Vaga vesi, sügav põhi

Türi galeriis on tehtud head tööd, kuid tuleb aktiivsem olla: saata pressiteateid, riputada üles fotosid ja hõikeid, muidu käivad kohal põhiliselt kunstnikud ise ja nende sõbrad.

PEETER SAUTER

Kutsutud kunstnikega grupinäitus „20.20. Apokalüptiline Noa laev“ Türi kultuurikeskuse keldrigaleriis 28. I – 28. II.

Kui paljud on teadlikud kunstinäitustest Türi kultuurikeskuses? Mina polnud kuulnudki. Teadsin küll Paide performance’i-nädalatest, aga need on nüüdseks ajalugu. Nüüd on Paide kunsti­skeene kese teater. Türi tundus alati vaga vesi.

Ometi, palun väga, kultuurikeskuse galeriis tehakse kümnendat aastat kunstinäitusi. Näitusepaik asub kahel korrusel ja maapealse osa otsaseina aken on seinasuurune – maast laeni. Õnneks on see õhtu suunas ja päike teoseid ei tapa, aken tagab aga hea valgusfooni korralike kohtvalgustite kõrval.

Lisaks allkorruse galeriile on teisel korrusel koridorisarnane klaasgalerii, kuhu võib välja panna 14,5 meetri pikkuse maali – just nii pikk on sein ja stange, kuhu pilte riputada. Galeriid tunduvad Tiit Jaansoni privaatpaigana, kuid ta üritab sinna saada ikka ka teiste kunstnike teoseid. Ja saab ka.

Alumise korruse viimasel näitusel „Apokalüptiline Noa laev“ olid väljas 19 autori tööd, teiste hulgas selliste tuntud tegijate nagu Marje Üksine, Mari Roosvalt, Tiiu Pallo-Vaik, Jüri ja Terje Ojaver, Jüri Kask, Vano Allsalu ja Jaan Toomik omad. Avamisel jäi tunne, et Tallinn on näitustest üle küllastunud ja mitmed tegijad lähevad meelsasti Tallinnast välja, nagu kunagi ammu mindi Harku mõisa. Kui näitus on Kuressaares või Voronjas, siis seda suuremalt ei kajastata: kriitik ei jõua kohale, kui galerist teda just nööpi pidi kohale ei tiri.

Mitmed kunstnikud olid teinud Noa laeva teemalise töö just selle näituse tarvis. Arvasin, et Paul Rodgersi meremeeste endi voolitud meetripikkune vana laevamudel, mis on puistatud üle surnud mesilastega (sest mesilased jäävad ellu pärast tuumasõda, kui inimesed kaovad), oli tehtud just selle mõttega, aga ei. Töö on varasem. Kui Rodgers oli Moskva kunstnikele rääkinud oma mõttest, tõi sealne sell talle järgmisel päeval teose tarvis kotitäie surnud mesilasi. Need tuli kunstis kasutusele võtta. Nüüd plaanib Rodgers ka ise hakata mesilasi pidama.

Küll aga oli Jüri Ojaver just Türi tarvis valmis saanud installatsiooni Peeter Alliku mälestuseks. Kuusejalas seisab kidur kasepuu, mille okstel on verevad lodjapuumarjad ja puu otsas kaku topis, aga kakul on inimsilmad. Ojaveri sõnul on need Peeter Alliku silmad ja surnud Allik jälgib sealt nukral pilgul näitust ja külalisi. Terje Ojaveril oli väljas suur, inimesest pikem heintest põrgukoer, kes järab inimese kätt. Peletis haaras enda kontrolli alla kogu ruumi. Mulle tundub, et töö viitab võõrliikide (mitte põgenike) jõudmisele Eestisse. Kas see just apokalüpsiseni viib, ei mina tea. Sorge ehk Tiitsmaa maalil on suur inimpeadest koosnev maakera kesk tühjust, nagu tahaks jumal jalgpalli mängida ja oleks kohe valmis jalaga pallile virutama.

Jäin mõttesse, et enamik esinejaid on siiski Tallinnast või Harjumaalt. Vähemalt näituse avamisega seoses peitub ürituse võlu selles, et autorid jäävad pisut kauemaks kohale, kui juba Türile tuldud, ja suhtlevad omavahel.

Kuidas elavdada Türi kunstielu? Türi näituste ampluaa on olnud väga mitmekesine: maalijate liidu ja akvarellistide ühenduse näitus, Tartu tudengite baka- ja magistritööd, Tiiu Pallo-Vaigu, Resa Tiitsmaa, Peeter Mudisti, Illimar Pauli, Tiina Tammetalu, Ado Lille, Elmar Kitse, Naima Neidre, Ilmar Kruusamäe (kahel korral), Henno Arraku, Mari Roosvaldi, Siima Škopi, Jüri Kase, Mare Mikofi, Paul ja Christel Alliku, Mare Vindi ja Andres Toltsi, Eero Ijavoineni, Arne Maasiku jt isikunäitus. Türil on eksponeeritud eesti graafikat, maali, akvarelli, skulptuuri ja ka fotokunsti, praeguste korüfeede kunsti sekka ka kadunud suurmeeste töid. Seda sorti läbilõikegaleriisid on Tallinnas ehk Haus, kus keskendutakse küll suuresti kunsti müügile. Ma ei usu, et Türi galeriis midagi müüakse – hindu igatahes näha polnud.

