Värdjalik ja väär laguneb nagunii

Reet Varblane

Piia Ruber Peeter Lauritsat küsitleb Reet Varblane Hiljaaegu oma esimest juubelit, 50. sünnipäeva pühitsenud fotokunstniku Peeter Lauritsa näitus „Läbipääsud” on Tallinna Linnagaleriis vaadata 1. aprillini. Näitus kuulub n-ö „Rohelise planeedi” programmi ning, vaatamata Linnagalerii tagasihoidlikule pinnale, on Laurits ühendanud sinna tähendusrikka pealkirja „Läbipääsud” alla kolm tema loomingus olulist seeriat: tagasivaatelised „Ragnarök” ja „Taevaatlas” ning äsja valminud ”Korea päevikud”. Oled pealkirjastanud oma Tallinna Linnagalerii näituse „Läbipääsudena”. Kas see on pelgalt atraktiivne, vaatajat ligi meelitav pealkiri või on sellel ka sügavam tähendus isiklikus või üldisemas plaanis? Pealkiri on tähenduslik. Vihjan siin üleminekutsoonile või -seisundile, kus on võimalik liikuda erinevate maailmade vahel või vähemalt piiluda võõrastesse dimensioonidesse. „Tšempionide eines” kutsus Kurt Vonnegut peegleid „luukideks” ja hoiatas lapsi, et nad peeglile liiga ligidale ei tikuks, kui ei taha ennast teisest maailmast leida. Üleminekufaasis inimene on väga tundlik, seetõttu niisugustele „läbipääsudele” loomuldasa ligidal. Puberteet ei ole sugugi viimane murdeiga, kus inimene „saab valmis” ja „astub ellu”. Kui inimene endale arenemist ära ei keela, siis võib ta kogeda väga mitut murdeiga. Inimese areng on nagu liblika järjestikune nukkumine ühest siirderiitusest teise, kus iga kord poeb nukust välja erinev elukas. Seda võib pidada läbipääsu isiklikuks plaaniks. Üldises plaanis võib läbipääsuks olla nägemus, kus selgub, et sisseharjunud põhjusliku ratsionalismi kõrval võib maailma kogeda ja mõjutada veel mitmel eri viisil ja kõik need viisid on meile kättesaadavad.

Miks just selline uue elufaasi algus: kaks tagasivaadet – koostöös Herkki-Erich Merilaga 1991. aastal tehtud „Ragnarök” (pildistamist alustasite Põhja-Rootsis Tomtembergil ja Torneälvenil 1989. aasta augustis) ning 1997. aastal Kütiorus alustatud ning väga pika aja jooksul töös olnud „Taeva atlas” – ning möödunud sügisel pildistatud „Korea päevikud”?

Need kolm sarja on omavahel suguluses, sest ma tegelen neis sarnaste irratsionaalsete teemadega. Nad vaatavad teemat eri nurga alt, sest on tehtud erinevates elufaasides, aga nad vaatavad samasse piirkonda. Ma ei taha seda piirkonda defineerida: õrnu asju ei ole vaja ära sõnuda. Aga ma saan vihjata sellele piirkonnale, näidates mitut vaatesuunda. Mõnesid asju ei näegi teisiti kui kõõritades. Kusagil seal, kus need pilgud lõikuvad, see piirkond ongi.

Kõiki eksponeeritud fotosid, laiemalt kõiki neisse seeriatesse kuuluvaid töid võib vormiliselt määratleda kui loodusfotot – maastikuvaadet, -portreed. Kuidas ise defineerid loodusfotot?

Loodusfoto on enamasti kirjeldav, tegeldakse asjade ja nähtuste pealispinnaga. Väga tihti kaldub ta nominatiivsusesse, kujutades mingeid isendeid või ilminguid laiemast kontekstist välja kadreerituna. See on igav. Pilt oksal istuvast kuldnokast ei ütle mulle mitte midagi, kui ma ei hooma seda, mismoodi kuldnokk olemasolemist kogeb – tema rännet, tema laulu, ussikesi, keda ta sööb, ja ussikesi, kes lõpuks söövad teda. Minu jaoks on loodus väga dünaamiline ja hingestatud kudum eri olenditest, tungidest, kokkupõrgetest ja ühtesulamistest. „Korea päevikutes” peaks see harmooniline kaos tajutav olema. Aga lisaks sellele olen ma kõigis neis kolmes seerias püüdnud näidata looduse nähtamatuid – müütilisi, ülemeelelisi ja hingestatud aspekte.

