Tule taltsutamine Kohila keraamikasümpoosionil

Kohilasse ehitatud puupõletusahi võimaldab põletada monumentaalseid keraamilisi teoseid. Seda on ära kasutatud juba ka kõige šikima kaasaegse kunsti huvides.

HEIE MARIE TREIER

Kohila XXIV keraamikasümpoosion 6. – 29. VII. Korraldajad Lumi Kristin Vihterpal ja Jekaterina Kultajeva. Osalevad kunstnikud Guillermo Mañé (AR), Eva Funderburgh (Ameerika Ühendriigid), Aivars Baranovskis (LV), Nizam Orçun Önal (TR), Margit Terasmees (EE), Manuel Seita (PT), Ojūna Batbajara (LV), Keenan Julies (Ameerika Ühendriigid / ZA / DK), Henna Nuutinen (FI), Juan Ortiz-Apuy (CA/CR) ja Tanel Rander (EE).

Kuus päeva enne Kohila XXIV keraamikasümpoosioni pidulikku lõppu ehk grand finale’t püüdis Facebookis tähelepanu üks ebatüüpiline postitus väga tuntud New Yorgi kunstikriitikult Jerry Saltzilt. Fotol, mille koloriit jäljendab vanameistrite maale, on kunstikriitik seismas Anderson Ranch Art Center keraamikatöökojas, põll ees ja sõrmed savised. See võis olla tema esimene kokkupuude keraamika köögipoolega.

Fotot saadab alljärgnev tekst: „Iga kunstnik võiks elu jooksul [laiali] pilduda või [üles] ehitada ühe savinõu, et kogeda miskit, mis on kunstis Esmane Töö koos selle materiaalsuse, protsesside, tekstuuride, raskuste, temperatuuride, pingete, järeleandmiste, piirangute ja võimalustega. Nagu @robertasmithnyc on öelnud: „Kehasta mõte materjalis.“ Mõte on teostatud materjali kaudu või materjalis, mitte lihtsalt seinalipikule kirjutatud. Kunst on midagi väga kompleksset, lihtsat ja salapärast, andes oma saladusi välja aeglaselt.“¹ (21. juuli, Facebook).

Anagama puupõletusahi

Kui 27. juulil Kohilasse jõudsin, võttis publikut vastu Tohisoo mõisa sissepääsu ees toimuv performance, kus Argentina keraamik Guillermo Mañé ja Portugali keraamik Manuel Seita ehitasid üles ja seejärel pildusid laiali kõik oma värskelt valminud savinõud, pakkudes seejärel treirattal töötamise võimalust ka igale soovijale. Otsekui visualiseerides Jerry Saltzi hiljutist teksti, olemata seda mõistagi lugenud.

Kohilasse ehitatud puupõletusahi võimaldab põletada monumentaalseid keraamilisi teoseid. Seda on ära kasutatud juba ka kõige šikima kaasaegse kunsti huvides, mäletatavasti olid Kris Lemsalu New Yorgis läbilöögi teinud suuremõõtmelised saviskulptuurid (lõvi ja inimesesuurune kilpkonna kilp) põletatud Tohisool anagama ahjus. Materjalikasutuse ja põletustehnika poolest ulatab kaasaegne kunstnik käe ürgaja kunstnikule, vastuolu nende vahel puudub.

Niisiis viitab puupõletusahi oma olemusega tagasi esiajale ja kooli kunstiajaloo tunnis õpitud Vana-Kreeka kultuurile, mil keraamika oli lisaks praktiliste vajaduste lahendajale ka üks tähtsamaid eneseväljendusvorme. Praegu uurivad Eesti kauget aega arheoloogid, näiteks enne aastat 2200 eKr elas Eestis kõrvuti kaks rahvast, keda praegu määratletakse leidude põhjal kammkeraamika rahvana ja nöörkeraamika rahvana.²

Anagama ahju nimetus pärineb siiski Jaapanist, kuhu see puupõletusviis oli toodud V sajandil Hiinast ja Koreast. Kohilasse jõudis idee anagama ahjust 1990. aastate lõpus Ameerika professori Richard Spilleri ärgitusel ja valmis ehitati Eesti esimene anagama ahi siinsete teadjate jõul. Seega on praeguseni toimuva iga-aastase rahvusvahelise keraamikasümpoosioni geograafiline ja ajaline ulatus igas mõttes väga lai.

Üritusel osalejaid ühendav idee lähtub korraldajate Lumi Kristin Vihterpali ja Jekaterina Kultajeva pakutud pealkirjast „Savi ja psüühe“, mille võtsid endale lähtekohaks 6. – 29. juulil Tohisoo mõisas töötanud kutsutud keraamikud. Aga ka kaasatud kuraator Tanel Rander, kes puutus kontseptualistina esimest korda kokku keraamika ja puupõletuse problemaatikaga – umbes nagu Jerry Saltz New Yorgis.

Eredamalt jäigi minule mällu Randeri tõsine süvenemine tema jaoks uude situatsiooni, tema luuletus ja filosofeerimine keraamika teemal seoses selle ürgse loodusliku päritolu ja tulestiihiaga. Kunstnikud vajavad aeg-ajalt kõrvale mõtestajat, kellega dialoogi pidada ning kes näeb olevikulist igaviku perspektiivis.

Kontekst annab vürtsi

Pealkirjale „Savi ja psüühe“ vastas kõige täpsemalt läti kunstniku Aivars Baranovskise sürreaalsete vormide ekspositsioon Tohisoo mõisa pööningul. Juurdepääs sellele oli piiratud ning põhimõtteliselt oleks hea tõlgendada neid teoseid inimese alateadvuse representatsioonina. Eri suuruses kummalised kujutised (nagu soolikad või känkrad) ei meenutanud ühtegi otseselt äratuntavat eset, küll aga lõid kergelt õudusfilmiliku atmosfääri. Oluline oli selle puhul just tööde kooslus ja selle ümber tekkiv verbaalsuse-eelne meeleolu, mitte niivõrd iga üksik ese eraldi. Näitus haakub sürrealismi 100. juubeli tähistamisega sel aastal paljudes maailma muuseumides, kaasa arvatud ERMis, Tartu kunstimuuseumis ja Pärnu Avangardi galeriis.

Näituse põhiosa oli eksponeeritud vabas looduses, see oli kujundatud ümber anagama puupõletusahju ning hoidis sedasi igal sammul vaataja silme ees ka ahju kui n-ö teoste kaasautorit.

Eri kunstnike töödes domineeris abstraktne vormikeel, mille ühes ääres olid Juan Ortiz-Apu (Kanada / Costa Rica) peopesasuurused haarded või käepigistused ehk siis inimkäe jäljendid savi järele haaramisest ning teises ääres Manuel Seita geomeetriline monumentaalkeraamika, mis oli pühendatud Arvo Pärdile, kelle muusikat oli kunstnik nautinud juba aastaid varem oma kodumaal.

Looduslikke abstraktseid vorme eksponeerisid Henna Nuutinen (Soome) ja Ojūna Batbajara (Läti), suitsu materialiseeringut keraamikas Margit Terasmees (Eesti). Kui lisada loodusvaatlustele vürtsi kaugete maade kultuurilise konteksti kujul, saame Keenan Juliesi (Ameerika Ühendriigid / LAV / Taani) mõneti teistsuguse tunnetuse ja koloriidiga valminud võrratud keraamilised vormid.

Figuratiivne või narratiivne keraamika oli siiski samuti esindatud. Eva Funderburghi (Ameerika Ühendriigid) olendid näevad välja ohutud, ent nende avatud suust paistavad siiski hambad. Ühele olendile oli kunstnik nikerdanud selga Tallinna keskaegse vanalinna tillukese mudeli, väljendades seeläbi oma reisimuljeid. Tema olendid esindavad mõneti ka inimesi.

Türgi kunstnik Nizam Orçun Önal visualiseeris abstraktsete ornamentaalsete kihistuste keskel oma kodukandi Kapadookia metsikuid hobuseid, keda on vaja kodustada. Tekib võrdlus anagama ahju metsiku tulega, mida Tohisoo mõisa maadel kodustatakse. Selline keraamika näeb välja kui metall, karm ja suursugune. Ning lõpuks Guillermo Mañé (Argentina) peaaegu abstraktne kooslus „Perekond“, mis mängib avatuse ja suletuse ideega.

Kogu üritus andis mitmeid huvitavaid tulemusi kuni selleni välja, et mõnigi kunstnik sai viljeleda keraamika suurvormi esimest korda. Juhan Vihterpali kontserdil kõlanud modulaarsüntesaatorist välja võlutud ürghelid andsid toimunule helilise paralleeli. Korraldajad mõtlevad juba järgmise aasta sümpoosioni peale – see saab olema siis arvult kahekümne viies, väheke pidulikum vahekokkuvõte.

1 Every artist should throw or build one clay vessel in their life time to experience the materiality, process, textures, weights, temperatures, pressures, give, limitations and possibilities of what is Job One in art: As @robertasmithnyc has said, „ Embed thought in material.“ The thought is carried by and within the material; not simply claimed on a wall label. Art is very complex, simple and mysterious; it gives up its secrets slowly.

2 Kes me oleme? Kust me tuleme? Arheoloog Aivar Kriiskaga räägime inimasustuse ajaaugust Eestis 2200–1200 a eKr. – Postimees 20. juuli 2024. https://www.postimees.ee/8061964/kes-me-oleme-kust-me-tuleme-arheoloog-aivar-kriiskaga-raagime-inimasustuse-ajaaugust-eestis-2200-1200-a-e-kr