauditava modernistliku üldistusega loodud Einari Koppeli (1976), Arseni Möldri (1982) ja Ralf Parve (1985) pronksportree. Peeter Sauli (1982) ja Tõnu Kargi (1991) portree on leidnud koha nüüd Eesti Ajaloomuuseumi filiaalina tegutsevas Teatri- ja Muusika­muuseumis. Oma humoorika käsitlusega on Maarand suutnud tuua kultuuriinimeste portreedes välja modelli iseloomustava psühholoogilise sügavuse ning vahel ka üsnagi karakteerse olemuse.

Tagasi vaadates tuleb mainida ka Tõnu Maarandi huvi ja kiindumust spordi vastu. Nii ilmus 1980. aastal Tallinna Kunstihoone kevadnäitusele Jaan Taltsi täisfiguur tõstekangiga. Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja Spordimuuseumi kogudest leiavad ajuti taas eksponeerimist tema keerulise dünaamikaga 1970. aastali valminud „Jõud“ ja „Sööst“, aga ka hilisem fragmentaarsena lahendatud „Finiš“, „Jalgratturid“ ja „Poksijad“. Ehkki ta kasutas materjalina peamiselt kipsi ja pronksi, tundis Maarand huvi ka puu voolimise vastu ning Eesti Kunsti­muuseumi kogus on seitsmekümnendate algusest kolm suure üldistusega voolitud puuskulptuuri: „Mees lapsega“, „Mõtlev naine“ ja „Mõtlev mees“. 1960. aastail eesti skulptorite hulgas maad võtnud huvi kohrutustehnika vastu ei läinud mööda ka Tõnu Maarandist ja Eesti Kunstimuuseumi kogust leiab 1968. aastal valminud vaskplekist „Noormehe“.

Sügav kaastunne sõpradele ja lähedastele!

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Kujurite Ühendus

Eesti Kunstimuuseum

Tartu Kunstimuuseum

Eesti Kunstiakadeemia

Kultuuriministeerium