„Ragnaröki” esimene impulss (nagu sa ka seinatekstis oled kirjutanud) on islandi eepos „Vanem Edda”, väga omapärane, ent vaieldamatult üks euroopaliku kultuuri (mõtlemise) alustalasid, kui jätta antiik-kreeka kultuur kõrvale. Kuidas seostad „Vanema Edda” mõtlemisviisi ida kultuuriga?

Ma pigem ei seostaks. Põhjala pärimus on väga erinev juba vanakreeka omast, mis siis veel ida kultuuridest kõnelda. Sarnasust võib leida üksnes selles, et müütilistes tekstides otsitakse kontakti ülemeeleliste nähtustega.

„Ragnarök” on mustvalge, teised „Läbipääsul” esitatud sarjad värvilised, kuigi ka neis ei ole sa taotlenud tegelikkuse illusiooni. Millest see muutus? On see tingitud pelgalt tehniliste vahendite arengust ning kättesaadavusest või on sellel ka sisuline tähendus?

Nii üht kui teist. Okupatsiooniajal, kui ma „Ragnaröki” tegin, ei olnud mul värvifoto tegemiseks võimalusi. Aga isegi kui oleks olnud, oleksin ma värvid järeltöötluses ära summutanud või neist üldse loobunud. Realistliku illusiooni loomine huvitab mind harva. Ma kasutan värvi tähendusliku ja afektiivse elemendina. Enamasti on toonid mu piltides murtud, hästi summutatud või siis tugevalt üle võimendatud. Mõnikord ma võimendan mõnesid toonide gruppe ja teisi jälle summutan. Piiripealses olekus ja teiseneva teadvuse seisundis muutub ka inimese värvitaju. Ma püüan seda oma piltide kaudu esile kutsuda.

„Taeva atlasest” oled valinud väikesemõõdulise, kaunisse karpi pakitud, eksklusiivse, kuid siiski hõlpsasti müüdava-ostetava suveniiriformaati jääva variandi. Miks praeguses koosluses just see variant?

Väikene, suletavasse juveelikarpi peitunud töö on intiimsem ja võib omaniku jaoks omandada talismaniliku salaväe. Pealekauba vihjab karbi kaas uksele, luugile või läbipääsule.

Kui oluline on sulle foto, reaalse kujutise illusoorse jälje suurus, formaat? Miks oled mõningatel juhtudel (võtame või viimse kohtupäeva tõlgenduse) kasutanud hästi suurt, teinekord aga n-ö kodupildi formaati? „Taeva atlas” oli esimest korda välja pandud ju ruutmeetriste (täpsemalt 99 x 99 cm) pindadena. „Läbipääsus” oled eelistanud väikest, kodupildi formaati.

Kõik tähenduslik on pildi juures oluline ja formaat loob kahtlemata tähendusi. Ehtekarpi peituv miniatuur mõjub hoopis teisi radu pidi kui eluruumis domineeriv pilditahvel. Avalikku ruumi tehtava monumentaali tähenduslikud ja vormilised mehhanismid on jälle hoopis teistsugused.

„Korea päevikute” puhul oled loobunud n-ö kvaliteetsele fotole omasest kadreeringust ning lähtunud meditatiivsest juhuslikkusest. Kas selline liikumine teadlikust dekonstruktsioonist („Ragnarök”) suurendatud metafoorilise seeneportree kaudu – kui mõelda „Läbipääsu” astmete peale – meditatsiooni ja juhuslikkuse poole on saanud võimalikuks Korea kogemuse tõttu?

Tegelikult olen ma sellist juhuslikku pildistamisviisi harrastanud juba mõnda aega. Mind on lapsest saadik kütkestanud looduse kõige märkamatumad mikrovormid, komposti, rohulutika ja sambla tasand. Kui pildistada metsakõdualuseid maailmu, siis tihtilugu ei mahu pea sinna vahelegi, et läbi kaamerasilma kaadrit kontrollida. 20 aastat tagasi New Yorgis pildistasin ma Central Parkis niimoodi pinhole-kaameraga. Samuti Kütiorus elades. Eelmisel sügisel Gongju-si mägedes elades ja töötades leidsin ma juhusliku meetodi oma kavatsuste jaoks kõige kohasema olevat ja ma hakkasin sellega töötama metoodiliselt. Korra nädalas külastasin ma mõnda naabruskonna zen-kloostrit, see aitas meditatiivset meeleseisundit väga värskena hoida. Piltide valiku ja järeltöötluse juures arendasin ma juhuslikkust veelgi edasi. Kasutasin hiina „Muutuste raamatut” ehk „Yijing’i”. Rituaalse liisuheitmise teel leidsin igale pildile vastava kuusjoone ja muutuse suuna, „Yijing’i” tõlgenduste põhjal langetasin siis vajalikud otsused koloriidi, küllastatuse kontrasti ja teiste pildiliste parameetrite lõplikuks paikatimmimiseks. Otsuste aluseks olnud kuusjooned kandsin pildile, nii on kõige uudishimulikumatel võimalus need pildid ka tagurpidi lahti lugeda.

Kindlasti toetasid Korea meeleolud niisuguse meetodi valikut. See kõik oli õhus. Suur osa sellest kultuurkonnast on aastatuhandete vältel sarnaseid radu pidi liikunud. „Yijing’i” kolmjooned ja yin-yang’i märk on omale koha leidnud nii Korea lipul kui vapil.

„Korea päevikute” seerias oled eksponeerinud ka Kütiorus pildistatud juhuslikke lähivaateid, kuigi sa pole pealkirjades sellele vihjanud. Kütioru ja Gongju-si mäed – mis on neis ühist? Kuidas iseloomustad Kütiorgu Eesti vaimse atmosfääri kontekstis?

„Korea päevikutes” ma paiku ei kirjelda, seetõttu pole eriti suurt tähtsust, kus nad pildistatud on. Meeleseisund, milles ma nad pildistasin, on tähtsam. Eks ma võtsin nii meeleseisundi kui selle pildistamiseks kohased meetodid tõesti Kütiorust kaasa. Ma ei ole sellise andelaadiga, et oskaksin paari napi kuu jooksul võõras keskkonnas midagi täiesti uut välja töötada.

Gongju-si ja Kütioru mägede vahel kuigipalju sarnasust ei ole – mõõtkava on liiga erinev. Ometi olen mõlemas kogenud erilist kirgastatud rahu ja tugevat ühendust igaviku serveriga. Ma ei tea, millest see tuleb, et mõnel paigal on kangem vägi kui teisel, aga nii on. Kirikuid ei ehitata vanadele pühapaikadele ilmaasjata. Korealased omistavad mägedele maagilise väe. Kõik mäed on täis kõrgeid kääpaid. Kes vähegi omale sellist luksust lubada saab, ei mata oma surnuid mitte surnuaeda, vaid mägedesse.

Kütioru kandis on pühasid paiku tihedamalt kui mõnel pool mujal. Vanad kääpad, hiiepuud ja Tammetsõõr. Eks inimesed ise oma käimistega kannavad pühadust muudkui juurde sinna, kus seda ees juba on.

Meditatiivse juhuslikkuse meetodi puhul oled vahetule motiivile, visuaalsele kujutisele lisanud sõnalise tasandi. (Kuigi hieroglüüf mõjub vähemalt euroopalikus kultuuris arenenud silmale vägagi pildiliselt, on sellel siiski eelkõige kokkuleppeline, sümboolne tähendus). Miks ei ole sa seda meetodit lõpuni usaldanud?

Hieroglüüf on piltkiri, selle lugemine on palju intuitiivsem kui lineaarse tähekirja lugemine. Tähestikuline kiri vahendab helisid, hieroglüüfkiri vahendab kujutlusi ja võib seetõttu äratada nähtava maailmaga palju assotsiatiivseid seoseid. Nendel piltidel, kus kasutan hieroglüüfe ja vanu ornamente, kordavad nad pildil nähtavaid metsa struktuure, olles samal ajal mõtestatud seoses kujutatuga. Nad on üheaegselt nii juhuslikud kui tähenduslikud. Selle võttega tõin ma „Yijing’i” aluseks oleva sünkroonsusprintsiibi pildikeelde. Ma ei leia, et siin oleks metoodilist vastuolu.

Kuidas iseloomustad praegust Lõuna-Koread, ikka oma kogemuse taustal?

Pärast Korea sõda lõi seal lõkkele tohutu Ameerika vaimustus, mis korealaste põhjaliku töökuse najal on tekitanud fanaatilise edu- ja progressikultuse. Kuigi neil on seljataga 5000 aastat tohutu rikast ajalugu, vaatavad nad praegu ainult tuleviku suunas. Samas on nad meelelaadilt väga traditsioonilised konfutsianistid. Tulemuseks on üsna neurootilise koega konservatiivne futurism.

Tänu konfutsianismile väärtustavad nad ülimalt kõrgelt teadust, haridust ja kultuuri, see torkas silma igal sammul. Ma ei ole kusagil näinud nii palju arheoloogilisi kaevamisi, nii uhkeid muuseume ja ülikoole.

