Üllatus

Vastanduses tulevad sageli esile kõige tugevamad küljed. Evi Tihemetsa uuel näitusel on midagi hingele ja ka vaimule, mistõttu valdab vaatajat korraga soe ning virge tunne.

VAPPU THURLOW

Evi Tihemetsa näitus „Sületäis nostalgiat“ Vabaduse galeriis kuni 16. VI.

Evi Tihemets üllatab sel hiliskevadel Vabaduse galeriis maalinäitusega, mis viib tema kunstnikuks kujunemise aega. Graafikuna oli ta esimene, kes tegi 1960. aastatel värvilitode trükkimisega algust, samuti kasutas ta ainsana värviliselt ka teisi graafikatehnikaid. Pole raske näha seost nende kahe harrastuse, maali ja värvigraafika vahel.

Oma nn maaliperioodi alguspunktina on kunstnik nimetanud 1956. aastat ja kestis see umbes kümme aastat. Tollal töötas ta palju koos Olga Terriga – meie ühe suurema koloristiga. Õlivärvid olid kättesaadavad, samuti müüdi poes valmis krunditud pappe. Evi Tihemets ei ole neid töid varem näitusel kuigipalju eksponeerinud, sest on ennast pidanud ikka eelkõige graafikuks. Nüüd on ta siiski nendega välja tulnud.

Selgub, et kunstnik on omal ajal teinud kubistlikus võtmes natüürmorte: väljas on braque’lik vaikelu ajalehefragmendi ja tikutoosiga. Seejärel on tema tähelepanu murtud pruunidelt puhastele värvidele pöördunud ja ta on loonud hulga modernismihõngulisi seadeid: sinise kannu ja kohviveskiga; kannu, kõrvitsa ja vanaaegse küünlajalaga; leiva, õuna ja hapukoorega jt. Ühele pildile annab sära kannu jõuline värv, teisele lisab värskust valge kangas, kolmandale punane taust. Pole kahtlust, et nende piltide autoril on koloristiannet.

Puhtad värvid. Abstraktsete teosteni jõudis Evi Tihemets 1963. aastal. See jõudmine on jälgitav maastikest välja kasvanud üldistustel, kus motiiv minetab samm-sammult oma algse kuju ja võtab üldistatud vormi. Selliste puhastes värvides maalide hulka kuuluvad näituseplakatile jõudnud erkoranž ja roheline „Saaremaa kadakad“, mis on tehtud Saaremaa noorte kunstnike baasis. Ergavad värvilaigud ei ole õied, vaid päikeselaigud siniroheliste kadakate vahel. Helekollane maastik põlluga, kus sirguvad stiliseeritud õrnad taimed, on valminud kunstniku perekonna suvekodus Tapurlas. Selliseid abstraktsuse piiril seisvaid maastikke on näitusel mitmeid.

Evi Tihemets. Suvine portree. Õli, lõuend, 1965. Ühel kuumal suvel on maalitud pilt Ants Viiresest kirju rätikuga, erksat peakatet tasakaalustab tundlik roosakas taust.

Lembit Kitsel

Rohkem hasarti kui küpses eas. Autoportreedest on näitusel kõige varasem, veel realistlik pilt kohevate juustega rohekas kampsunis noorest naisest, kes hoiab käes pintslit ja vaatab meile justkui altkulmu otsa. See on esimene töö, mis valmis tal Karjalas. Nimelt sõitis Evi Tihemets 1959. aastal koos Priidu Aaviku, Elmar Kitse ja Viktor Karrusega loomingulisele komandeeringule Karjalasse ning Koola poolsaarele. Veidi trotslik pilk näib väljendavat hoiakut, mis võib tekkida noorel inimesel, kes on sattunud reisile koos vanemate kolleegidega.

Evi Tihemetsa loominguline kõrgaeg portretistina oli 1980. aastatel pehmelaki tehnikas, kuid ka 1960. aastate alguses maalitud portreed ei jää neile alla: siin on erinevalt mustvalgest graafikast hoopis rohkem hasarti ja värvi-ilu, ehkki vähem dialoogi inimese sügavama olemusega. Ühel kuumal suvel on maalitud pilt Ants Viiresest kirju rätikuga, seda erksat peakatet tasakaalustab tundlik roosakas taust. Mõtlike silmadega oranžis kleidis Olga Terri on asetatud punasele taustale – töö otse särtsub päikesest. Ema portree on tehtud armastuse, et mitte öelda hardumusega.

Kristus ja Madonna. Üldsusele sai Evi Tihemetsa sisemaailma religioosne sügavusmõõde hoomatavaks tõenäoliselt 1988. aastal, kui ta eksponeeris Tallinna Kunstihoone näitusel „Rahvuslik motiiv kaasaegses eesti kunstis“ suuremõõtmelise lito „Memento“ sinimustvalge ristiga. Juba aasta varem oli alanud nn inglite periood, millega seoses kunstnik on rääkinud, et joonistas ingleid tegelikult juba 1965. aastal etnograafiaekspeditsioonil, kui sõideti ringi mööda Leedumaad. Ühest neist puuskulptuuride järgi tehtud joonistustest on saanud maal, mis on eksponeeritud praegusel välja­panekul: sellel on väike, veidi kohmakas ingel pasunaga. Töö võlub tundliku sisseelamisega algmaterjali, rahvakunsti võluvasse naivismi.

Vepsamaal tegi Evi Tihemets kaksikportree, mille koosseisu lülitas ikooni. Saaremaal on maalitud visioon „Kristuse pea“. 1991. aastast kuni tänaseni on Evi Tihemets korduvalt ristilöödud Kristuse juurde tagasi tulnud („Okaskroon“, 1991; „Ohver“, 2008; „Meenutuseks“, 2017). Eriti XXI sajandil domineerib neis töödes jõuliselt punane värv niisamuti, nagu sellel varasel pildil. „Kristuse pea“, samuti palvetav Madonna lapsega, kes tema ees mähituna lebab, ja ikoon aafrika skulptuuriga – kõik need kristluseteemalised tööd on valminud 1965. aastal.

Hingele ja vaimule. Viimastel aastatel on Evi Tihemetsa kõige huvitavamad näitused tekkinud uute ja vanade teoste mõnikord üsna vastandlikus koosluses. Maalide kõrval on seekord väljas söövitused „Must ja must“ ning rida uusi väljatrükke ovaalselt sügavtrükiplaadilt „Abstraktsioon“, alates sügav-sügav-tumesinisest ja lõpetades halli erinevate varjunditega. Kogenenud näitusetegijana teab Tihemets, et vahel tulevad vastanduses mõlema poole tugevaimad küljed kõige paremini esile, ehk, kui natuke utreerida, võib öelda, et midagi on siin hingele ja samuti vaimule, nii et vaatajat valdab korraga soe ning virge tunne. See on parim, mida kunst võib pakkuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht