Unistajate ja piirajate maailm

Sven Kirsimäe: „Insenerid esitlevad oma maailma piirangutele osutades selleks, et disainerid kutsuksid meid kastist välja astuma.“

JOEL KOTSJUBA

Veebruaris toimus neljandat korda häkkimise ja tarkvaraarenduse maraton „Garaaž48 riistvara ja kunstid“ (Garage48 Hardware & Arts*), mis tõi 48 tunniks kokku tehnoloogia-, disaini- ning turundusinimesed. Sel aastal palusid korraldajad mõned arendusnädalavahetuse mentorid vestlusringi, et arutada inseneride ja disainerite tegevusvälja integratsiooni üle. Keskustelus osalesid Eesti Kunstiakadeemia tekstiilidisaini osakonna professor Nithikul Nimkulrat, Pipedrive’i tarkvarainsener Sven Kirsimäe, 1oT juhtinsener Marko Peterson, Design Provisioni disainistrateeg Weronika Rochacka Gagliardi, Läti Ülikooli professor ning elektroonika ja arvutiteaduste instituudi vanemteadur Leo Seļāvo ning Hedgehogi elektroonikainsener Indrek Rebane. Vestlust juhtis arhitekt ja kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna vanemteadur Renee Puusepp.

Kattuv töö

Nithikul Nimkulrat: Tekstiili on toodetud ikka kas käsitöö või masinatööna, uus suund on digitehnoloogia. Tekstiilikunstnik ei saagi enam ilma digitehnoloogia spetsialistideta hakkama. Toon näite omast kogemusest: ühe projekti raames tahtsin teha installatsiooni, mis looks liikumise illusiooni. Arutasin ideed programmeerijatega. Nemad tahtsid täpselt teada, mitu minutit ja mis suunas installatsioon liikuma peab. Kui minul oli esialgu ainult idee – tuulepuhang, mis paneb materjali voogama – siis vastu sain küsimused: „Kui kiiresti? Kui kaua? Millises suunas?“.

Sven Kirsimäe: Insener peab nii küsima, sest meie maailm on üldjuhul piirangutega fikseeritud: mälu, protsessori kiirus, ketta vahemälu ja ka võrgu töömaht on piiratud. See on üks suuremaid erialade lahknemiskohti. Kui öelda disainerile, et meie, inseneride maailm on piiratud, siis kohkutakse ära, sest disainer ei mõtle tehnilistele piirangutele, vaid tulemusele.

Mina lähenen disainerile nii: „Esita mulle väljakutse ja ma ütlen sulle, mida me teha ei saa.“ Meie saame inseneridena öelda, kuidas midagi ellu viia. Meie esitame võimaluste ja piirangute kogumi.

Tarkvaraarenduses on positiivse ja negatiivse raja mõiste (positive and negative path). Disainerid mõtlevad positiivset rada pidi, planeerivad rada soovitud valikutest lähtuvalt. Olekski hästi, kui välja mõeldud süsteem töötaks täiuslikult, kuid iga positiivse raja kohta on vähemalt viis negatiivset rada ehk viis raja kulgemise võimalust. Inseneridele pakuvad rohkem huvi negatiivsed rajad ja selle kaudu pakutakse disaineritele ka rohkem võimalusi toote arendamiseks.

Marko Peterson: Küsima peaks seda, kummale, kas insenerile või disainerile, peaks jääma otsustamisõigus muutused sisse viia. Asi võib ju lõpuks hea välja näha, kuid selle tehnoloogiline köögipool ei pruugi hea olla.