Pragmaatilisusele üles ehitatud eduühiskonna ning meditatsiooni, šamanismi segu?

Ameerika tõi Koreasse kristluse, religioossest elanikkonnast on kristlasi kaugelt üle poole, lõviosas presbüterlased, mis on jagunenud seal enam kui 60 vastanduvaks sektiks. Suurel hulgal on kohalike karismaatiliste juhtide ümber tekkinud sekte. Mõned neist on käinud Eestiski misjonit tegemas. Korea kristlus on väga agressiivne ja välistav, šamanismi, mis õitses veel Jaapani okupatsiooni ajal, on see peaaegu välja surunud. Budismi nügitakse järjest koomale.

Siiski on Koreas tohutult palju toimivaid kloostreid. Mina külastasin kolme neist korduvalt. Kõik nad olid vaimustavad loodusarhitektuuri monumendid. Paik, kus vaimne kogukond on oma keskkonda painutanud paindudes, elanud sajandeid tundlikus koostoimes loodusega, muutub väga ilusaks, teeb meele kergeks ja annab jõudu.

Su fotod mõjuvad ka vanamoodsalt ilusate, isegi ülevatena. Milline on sinu suhe postmodernistlikus esteetikas nii kirutud „ilu” ja „ülevuse” kategooriatesse?

„Ilu” ja „ülevus” ei ole oma olulisusest mitte vähimatki kaotanud. Väga hea, et poststrukturalistlikud voolud on baasväärtusi küsimärgistanud, dekonstrueerinud ja parodeerinud. See on nagu pesupäev. Ega pesu sellepärast ära ei visata. Niikaua kui inimene kogeb üleloomulikku, mis ei mahu põhjusliku ratsionalismi pildile, ei kao metafüüsika kuhugi, ta lihtsalt nukkub ja vahetab vorme. Need on metamorfoosid.

Steven Hawking koostas mõni aasta tagasi oma ratastoolis mõjukamate kvantfüüsikute tekstide antoloogia. Pealkirjas mängis ta pisut Shakespeare’i „Tormi” finaaliga ja pani kogumikule pealkirjaks „The Dreams That Stuff Is Made Of” („Me tehtud oleme sest samast ainest, millest unenäod”). Samal ajal kui loodus- ja täppisteadused muutuvad järjest idealistlikumaks, flirdib humanitaaria radikaalselt materialistlike mudelitega. Veider vastassuunalisus. Sellel on omad sandid mõjud. Kuna poststrukturalistlikus kaanonis on kõik väärtused relatiivsed ja universaalseid ekvivalente ei tunnistata, siis on tekkinud vaakumi täitnud vahetusväärtus. Kultuur ja haridus on muutunud turufundamentalistlikeks. Kõige mõjukamateks argumentideks on edetabel, tiraaž, käive, kontaktihulk, populaarsus, efektiivsus ja kasum. Fondiprojektide puhul kummardatakse abikõlbulikkuse liturgiat ja Exceli tabeleid.

Me oleme juba küllalt näinud ja saame veel mõnda aega näha, kui magedat kultuuri toodavad turunõudlus ja kantseliit. Õnneks on kultuur samasugune asi nagu loodus, mis tabelitesse ei mahu ja valgub lõpuks igas suunas üle äärte.

Mida on meil õppida hiina „Muutuste raamatust”?

Väga palju. Kõigepealt seda, et kõik muutub. Ei ole midagi kindlamat sellest, et tänast tähtkuju homme enam ei paista. Kui miski tundub väljakannatamatult värdjalik ja väär, siis pole mõtet vaeva näha selle lammutamisega – ta laguneb niikuinii. Parem tekitada midagi teistsugust.

Põhjuslike seoste kõrval kehtib maailmas ka rida teistsuguseid seoseid, mida tasub tundma ja kasutama õppida. Sünkroonsed seosed on sellised, mille puhul ei ole näha, mille tagajärg nad on ja mida nad põhjustavad. Aga neid saab arvesse võtta ja neid silmas pidades oma purjesid sättida.

Vastutuult ei ole mõtet sülitada, pärivoolu pole mõtet ujuda.

Kuidas sa ennast „Läbipääsu” kontekstis iseloomustad? Kuhu edasi lähed?

Kes seda teab. Muutun. Rooman rohujuurte vahel ringi, nosin kõdu. Kui ilm pöörab parajaks, siis tuleb jälle nukkuda.