Väikekirjastajate kohtumine

Lugemiku kirjastuse näitusega seotud sümpoosionil jäi kõlama küsimus, kuidas jõuda kompromisse tegemata laiema lugejaskonnani.

SANDRA NUUT

Sümpoosion ja raamatumess „Kirjastamine ja kogukond. Erialane kontekst“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis 7. ja 8. VI. Sümpoosion oli näituse „Väljaandja Lugemik. Trükised aastatest 2010–2019“ publikuprogrammi osa.

Osalesid kirjastused After 8 Books (Prantsusmaa), BAZAR Art Book Fair (Iraan), bruno (Itaalia), Colorama (Saksamaa), EFA RBPMW Riso Room ja Endless Editions (USA), Girls Like Us (Belgia-Holland), Hardworking Goodlooking (Holland-Filipiinid-USA), Knock! Knock! Books (Eesti), Knust Press (Holland), Lodret Vandret (Taani), MMS (Rootsi), Onomatopee (Holland), ;paranoia (Eesti), Paul Paper & Friends (Leedu), Rab-Rab Press (Soome), Rollo Press (Šveits), Rooftop Press (Soome), Stefanie Leinhos (Saksamaa), Sternberg Press (Saksamaa) ja Valiz (Holland).

„Kirjastamine ja kogukond: Erialane kontekst“ oli kahepäevane raamatumess ja sümpoosion, kus käsitleti arutlusringides, loengutel ja performance’i vormis kapitali, majandusmudelite ja prekaarse töö küsimusi kunsti- ja disainikirjastamisest lähtuvalt. Ürituse korraldajatena kaasasime just niisuguse seltskonna, kes peegeldaks aktiivset kirjastamistegevust globaalselt, et seda koos mõtestada.

Sümpoosioni esimene päev oli pidulik. Muuseumi näituseruumist, kus on väljas Lugemiku kümne tegevusaasta jooksul kirjastatud trükised, sai kirjastuste raamatumess. Kohale oli tulnud kirjastajaid Prantsusmaalt, Iraanist, Itaaliast, Saksamaalt, Ameerika Ühendriikidest, Filipiini Vabariigist, Eestist, Hollandist, Taanist, Rootsist, Leedust, Soomest ja Šveitsist. Õhtul olid kavas graafiliste disainerite Tatjana Stürmeri ja Ott Kagovere ning kirjastuse ;paranoia kirjastustegevusega seotud performance’id, samuti kuraatori, õppejõu ja kunstitöötaja Margit Säde raamatuesitlus-performance.

Teine päev jätkus vestlusringide ja esitlustega. Kuigi programmi kontseptsioon ja osalejad said kokku pandud enne, kui sümpoosionile leiti pealkiri „Making Public & Publics“ ehk „Avalikustamine ja avalikkus“, sõnastatakse just pealkirjaga ürituse eesmärke kõige selgemalt. Sõnad public ja publics on sobivalt mitmetähenduslikud, tähistades eesti keeles avalikkust ja ka kogukonda, millegi avalikustamist jm seesugust, mis väikekirjastuste kirjastamistegevust tihti iseloomustab.

Kunstiraamatuid oli messil Lagunast Portlandini ning ikka ja jälle tuldi esile sooviga luua oma kirjastusega platvorm uuteks diskussioonideks või esitada küsimusi, millele veel tähelepanu ei pöörata, või esindada ühiskonnagruppide häält, mida muidu ei kuule. Eriilmelistena ja esindades oma kultuuriruumi, -valdkonda, professionaalset erialast tegevust või vähemusgrupi vaateid, seisavad Tallinna kogunenud kirjastused probleemi ees, kuidas saada hakkama praeguses majandussüsteemis.

Väikekirjastajad tegutsevad missioonist ning enamasti ei ole kirjastamine nende ainuke või isegi mitte peamine tegevusala ehk sissetulekuallikas, sest see töö ei tasu end ära. Seda laadi kirjastamine on õhinapõhine ettevõtmine, sest kasumit ei teeni keegi (mõningate eranditega). Sellest rääkisid mitmel korral arutlusringis „Kirjastamine ja väikesed eraraamatupoed“ osalejad Benjamin Thorel (After 8 Books), Giacomo Covacich (bruno) ning Indrek Sirkel ja Anu Vahtra (Lugemik).

