Tuttav, aga siiski omamoodi

Renaldo Veeberi loomepärand on meheliku rohmakuse juures meisterlik, ehe ja terviklik. Tema kunstnikukuvandisse sobivad ka sepised.

MAI LEVIN

Renaldo Veeberi (1937–2010) näitus Kiek in de Kökis kuni 11. II.

Minu lemmiktööd Renaldo Veeberi loomingus on esimesed kuivnõelagravüürid, millega ta näitustel tähelepanu äratas ja mis kohe ka muuseumikogusse osteti: „Mees, kellel on käsi taskus“ (1965) ja „Setu naised“ (1966). Esimese laiaõlgne enesekindel tüüp tundub tagantjärele kunstniku enda teisikuna, mõjub noore inimese manifestina, mille järgi ta kõrvalekaldumatult sammus. Mahlakat maalähedust ja rahvalikkust õhkub „Setu naistest“ ning nüüd tundub nii loomulikuna, et pärast oma õpetajast isa, Saatse Seto muuseumi 1974. aastal asutanud Viktor Veeberi surma 1992. aastal tegutses Renaldo Veeber selle muuseumi juhatajana.

Kunstniku jõuliselt ekspressiivne laad joonistuses ja ka gravüüris oli 1960ndate graafikas värske nähtus. Heinz Valk meenutas selle näituse avamisel, et graafika eksperimentaalateljees oldi rabatud sellest, kuidas Veeber metallplaati nõela asemel pussnoaga graveeris. Lõpetanud ERKI 1964. aastal küll skulptorina, valdas Veeber graafilisi tehnikaid vabalt, käsitles omanäoliselt söövitust, kivitrükki ja linoollõiget.

Nimetatud töid näitusel ei ole, küll aga esindavad tema varasemat loomingut „Mahtra sõda“ (1965) ja friisilaadne „Ümera“ (1966, mõlemad kuivnõela tehnikas). „Mahtra sõja“ sünd on ilmselt seotud Eduard Vilde 100. sünniaastapäevaga, mida 1965. aastal suurejooneliselt tähistati. Veeber on esitanud Mahtra mehi kui müürina seisvat hiidude väge. Veel ürgsem on eestlaste maleva ja rüütlite lahingustseen gravüüris „Ümera“, mis lähtub tõenäoliselt Mait Metsanurga mitmes kordustrükis ilmunud romaanist „Ümera jõel“ (1934), ühest paremast eesti ajalooromaanist. Ka Veeberi teos kuulub parimate hulka oma kunstiliigis ja -žanris. Ta on lähtunud muistse vabadusvõitluse traditsioonilisest, rahva teadvuses juurdunud kuvandist, andnud sellele isikupärase läbitunnetatud kuju. „Ümera“ põhjal on selge, miks just temalt telliti monument „Sakalamaa kaitsjatele 1217–1223“ Lõhavere linnuse juures (1969, arhitekt Ülo Stöör). Suurtest graniitplokkidest ansambel oli 1960ndatel originaalsemaid monumentaalteoseid.

Renaldo Veeberi elusuurune kipsskulptuur „Kalevipoeg“ (1972) väärib pronksivalamist.

Artur Veeber

Renaldo Veeberi noorusaastad möödusid Peipsi ääres ja kalurielu teema läbib suurt osa tema kahest kuni neljast graafilisest lehest koosnevatest sarjadest. Seejuures on ainevaldkond üpris lai. Näitusel on leht „Inimene on tugevam“, ofordipaarist „Dachau“ (1968), mis meenutab Jüri Palmi maali „Kangelassurm“ (1975, EKM). Jõuline väljenduslaad lähendab neid teataval määral. Näitusel on ka üks Ernest Hemingway jutustusest „Vanamees ja meri“ inspireeritud kuivnõelalehtedest „Temal on hea“ (1968) ning armastajapaari kujutav ofort „Meri“ (1971), mis kuuluvad Veeberi loomingu lüürilisemasse ossa. Ürgse ja muistse kõrval huvitas teda ka teaduslik-tehniline areng, mis kajastub näitusel eksponeeritud ofordis „Kosmos“ (1971). Sillamäele püstitati 1987. aastal tema skulptuur „Rahumeelne aatom“.

Mõni idee on väljendamiseks nõudnud sürrealistliku hõnguga abstraktsemat kujundit („John Lennon“, 1990). Üks viimaseid estampe on Ameerika kirjanikule, skaudiliikumise pioneerile ja oma loomajutustuste poolest tuntud Ernest Thompson Setonile pühendatud kuivnõelaleht (2009).

Näitusel leidub ka esmakordselt eksponeeritud töid, näiteks „Faust“ (1967, kuivnõel). Nimetatud töödest pole raske välja lugeda Veeberi kultuurilisi sümpaatiaid. Näitusel esitatud 20 estampi moodustavad väikese osa, võib-olla veerandi tema trükigraafikast.

1990ndatel leidis Renaldo Veeber oma energiale sobiva väljundi vanematekodus. Saatse oli talle niisama vajalik, nagu tema Saatsele ja Setomaale üldse. Ta kasvatas tublisti muuseumi kogusid – muu hulgas oma töödega – ja kohendas ekspositsiooni (uuenenud kujul avati see peatselt pärast tema surma).

Sel loomeperioodil valmis rohkesti joonistusi, eelkõige „Kalevipoja“ motiividel. Need olid huvitanud teda juba varemgi. Näitusel on kuivnõelagravüür „Kalevipoeg Soome sepa juures“ (1970), esmakordselt eksponeeritakse lõpetamata jäänud „Tüli“ samast aastast. Elusuurune kipsskulptuur „Kalevipoeg“ (1972) Saatse muuseumist väärib pronksivalamist. Kreutzwaldi memoriaalmuuseumile kuulub suur värvitud kipsskulptuur „Päikese väravad“ (1991) pilvi otsekui laiali lükkava Kalevipojaga. 2001. aastal maalis ta Kohtla-Järve linnavalitsuse fuajeele dekoratiivpannoo „Viskas mehe Viru randa“. Kõnealusel näitusel on väljas paar suuremat joonistust eepose teemadel: „Magav Kalevipoeg“ (1993, pliiats) ja seni eksponeerimata „Kalevipoeg põrgu väravas“ (2004, pastell). Kreutzwaldi memoriaalmuuseumis on enam kui poolesajast, osalt koloreeritud sulejoonistusest koosnev komplekt „Kalevipoja“ ainetel (2003–2006), osa sellest leidis kasutamist 2008. aastal ilmunud lasteraamatus „Kalevi kotkalend“. Kunstnikule iseloomuliku jõulise figuuristiili juures mõjuvad need kergelt, improviseerivalt. Kohati sarnaneb ikonograafia sõjaeelsest rahvusromantilisest kunstist tuttavaga, ent enamasti on süžeede käsitlus – stseenid kotka, karu, hundi, eriti aga tuuslariga – omamoodi, veeberlik. Tema panus eepose kujutamisse on igatahes tõsiselt arvestatav. „Kalevipoja“ joonistused olid 2008. aastal väljas G-galeriis.

Tore oleks Tallinnas näha ka joonistusi Aleksis Kivi „Seitsme venna“ ja vana testamendi ainetel; viimati mainitutest tehti 2017. aasta kevadel näitus Saatse Seto muuseumis.

Renaldo Veeberi loomepärand on oma meheliku rohmakuse juures meisterlik, ehe ja terviklik. Ettekujutusega temast sobivad suurepäraselt näitusel graafika ja skulptuuri kõrval eksponeeritud sepised.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht