Uuenenud soolaladu

Karin Hallas-Murula,

10aastases soolalaos on vaadata 10 arhitektuurinäitust.   

Linnavalitsuse tellimusel tehtud Tallinna suur makett. karin hallas-murula

 

Pärast kunstimuuseumi näitusesaali väljakolimist Rotermanni soolalao esimesel korruselt sai arhitektuurimuuseum soolalao täielikuks valdajaks. Saime võimaluse laiendada muuseumi kui arhitektuurikeskuse funktsioone, muuta maja avatumaks ja paremini kasutatavamaks. 7. IX avasime maja üheksa uue arhitektuurinäitusega (kuus neist on sahtlinäitused) ning keldrisaalis jätkub “Arhitektuuris peegelduv ajalugu” – kokku seega 10.

Soolalattu siseneja näeb kohe, et nii mõndagi on muutunud. Fuajee on avaram kui enne,  uus on garderoobide ja kohvikuosa, mille kohale on tekkinud väike lounge,  kus saab vaadata arhitektuurifilme. Saalist, kus varem kunstimuuseum näitusi tegi, on saanud arhitektuurimuuseumi püsinäituse ning raamatukogu lugemissaali sulam. Lugemissaalis on kättesaadav Eestis suurim välismaiste arhitektuuriajakirjade valik ning uuem arhitektuurikirjandus, seal saab infot ka muu maailma sündmuste, näiteks praegu Veneetsias alles toimuva arhitektuuribiennaali kohta (kataloogid). Välisreisi planeerija saab kaasa laenutada maailma linnade arhitektuurijuhte, laenutada saab ka DVDdel arhitektuurifilme, mida muuseumi kogus on juba ligi sada. Raamatukogu töötab ühes rütmis näitusesaaliga ja on nüüd avatud ka nädalavahetustel.

 

Piletivaba tsoon

 

Esimese korruse uue püsinäituse moodustab muuseumi arhitektuurimakettide kogu, mis annab ülevaate Eestis XX sajandil ehitatust ja ka kavandatust. Seda täiendavad kuus sahtlinäitust, teemaks juugend ja rahvusromantism Eestis, Eliel Saarineni legendaarne Suur-Tallinna planeering (1913), puitarhitektuur ning funktsionalismi kullafond, Tallinna Vabaduse ja Viru väljaku kujunemine ning Vabaduse monumentide ajaloolised ja viimase konkursi kavandid. Näha on, et palju huvi pakub ka linnavalitsuse tellimusel tehtud Tallinna suur makett (Peet Veimer), kus peal ka linna kõige uuemad ehitised. Siin ta on – meie peadpööritava kiirusega arenev linn, mille saatuses ju kõigil kaasarääkimise õigus peaks olema.

Kõige selle vaatamiseks ei pea piletit ostma: kogu esimene korrus on piletivaba tsoon, kuhu võib tulla nii perega pühapäeva veetma kui klassiga arhitektuuriteadmisi täiendama. Vaid muuseumigiidi soovist tuleks eelnevalt teada anda. Muuseumi piletitulu sellega muidugi ei kasva, kuid sellevõrra ehk elavneb inimeste huvi arhitektuuri vastu ning suureneb julgus arhitektuuriprotsessides argumenteeritumalt kaasa rääkida. Mis muu kui inimeste arhitektuuriteadlikkuse kasv peaks olema demokraatliku ja tsiviliseeritud ühiskonna muuseumi kõrgeim eesmärk? Riigile majandusliku tulu teenimiseks on teised institutsioonid. Aga kui keegi tunneb, et tasuta muuseumis käimine on kuidagi imelik, siis on tal võimalus arhitektuurimuuseumi edasise tegevuse toetamiseks osta 50-kroonine sponsorpilet. Vahetuvate näituste saalides jäävad piletid esialgu siiski alles.

Justnagu üleöö ilmuvast kolearhitektuurist heidutatud inimesed on juba õppinud oma lähiümbruse uusehitiste vastu häälekalt protestima, kuid teinekord jääb seejuures puudu avaramast ettekujutusest linnast kui tervikust. Muuseumi poolest võiks korraldada üldsust puudutavate  uusehitiste projektide avalikustamist ja avalikke arutelusid ka otse siinsamas näitusesaalis. Erinevalt paljudest teistest muuseumidest on arhitektuurimuuseum pidevalt kaasajaga tegelenud ja teeb seda ka edaspidi.

Ka pilguheitmisega minevikku oleme alati üritanud edastada sõnumeid tänasele. Teise korruse suures saalis on kuni novembrini esmakordne ulatuslik ülevaade arhitekt Raine Karbi loomingust. Seda täiendab Kaido Haageni fotonäitus tema suurobjektidest linnahallist ja Sakala keskusest galeriil. Kui linnahalli kohta tuli äsja rõõmustav uudis selle säilitamise kohta linna konverentsikeskusena, siis Sakala keskuse saatus on esialgu veel lahtine.

Et muuseumid justnagu ei peaks probleemidega tegelema, vaid vaatajatele lõõgastust pakkuma (kulmukergituse koht), siis avasime teise korruse fuajees ekspositsioonidest kurnatud külastajatele väikese lõõgastussalongi Mangide rahustavalt heleda mööbliga. Eesti disaini on majas veelgi: Tarmo Luisu valgustid ja Martin Pärna lauad, varasemast Katrin Soansi mööbel. Luisu valgustid, raamatukogu lauad-toolid ja üldprojekt, mida muuseumi vajadustele kohandasime, tuli Priit Põldme büroolt Joonprojekt. Suur osa nende pakutust jäi aga tellimata: kui muuseum on võimaluste osas algusest peale avameelne, kujundajad aga jäävadki esitama jooniseid, mille järgi raha peaks olema neli korda rohkem, siis ei ole nende joonistega lihtsalt midagi peale hakata. Tundub, et aktsentideks on kujunenud hoopis muuseumi algatusel majja toodud pikantse ajalooga konjakitoolid – soomlase Eero Aarnio nõukogulikuks tootmiseks laenatud disain, mida tänapäeval ilma igasuguste süümepiinadeta Hiinas valmistatakse.

Tahtmine luua Tallinnas euroopaliku kultuuri oaasi on korduvalt põrkunud karmi reaalsusega: muuseumi uutelt metallsiltidelt viidi raamid ära kohe teisel päeval, parkla tõkkepuu on varastatud kahel korral. Öiste vandaalitsemiste loetlemine läheks pikaks. Mõnigi päev on alanud lootusetuse tundega, et barbaarsuse vastu ei aita muu kui okastraadiga plank ümber maja. Selle tegemine aga tähendaks tunnistada, et reegleid linnas teevadki vargad ja narkomaanid. Kultuuriinstitutsioonide ülesanne on üritada ikka ja jälle tsiviliseeritud ruumi luua, vaatamata tagasilöökidele ja politsei tegevusetusele.

 

Muuseum peab mõtlema intellektuaalsele külastajale

 

Niikaua kui võimalik, peaksid muuseumid muidugi jääma idealistideks. Kui ka elu muutub ümberringi järjest banaalsemaks, ei tohiks muuseumid end aegunud postmodernistlike tolerantsuseloosungitega õigustades õllesummerdusega kaasa minna. Kui lapsega suhelda ainult lalisedes, siis ta ei õpigi rääkima. Poleks midagi lihtsamat kui teha arhitektuurimuuseumist turistilõks või müügikeskus. Hoopis raskem on luua ruumi, kus maailma veel huviga avastav inimene ennast oodatuna ja hästi tunneks. Vaikne vaimsuse lummus on ammu kadunud paljudest Euroopa muuseumidest, millest kiirkorras läbi tormatakse. Lärmaka sebimise tõttu ei saa suuremates muuseumides juba enam tekkidagi vahetut suhet kunstiga seinal. Tõdesin seda nukralt hiljuti Firenzes Uffici galeriis kunagi nii köitnud maale uuesti vaatamas käies.

Muuseumi uuendades oleme meie mõelnud eeskätt intellektuaalsele külastajale, kes on väsinud sellest, et talle igal sammul midagi pähe määrida üritatakse ja selle eest raha küsitakse. Suveniiripoodi meil ei ole, küll aga saab osta arhitektuuriraamatuid. Kohvikuga läheb veel veidi aega, kuid kohviku-lounge’i arhitektuurifilme vaatamiseks tellida juba saab. Loodame, et muuseumi leiavad enda jaoks uitajaid, kes, rullikeeratud “Tallinna arhitektuurigiid” näpus, muuseumist otse linna neid huvitama hakanud ehitisi otsima suunduvad, sest nad on tulnud arhitektuuri pärast. Keldrisaali väikest lektooriumi hakkavad kasutama nii tudengid kui õpilased, oktoobris algavad seal arhitektuuriloengud giididele, käivitumas on arhitektuuripedagoogiline programm.

Tean, et avatud polüfunktsionaalset muuseumiruumi luues oleme ka riskinud: kohviku jutukõmin ja giididega grupid võivad hakata raamatukogu lugejaid segama, filmide hääletugevusel peab silma peal hoidma jne. Oleme mõelnud ka võimalike probleemide lahendusele, ehkki kohe väga ei tahaks ühtselt hingavasse ruumi eraldusseinu tuua. Esialgu on ühtne elurütm alles katsetamisel, see sünnib koos külastajatega.

Rotermanni soolaladu jääb endiselt avatuks ka kunstile. Tulemas on taas ka rahvusvahelisi kunstinäitusi, sest nagu on selgunud – kaugeltki kõik huvitav ei mahu Kumusse. Soolalattu kolimisest alates on arhitektuurimuuseumi eesmärgiks olnud ühendada traditsioonilise muuseumi tugevad küljed (kogud, publikatsioonid, uurimuslikud näitused, loengud jm) kaasaegse kunstielu dünaamilisusega. Kuidagi nii sai see soolalattu kolides sõnastatud.

Kunagi – see on täna juba 10 aastat tagasi. Muuseum ise sai tänavu 15aastaseks.