Disainmõtlemine, empaatia

Weronika Rochacka Gagliardi: Disainerite ja inseneride põhierinevus ei seisne piirangutes ja võimalustes, see on mõtteviisi küsimus. Ka disainerid lähtuvad oma töös tehnoloogilistest, kasutajaga arvestavatest ja ärilistest kriteeriumidest, mis sõnastatakse disaini lähteülesandes. Disain ei seisne ainult hullude ideede väljatöötamises, vaid eelkõige kasutajaga arvestamises ja süsteemse loova protsessi abil probleemide lahendamises. Bradley Cooper on minu arust suurepäraselt avanud disaini olemuse ja defineerinud selle kui parendamise kire. See kätkeb endas nii esemete ja kujundite kui ka teenuste ja protsesside parendamist. Üks maailma uuendusmeelsemaid disainibüroosid Ideo on populariseerinud muu hulgas disainmõtlemist ja T-kujulisi inimesi. T-kujulise inimese all peetakse silmas professionaali, kelle tööd iseloomustab interdistsiplinaarne koostöö: T-kujundi tüvi esindab tema spetsialiseerumise suuna süvateadmisi ning ülaosa näitab tema teadmisi ja oskusi teistel erialadel.

Leo Seļāvo: Disainmõtlemisega olen ma viimasel ajal tihedalt kokku puutunud. Toon näite. Oletame, et insenerile antakse lahendamiseks probleem. Selleks et probleemi lahendada, peab see olema piisavalt hästi defineeritud. Võtame näiteks niisuguse küsimuse: kuidas panna erivajadusega lapsed rohkem trenni tegema? Kui küsida insenerilt, mida ta selleks teha saab, siis on tal keeruline vastata, sest kitsaskoht pole sõnastatud piisavalt konkreetselt. Sellises olukorras tuleb appi disainer.

Disainerite töö algab n-ö tühjalt kohalt ülesandepüstitusega ja võimalike lahenduste avastamisega. Disainerid genereerivad ideid, nii ebamõistlikke kui ka mõistlike. Nad mängivad ideedega ning esitavad probleemide kogumi, millest saab insenerile koostada selgema lähteülesande. Kuidas alustada oma tööd tühja koha pealt? Üks võti on empaatia: tuleb panna ennast kasutaja nahka. Kas lapsed tahavad trenni teha? Mitte eriti. Mida neile meeldib teha? Mängida! Sellest saab tuletada ühe otsimismängu (geocaching e geopeitus) ja anda inseneridele lähteülesande luua lastele lahe ekraaniga Supermehe randmeseade, millega lapsed saavad joosta ja sõnumeid vastu võtta.

Nutitelefon 2.0?

Seļāvo: Liigume tulevikku, mille kujundamist domineerivad kaks suunda. Esiteks, me loome üha vähem puudete või nuppudega juhitud seadmeid, selle asemele tulevad viibete või häälkäsklustega juhitavad seadmed. Teiseks, liigume sinnapoole, et süsteemid oskavad ära tunda, ehk isegi ette aimata, mida meil vaja on. Kuidas me selliseid süsteeme loome? Silmas tuleb pidada suuremaid küsimusi: kuidas mõista selles maailmas inimest ja kuidas kasutada suurandmeid? Suurandmetest saab välja lugeda statistilise info, kuid tõlgendamiseks tuleb kasutada intuitsiooni.

Kirsimäe: Süsteemide ja inimeste omavaheline kommunikatsioon on paras väljakutse. Miks? Nutitelefon on saavutanud oma küpsuse. Viimane Apple’i iPhone ei olnud midagi uut, vaid eelmise mudeli kerge parendamine. Seisame paigal: nutitelefonile lisatakse natuke parem aku, ekraan ja kaamera, kuid selle võimalused on enam-vähem sellised, nagu me neid praegu näeme. Küsimus on, milline on nutitelefon 2.0? Seda on raske öelda, kuna on mitu võimalikku tehnoloogilist suunda.

Nutikellad pole meeletut võidukäiku teinud. Me katsetame virtuaalreaalsuse prillidega, kuid ei tea päris täpselt, mida need meile annavad. Häältuvastustehnoloogia on üks võimalustest, kuid praegu maadeldakse keelebarjääri ületamisega. Näiteks ei saa juba olemas seadmesse eesti keelt sisse panna, kuna ettevõtted ei ole oma tarkvara arendajatele avanud. Võib-olla oleks universaalne keel üks lahendus. Eestis prooviti „cancel“ ja „okay“ eesti keelde tõlkida. Probleem on selles, et „jah“, „ei“ ja muud sellised vasted on kontekstipõhised. Lõpuks pakuti lahenduseks, et „okay“ on „mhmh“ ja „cancel“ „mkmm“.

Indrek Rebane: Häältuvastusega ei seostu ainult tehnoloogilised probleemid. Näiteks häiritakse nii kontoris teisi inimesi. Auto navigatsioonisüsteemis on see jälle vägagi kasulik. Igal liidesel on oma kontekst, kuhu see sobib, ning seda ei ole nii kerge muuta. Nutitelefonid on head, kuna nende liides on universaalne ja tagab laia kasutuse. Mõningaid hästi välja töötatud ja lihtsaid rakendusi ei olegi tarvis muuta. Uus mure on aku tühjakssaamine: inimene tunneb, nagu oleks käest ilma jäänud. Järgmise tehnoloogilise revolutsiooni toovad kuus kuud vastu pidavad akud ja tuhat korda kiiremad protsessorid. Sellega muutub nutitelefonide kasutuskogemus täielikult.

Interdistsiplinaarne tulevik

Kirsimäe: Jätame korraks nutitelefonid sinnapaika. Mis siis, kui võtta eesmärgiks muuta tehnoloogia kõigile nii hinna kui ka kättesaadavuse poolest sobivaks? Kujutage ette tulevikku, kus DNA järjendamine on sama odav, kui praegu on 3D-printimine. Meie lapsed hakkaksid mängima Lego klotside asemel DNAga. Võib-olla seisnebki tulevik tehnoloogia laiendamises ja kõigile kättesaadavaks tegemises. Õppimisvõimalused on juba olemas: ülikoolid, näiteks nagu Massachusettsi tehnoloogiainstituut, avavad oma loengud interneti vahendusel kõigile.

Meie põlvkond sündis ilma internetita, kuid noorem põlvkond ei saa aru kommunikatsioonitehnoloogia puudumisest. Kas meie saame nendest aru? Kas nemad mõistavad meid? Kas me suudame neile teed näidata?

Rochacka Gagliardi: Tulevikuhariduses on oluline roll interdistsiplinaarsusel. Kui paljudel meist, kui me õppisime, oli võimalus teha koostööd teiste erialade inimestega, nagu ärikorralduse spetsialistid, insenerid, disainerid, kunstnikud või kes tahes? Praegune töö kohustab meid selleks. Oluline on näidata üles lugupidamist teiste ametialade vastu, astuda välja stereotüüpidest, olla õppimisvalmis ja avatud koostööks.

Kirsimäe: Oluline on ka suhtumine. Olen veendunud, et meie, insenerid, esitleme oma maailma piirangutele osutades, kuid mitte eemalepeletamiseks, vaid üksnes selleks, et disainerid esitaksid meile väljakutseid ja kutsuksid meid kastist välja astuma. Disain juhib meie piiratud maailma: me peame kas operatiivmälu juurde ostma või kujundama täiesti uue masina.

Rebane: Selle koha peal õrritab disainer inseneri: „Mul on üks idee, kuid ma olen üpriski kindel, et sa ei saa sellega hakkama.“ Järsku näeb disainer inseneri huvi kasvamas – ja väljakutse ongi vastu võetud.

Nimkulrat: Minu meelest käib see jutt teistpidi: „Mul on üks idee ja ma usun, et sa saad mind selle teostamise juures aidata.“ Nii näidatakse üles lugupidamist partneri vastu ja see sisendab usku, et väljakutsega saadakse hakkama.

* „Garaaž48 riistvara ja kunstid“ on häkkimismaraton, kus uute prototüüpide loomiseks saavad kokku elektroonika- ja mehaanikainsenerid, tarkvaraarendajad, serveri programmeerijad, disainerid, täppisteaduste esindajad, turundajad, kasutajaliidese disainerid, mobiili- ja veebirakenduse arendajad. Ürituse korraldajad on Tartu ülikool, kunstiakadeemia ja Garage48.