Sümpoosionil ei saanud kuidagi vaadata mööda tõsiasjast, et peaaegu kõigi kirjastuste tööd iseloomustab prekaarsus. Antud teemale oli pühendatud Laura Tootsi juhitud vestlusring „Prekaarne töö, võrgustikud, majandus“, kus osalesid Sarah van Binsbergen (Valiz), Airi Triisberg ja Siim Preiman. Pre­kaarne töö ja tingimused olid eelduslikud, vestlus­ringis keskenduti kontakt­võrgustikele ja sellele, kuidas kasutatakse oma töös suhteid, eelkõige sõprus­suhteid. Suhted on kui valuuta, võrk, mille najal saavad projektid tehtud. Kuidas tõsta tugeva rahastuseta valdkonnas oma professionaalset taset, kui miski ei paista seda soosivat?

Prekaarset tööd ja tegevust käsitlesid mitmed teisedki esinejad. Margit Säde performance’il-raamatuesitlusel „Data Church (Search)“ ehk „Andmekirik (otsing)“ nägi tormiliselt toimetamas kultuuritöötajat, kes püüab täita korraga mitut rolli. Säde käis ruumis ringi, viskas laiali joogamatte, süütas elektroonilisi küünlaid, asetas plastist käsi, luges repliike oma uuest raamatust, sättis pidevalt kõike ruumis ringi. Küsimusele, kuidas hoolitseda töö sujuva kulgemise ja kontaktvõrgustiku eest, oli pühendatud ka Hardworking Goodlookingi kollektiivselt kirjutatud loeng „Püüd meeleheitlikult lõpetada (üksteise lauseid)“. Hardworking Goodlooking on oma kontorita disainistuudio ja kirjastus, selle neli liiget tegutsevad maailma eri nurkades: Lagunas, Rotterdamis, Portlandis ja Brooklynis. Loengul sai kuulata roboti häält (luges ette sümpoosioni teema), inimese häält (Clara Balaguer oli kollektiivist ainsana Tallinnas ja luges ette oma rõõmsamaid ja kurvemaid mõtteid koostöö ja selle keerulise olemuse kohta) ning lindistatud inimeste hääli (käsitlesid samuti koostööd oma vaatepunktist). Balagueri esitlus oli emotsionaalne ja infoküllane. Pärast küsisid minult mu tudengid, miks ta loengu lõpus nutma puhkes. Õigupoolest ma ei tea. Küllap seepärast, Balagueri töö on pidevas muutumises, ta ise on pidevalt muutuste keskel, tehes küll tööd, mida armastab, aga ebamugavates tingimustes. Ta on üksi, töökaaslastest ja sõpradest eemal, tunneb ennast teises kultuuriruumis tihti võõrana ja annab endast oma töös kõik.

Viimases vestlusplokis „Feministlik kirjastamine ja väljaanded“, mida juhatas Marge Monko, rääkisid MMSi liikmed Maryam Fanni, Matilda Flodmark ja Sara Kaaman, ajakirja Girls Like Us toimetaja Jessica Gysel ja selle peatselt ilmuva trükise koostaja Liz Allan oma parasjagu töös raamatutest. Neil kollektiividel on feministlik programm ja trükistega tuuakse tähelepanu keskmesse naisautorid. Kuigi keegi pole arvet pidanud, tõdesid vestlusringis osalejad, et ilmselt on nende lugejad naised ning vaid üksikud ennast feministidena määratlevad mehed. Ka nende puhul oli peamine soov täita oma tööga lünk, mida kunstiväli või haridus ei paku. Mantrana jäi kõlama, et oma ideedele tuleb leida ruum.

Väikekirjastusi on igal pool, neil on mitmesugused eesmärgid, neisse on koondunud mitme põlvkonna inimesed, nende poliitilised vaated erinevad, kuid ebakindlatele töötingimustele vaatamata on suudetud spetsialiseeruda ja järjest professionaalsemal tasemel kirjastada.

Graafiline disainer Matilda Flodmark täheldas feministliku kirjastamise arutelu ajal, et kuigi tahetakse oma väljaannetega jõuda laia lugejaskonnani, on jätkuvalt nende lugejate seas eelkõige naised. Ka selle arutlusringi publik koosnes peamiselt naistest. Õhku jäi küsimus, kuidas ikkagi kaasata laiem lugejaskond, tegemata seejuures kompromisse millegi olulise arvelt. Kuidas ikkagi tagada väikekirjastuste jätkusuutlik areng?