Ulmeliste vete uurija vaatas Inglismaal aegade hämarusse

Kristina Õllek: „Eesti on väga väike riik ja seetõttu on oluline teha koostööd rahvusvaheliselt ja näidata oma loomingut ka väljaspool, laiemale publikule.“

JUHAN RAUD

Kliimakriis ei kao niipea kuhugi ning inimene koos kõigi teiste elusorganismidega peab paratamatult sellega kuidagi suhestuma. Kristina Õllek on üks neist eesti kunstnikest, kes ühendab oma loomingus teadusliku või isegi ulmelise diskursuse ning kaasaegse kunsti vahendid. Teda huvitab loodusliku ja sünteetilise maailma omavaheline läbikäimine ning oma loomingus keskendub ta sageli just veekogude ökoloogiale. Hiljuti tegi ta Suurbritannias Gatesheadis residentuuris Baltic uurimistööd, et valmistada ette oma uut näitust.

Lõpetasid hiljuti Balticu residentuuri Inglismaal. Räägi, mida sa tegid seal.

Residentuur võimaldas üsna eriskummalisi kohtumisi looduse ja teiste elusorganismidega, tajuda geoloogilist aega (deep time) ning industriaalperioodi kriipivat mõju kohalikule maastikule. Balticu residentuuri institutsionaalne tugi avas palju uksi, mis oleksid muidu ilmselt kinni jäänud. Seal oli mul aega mõelda, lugeda, olla, vaadelda kaarti ning avastada enda jaoks sealne rannikuala. Kunstnikuna saan aru, kui suur privileeg on sel viisil uues kohas viibida ja reflekteerida.

Balticu residentuuri massiivne hoone oli kunagi jahuveski ja mahuti, kus hoiustati teravilja, mida eksporditi Läänemere piirkonnast – sellest siis ka residentuuri nimi. 2002. aastal avati hoone täiesti renoveeritud ja uuendatud kujul kaasaegse kunsti keskusena ja sellest on saanud Inglismaa üks olulisemaid kaasaegse kunsti institutsioone.

Minu residentuuris viibimine oli otseses seoses rühmanäitusega, mis avatakse seal järgmise aasta sügisel. Minu eesmärk oli teha uurimistööd uue teose tarvis ning mul oli suur au kohtuda seal mitmete Newcastle’i ülikooli mereökoloogidega. Tutvusin kuue merebioloogiga, kes kõik olid kõik väga avatud dialoogile. Meil olid äärmiselt põnevad vestlused. Sain käia ka ülikooli uurimislaeval ja kohtusin selle kapteniga.

Mulle pakkus huvi ka sealne rannikuala. Mõne nädala eest sõitsin rongi ning bussiga ligi neli tundi, et jõuda Saltwicki lahe äärde. Tahtsin näha seal fossiile, kuid tõusu tõttu ei näinud ma neid, vaid juhtusin kokku hoopis surnud kääbusvaalaga. See oli väga ootamatu ja eriline, ent samal ajal ka kurb kogemus. Ei juhtu tihti, et näed sellist vaatepilti oma silmaga. Olin seal üsna üksinda, vaid eemal kaugel nägin kahe inimese kogu. Levi seal kohas ei olnud ja kõrvu kostis ainult tugev merelainete kohin. Tundsin end nii väiksena selle kaljuseina ja vaala kõrval. Mõtlen selle peale siiamaani.

Hiljuti käisin koos kuraator Emma Deaniga Blast Beachil, mida kasutati 84 aastat seaduslikult ohtlike jäätmete mahalaadimise kohana. Paekivipangalt visati otse randa ja merre üüratul hulgal kivisöejäätmeid, ja seda kuni 1993. aastani. Arvatakse, et see oli tollal üks maailma kõige saastatum rannikuala. Suurpuhastusega alustati 1997. aastal, kuid kaevandusreostusest pole seniajani lahti saadud. Eriti õõvastav on erkpunane raud­oksiidi värvi järv, mis paiskab aeg-ajalt õhku sulfiidi lõhna. Kogu see maastik mõjub tänaseni ulmeliselt. Uskumatu ikka, mida kõike kunagi seaduslikult võis teha.

Kuuldavasti oled viimastel aastatel üks rahvusvaheliselt aktiivsemaid eesti kunstnikke. Kas välismaal näituse tegemine on kuidagi teistmoodi kui kodus töötamine?

Mul on tõesti aktiivne näituste periood olnud ja olen selle eest väga tänulik. Mu kunst on viinud mind Prantsusmaale, Hollandisse, Kreekasse, Norrasse, Saksamaale, Soome, Lätti, Leetu, Belgiasse ja Šveitsi. Praegu osalen Marseille’s grupinäitusel „Dryads of Cosquer“ ehk „Cosquer’ drüaadid“, mille kuraatoriteks on Merilin Talumaa ja Justė Kostikovaitė ja see on avatud kuni 31. oktoobrini galeriis La Traverse. Selle näituse pärast kutsuti mind samuti uurimisresidentuuri, et luua näituse jaoks uued teosed. Olin aprillis kaks nädalat Marseille’s ja sain käia soolaväljadel Salin-de-Giraud’s ning kohtuda Vahemere okeanograafia instituudi teadlastega. Sellised kogemused annavad väga palju juurde.

Pole vahet, kas teha näitus välismaal või Eestis, fookus on sama: proovin endast alati maksimumi anda, olgu tegemist väiksema galerii või suurema muuseumiga. Kõik näitusetegemise kogemused on aga erinevad, vastavalt institutsiooni suurusele ja ka eelarvele. Kui tegin näitust ühes väärikas välismaa muuseumis, tundsin näiteks puudust installeerimistiimi töökusest ja kaasamõtlemisest, nagu see on Eestis! Meil on viimase kümne aastaga tekkinud väga professionaalsed installeerimistiimid, kes on näituse tegemisel suureks abiks. Küll aga olen märganud, et välismaal saab tihtilugu rohkem vahetumat tagasisidet kui Eestis. Kunstnikuna on aga väga oluline kuulda, kas teos või näitus läheb kellelegi korda.

Oled ökoloogiliselt väga tundlik ja teadlik kunstnik. Kas sage reisimine ja ökoteadlikkus omavahel pingesse ei lähe?

Loomulikult lähevad. Pean igasugust individuaalset panust kliimakriisi ohjeldamisel oluliseks ja püüan seda teha ka oma loomingu ja materjali­käsitluse kaudu. Ent Eesti on siiski väga väike riik ja seetõttu on oluline teha ka koostööd rahvusvaheliselt ja näidata oma loomingut väljaspool, laiemale publikule. Enamik mu teoseid vajab ka üsna eriomast installeerimisviisi ja need on tihti ka kohaspetsiifilised, mistõttu pean näituse ülespanekul ka ise osalema.

Reisimise sagedus on muidugi ka suhteline, mõni lendab töö tõttu peaaegu igal nädalal, minu reisid on selle kõrval harvad. Ootan väga, et saaksin Tallinnast sõita rongiga mõnda Kesk-Euroopa linna. Siiani on see veel kahjuks kõigest unistus. Euroopa-sisene lennureis kommertslennu turistiklassis on muidugi kahjuks oma jalajäljega, kuid seda ei saa võrrelda muu maailma, näiteks suurte korporatsioonide mõjuväljas toimuvaga. Nood suunavad oma vastutuse ökoloogilise jalajälje eest sujuvalt lobitööga indiviidile, kuid suunamata sealjuures ressursse, mis võiksid päriselt suuri positiivseid muutusi kaasa tuua.

Kui mul on vaja lennata, siis proovin valida otselennu ja lähen siis sealt rongiga mööda maad edasi. Mõnikord on õnnestunud ka siduda reis mõne teise tulevase projektiga, et uurimis- ja välitööd teha.

Milline mereolenditest praegu sinu uudishimu kõige rohkem köidab ja miks? Mida on maismaaloomadel mere- ja ookeaniasukatelt õppida?

Kammloom (ingl comb jelly, lad Ctenophora)! Ta oli ka peategelane minu ja Kert Viiarti videoinstallatsioonis „Varaseima edasikandja ilmumisel“, mida näitasime hiljuti Tartu Kunstimaja rühmanäitusel „Puudutakse“, mille kureerisid Sara Bédard-Goulet ja Marie-Laure Delaporte.

Kammloom on organism, kes arenes Maal umbes 700 miljonit aastat tagasi. Kui varem arvasid teadlased, et esimene organism, kellest kõik teised välja arenesid, oli käsnaline, siis eelmise aasta kevadel tehti DNA raku uurimise kaudu selgeks, et see on kammloom.

Tegemist on läbipaistva selgrootuga, kelle keha moodustub 95% veest, nad taluvad laia soolsuse, temperatuuri ja muude keskkonnategurite vahemikku. Kammloomad on pärit parasvöötme subtroopilistelt suudmealadelt Põhja- ja Lõuna-Ameerika Atlandi ookeani rannikul ja neil on võime ise end viljastada. 1980. aastate alguses saabusid nad laevade ballastvee ehk siis otsese inimtegevuse tõttu Musta merre, kus avaldasid ökosüsteemile karmi mõju. Kümne aasta jooksul jõudsid nad Kaspia merre ja sealt edasi kõikidesse Euroopa meredesse, sh ka Läänemerre. Alates 2000. aastast on nad arvatud saja kõige invasiivsema liigi hulka, aga kui nimetada neid invasiivseks, tekib paratamatult filosoofiline paradoks, sest nad on ju olnud elu edasikandjad kõigile teistele, seejuures ka meile. Nad on ühtlasi ka ühed kõige kohanemisvõimelisemad organismid: maismaa loomadel ja inimestel oleks neilt õppida küll.