Paul Rodgers oli puistanud meremeeste endi voolitud meetripikkuse vana laevamudeli üle surnud mesilastega.

Ülle Kuldkepp

Kuid galeriist on kindlasti tolku Türi rahvale ja see on samuti suur asi. Türi kultuurikeskuse direktori Ülle Välimäe sõnul käib kultuurikeskuse üritustel aastas umbes 70 000 inimest, kes vaatavad ka näitusi. Välimäe on galerii tööga väga rahul, seda enam et lähimad regulaarselt tegutsevad kunstigaleriid asuvad Tallinnas või Tartus ning ilmselt pole paljud türilased seal käinud. Nüüd aga tuuakse professionaalne kunst koju kätte. Piirkonna kunstiõpetajad tutvustavad eesti kunsti just galerii näitustel.

Polegi tähtis, kas Türi näitustele kogu aeg külastajaid jagub. Tallinna galeriidki on tihtipeale tühjad. Olen uhkes Vaalas mõnikord olnud ainus pildivaataja, rääkimata näiteks Fahle galeriist, kus kord nägin hulga vaeva, et majja sisse pääseda. Kui aga klaasikunstnikud teevad Haapsalus Evald Okka majamuuseumis ja hoovis suviti töötubasid, on rahvast küll, kunst elab. Sama tunne tekkis ka Sagritsa muuseumis Karepal Teet Veispaki tegevuskunsti ürituste ajal. Ja Voronja elab kenasti.

Paljude autoritega näitused on enamasti rosolje, aga ega see polegi nii paha. Uuema aja kuraatorinäitused, eriti suurel pinnal, nagu on Tallinna Kunstihoone, jätavad tihti hõreda, isegi tühja ja konstrueeritud mulje. Kuraatoril võib olla geniaalne kontseptsioon, aga see avaneb rohkem saatetekstis, eksponeeritud kunst ei pruugi ideega kaasa tulla ega ühe mütsi alla mahtuda. See dilemma või paradoks ei lahene ilmselt mitte kunagi. Vähe parem on lugu kunstirühmitustega.

Ei ole ka Tallinnas palju riigigaleriisid. Nende kureerimise üle ja ümber on ikka käinud väike nagin, et milline lähenemine on õige ja kes saab jämeda otsa enda kätte. Türil suurt konkurentsi otsustajate hulgas pole, kuid on ainulaadne võimalus koostada kava või programm pikemaks ajaks ette ja küsida vahendid ka töötubadeks ja teisteks kunstiüritusteks, mitte ainult näitusteks.

Mida aga Türi näituseprogrammis ei märka, on kodulugu: Järva maakonna lugu, Türi ajalugu, inimesed, fotod, kaardid, postkaardid. Ehk pole Türil aktiivset koduloouurijat? Kunstigalerii pole ajaloomuuseum, aga väiksemas linnas võiks see kanda mitut funktsiooni. Miks mitte tuua Türile mõni Kumu näitus või osa sellest? Kui kogu „Vallutaja pilku“ tuua poleks saanud, siis valiku fondidest kogutud talupojaelu kujutavatest baltisaksa joonistustest ehk oleks saanud. Tehke koostööd! Kui Tallinnas on suure töö ja vaevaga näitus kokku pandud, võiks see pisut Eestit mööda rännata.

Tiit Jaansonile soovitan korraldada mõnepäevane kunstilaager ja seejärel tööd galeriis välja panna. See tekitaks ehk Türi inimestes rohkem huvi ja osalustki. Ja kui tööd oleksid veel Türi või Türi ajaloo ainelised, siis tooksid õpetajad veelgi rohkem õpilasi kohale. Et viimasel näitusel olid kohal staarid, see on hea, aga seda pole vaja korrata. Vaheldust tuleb leida.

Türi galerii puhtalt ehituslik miinus on, et keldrikorrus on madal – pole tsaariaegse toa kõrgustki. Keldriruumi viib ainult kitsas keerdtrepp ja suuri objekte sinna ei tari. Kuna galerii on aktiivne, siis võib tulevikus ehk mõelda võimalustele, kuidas teha galerii külastaja- ja kunstnikusõbralikumaks. Ehk saab kahetasandlikkuse avada ja tasapindu paremini siduda. Praegu on oht, et paljud külastajad ei hakkagi alumisele korrusele turnima, eriti siis, kui kitsaste-järskude treppidega on raskusi.

Pole ka märganud Türi näituste kohta teavet meedias, eriti ühismeedias. Ikka tuleb aktiivsem olla: saata pressiteateid, riputada üles fotosid ja hõikeid. Muidu käivad kohal põhiliselt kunstnikud ise ja nende sõbrad. Tore muidugi, et käivad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht