Uudiseid Moskvast

Sigrid Saarep

Aruanne ministeeriumile Dmitri Vrubel, Victoria Timofejeva. 2007. Maal oli väljas Vinzavodis fondi ArtChronica asutatud Kandinski-nimelise kaasaegse kunsti preemia kandidaatide näitusel (ainus koht, kus Putini õukonnale suunatud kriitikat nägime).

Tere ja tänu toetuse eest. Tuginedes telefonivestlusele, kus teatasite, et minu aruanne võib olla vabas stiilis, olen vormistanud alljärgneva Moskva sõidu (14.–19. XI) ülevaate.

Külastasime Anneli Särega Moskva festivali „Festnaiv 07”, mis koosnes näitusest ja rahvusvahelisest konverentsist. (Rahvusvaheliseks saab konverents niipea, kui kas või ükski esineja on väljastpoolt emamaad. Moskvas oli neid neli: Iisraelist, Prantsusmaalt, Ukrainast ja Eestist.) Naivismifestival avati näitusega Moskva kaasaegse kunsti muuseumis Petrovkal. (Teate kindlasti, et seal asub kuulus Vene peaprokuratuur.) Kaasaegse kunsti muuseumi direktor on Venemaa kunstnike liidu president ja enamiku Moskva avalikku ruumi püstitatud skulptuuride autor Zurab Tsereteli, keda avamisel kahjuks ei kohanud. Muuseumiesisel platsil kohtasin selle eest tema loodud linnapea Juri Lužkovi elusuurust kuju laterna ja luuaga. (Kohalike kunstiinimeste jutust sain teada, et meeri kujutatakse sel  moel Moskva peavalvurina, kuna ta isiklikult moskvalasi valvab ja tekkinud korralageduse minema pühib. Ta on ka seesama mees, kes pärast aprillirahutusi tegi Moskva ametiühingute föderatsiooni miitingul peetud kõnes ettepaneku kuulutada välja Eesti-vastane boikott.) Oma skulptuuridega sobiks Tsereteli minu arvates vabalt ka iseõppinute hulka. Seega haakusid muuseumiesisel platsil laiutavad kujud üldjoontes näituse suunitlusega.

Naivistide näitus (kuraator Olga Djakonitsõna) asus muuseumi kolmandal korrusel kaheksas ruumis ja koosnes 400 peamiselt Venemaa Föderatsiooni (ka Valgevene) eri regioonide isetegevuskunstnike töödest. Nende hulgas oli nii kõrgharidusega arste, õpetajaid, maalijaid kui ka endisi sõjaveterane. Kui kasutada Ants Juske väljendit, siis valik oli koostatud printsiibil „seinast seina”. Ekspositsiooni väike osa oli reserveeritud rahvusvahelisele seltskonnale, mõned tööd Lätist, Iisraelist, Ukrainast ja Itaaliast. Gruusia kunsti „mehed metsast” segaste poliitiliste olude tõttu kohale ei jõudnudki.  

Näituse naelaks kujunes Jelena Volkova õlimaal „Kassiema tulekahjus” (2005).  Proua või seltsimees Volkova (olen tiitliga veidi kimbatuses, kuna tegemist on ikkagi sõjaveteraniga) oli  vanim osaleja näitusel, sünniaasta 1915. Volkova meeldis pajudele, ka minule arvatavasti juba seetõttu, et mõni haritud, kultuurist koormatud inimene loodab ikka veel leida nn looduslapselikku algupärast süütust ja rikkumata meelt. Selline lootus XXI sajandil on juba ise puhas naivism. Maalil, kus kass, poeg hammaste vahel, põleva maja aknast välja hüppab, oli veel võimalik leida „süütut silmavaadet”.

Eraldi tuba sisaldas autsaiderkunsti, mida kureeris Moskva autsaiderkunsti muuseumi direktor Vladimir Abakumov. Tema minimalistliku ekspositsiooni nael oli Igor Ossipovi maaliline, pioneeri- ja nõukogude atribuutikaga kirjatud mantel. Veel olid olulised mõned kurttumma mehe Aleksander Lobanovi joonistused (pärast surma on temast saanud staar läänemaailmas) ja pitsimeister Roza Žarkihhi tööd.

Järgmisel päeval avati samas kohas konverents „Naivism ja autsaiderkunst XXI sajandil: ajalugu, praktika, perspektiivid”.  Esimene päev oli pühendatud naivismile ja teine autsaiderkunstile. Moskva naivismimuuseumi direktori Vladimir Grozini avaettekande järel esines kommertsgalerii GINA omanik Dan Chill Iisraelist. Ta rääkis, et naivism on tänaseks ajalugu ja nostalgiline igatsus kaugete aegade järele. Tema ingliskeelne ettekanne katkestati ootamatult (kuigi ta protesteeris) ja loeti ette venekeelsena. Olin samuti valmistunud ingliskeelseks ettekandeks modernismijärgsest rahvakunstidest ja Eesti külageeniustest. Kuna Chilli esinemisega selgus, et konverentsi töökeel oli vene, mitte inglise keel, siis pidin käigult ümber orienteeruma ning esinesin vene keeles kommenteeritud slaidiprogrammiga Eesti külageeniuste (Adelbert Juks, Lembar Linder, Harri Aer ja teised meistrid) töödest. Tegelik ettekanne ilmub vene- ja ingliskeelses kogumikus, mille annab välja sealne ürituse initsiaator naivismimuuseum. Anneli Säre näitas samuti slaide. Meie konarlik vene keel sulatas kõigi südamed ning aitas kiiresti kohalikega integreeruda.

Etnoloogi taustaga Olga Djakonitsõna Moskva naivismimuuseumist rääkis Viktor Lissitski kui kunstniku sündimisest. Tema ettekanne selgitas ka naivismi populaarsuse tausta Venemaal. Selgus, et Venemaal oli harrastuskunst ja primitivism (viimane on olnud pikka aega sünonüüm naivismi terminile vene kunstikirjutuses) omaette ametlikus staatuses. Naivistide töödest korraldati igal aastal näitusi, nende tööd said ametlikult pärjatud eriauhindadega. Kuna olin eelmisel päeval hämmastusega vaadanud kunstisaalis „naivistide” pilte, mis ei erinenud kuigivõrd Tretjakovi galerii esisel telklinnakus müüdavast laadakaubast, tabasin ära, et ametlikult kultiveeritud diletantism võib ära rikkuda eheda ja südamest tulnud (sõnad, mis mõnelgi diskursiivsel kontseptualistil harja punaseks ajavad) amatöörkunsti.

Omaette elamus oli aga Abakumovi autsaiderkunsti muuseumi külastamine. Ta on suutnud sponsorrahaga luua arvestatava näitusepinna. Praegu oli seal Moskva kodutute joonistuste näitus, mis osutus niivõrd populaarseks, et otsustati väljapaneku lahtiolekut pikendada. Abakumov rääkis, et sellist pressi tähelepanu ei ole saanud ükski varasem muuseuminäitus.

Huvitav oli kuulda, et mõlemad nn väikese kunsti muuseumi direktorid olid omal ajal tööl Tretjakovi galerii propaganda osakonnas. Abakumov pakkus oma galeriid eesti kunstniku Diana Rahuba näituse jaoks, eks näis.

Konverentsi teisel päeval näidati mitmeid filme maailma autsaiderkunsti muuseumidest ja kunstnike kogukondadest. Põnevaim oli prantsuse kunstniku Dominigue de Miscault’ sõnavõtt ja film Andre Robillard’ist.

Selgus, et de Miscault on Venemaaga seotud pikemat aega sotsiaalse kunstiprojekti tõttu. Kunstnik on 1959. aastal loodud rahvusvahelise organisatsiooni SIPE liige, sinna kuulub mitusada liiget üle maailma, tegeldakse psühhopatoloogilise väljenduse ja kunstiteraapiaga, nende uurimise ja elulise rakendamisega.

Tema algatusel on Venemaal 1990. aastate lõpust korraldatud mitmeid teraapiat, psühhopatoloogiat ja kunsti ühendavat töötuba. Lisaks on ta suutnud teha maailmas tuntuks isolatsioonis elanud kunstnik Lobanovi tungiajelise pildimaailma, mis väljendab oma Stalini ja automaatide ihalusega groteskselt Venemaa vaimulaadi. Loodetavasti saame mehe pilte aasta pärast Eestis näha.

Vabandust, et kasutasime teie toetust ka mittesihtotstarbeliselt: Moskva on ikkagi metropol ja seetõttu heitsime pilgu „suurele” kunstielule. Vinzavodis, mis on kultuuritehase tüüpi moodustis, esitleti fondi ArtChronica asutatud Kandinski-nimelise kaasaegse kunsti preemia kandidaatide teoseid (ainus koht, kus Putini õukonnale suunatud kriitikat  nägime). Käisime ka Tretjakovis Krõmski kadapealsel (Šiskinit ausõna ei vaadanud, ainult piilusin), kus asub aastatel 2006-2007 kontseptuaalselt uuendatud vene avangardi ekspositsioon: teiste seas kolm head maali Ülo Soosterilt, mis on erakogust galeriisse deponeeritud ja hea kaasaegse kunsti valik.

Seega oli sõit asjalik ja kena. Tagasiteel oli meiega ühes rongikupees krapsakas vanamemm, kes naasis oma kolme õe juures veedetud kuuajaliselt puhkuselt Kuremäe kloostrisse ja enamiku aja palveraamatut luges. Lahkudes õnnistas ta meid kõiki.

 

NB! 4. detsembril kuulutati välja Kandinski kunstipreemia saajad: aasta kunstnikuks kuulutati kontseptualist Anatoli Osmolovski (finaali jõudsid ka rühmitus AES+F ja Juri Albert), aasta noore kunstniku preemia pälvis Vladena Gromova ning  parima meediaprojekti autorina pärjati Vladislava Mamõševa-Monro. Koju naastes lugesin uudistest, et Venemaa rahvuslikud ja usuorganisatsioonid nõuavad Tretjakovi galerii juhi Valentin Rodionovi vallandamist, kuna nad peavad galerii Pariisi saadetud näitust „Sots-Art” Venemaa solvamiseks ja häbiks. Asja uurib prokuratuur.