Vaikus ja lärm võivad olla üllatavalt sarnased

XV Balti triennaal „Sama päev“ ja XV kunstimess „Art Vilnius“ on justkui vastandliku olemusega, kuid nende tekitatud meeleolus on ometi midagi ühist.

JUHAN RAUD

XV Balti triennaal „Sama päev“ Leedu Kaasaegse Kunsti Keskuse majas kuni 12. I 2025. Kuraatorid Tom Engels & Maya Tounta. XV kunstimess „Art Vilnius“ 4. – 6. X.

Saatuse tahtel sattusid XV Balti triennaal ning Baltimaade suurim kunstimess „Art Vilnius“ ajas mõningaid ühiseid hetki jagama. See üksi ei annaks põhjust neist koos kirjutada, kuid mõlema Leedu kunstisündmuse puhul võis täheldada probleeme kunsti ja ruumi vahelises suhtes. Täpsemalt öeldes: üks oli liiga tühi ning teine liiga pungil täis. Olgugi et kahe ürituse žanr, kultuuriline kontekst ning suhe oma sisusse olid peaaegu et vastandlikud, võis täheldada mõlema tekitatud frustratsioonis teatavat riimumist.

Sama päev, lõputu öö?

Valdav osa triennaalist leiab aset peaaegu et tühjuses, kogu suurnäituse sisustus on äärmiselt hõre. Loomulikult on see kuraatorite taotluslik valik, pealegi tuleb tunnistada, et Leedu Kaasaegse Kunsti Keskuse (ŠMC) remonditud ruumid näevad tõepoolest väga suurejoonelised välja. Seda tugevamalt hakkas häirima teoseid ümbritsev minimalism. Tähelepanu väärib ka valguse ja pimeduse kontrast: sealsed näituseruumid on enamasti kiiskavalt valged (nende foonil tulevad kõikvõimalikud objektid väga hästi esile), kuid siin ja seal on kuraatorid mänginud ka hämarusega. Keldrikorrusel võib näha Josef Daberingi filmi, mis kogu näituse sisse juhatab. Mustvalges videos tassitakse kirstu, lapsed näpivad mobiiltelefoni ja palvetavad. See tekitab üsna spetsiifilise meeleolu, kuid häälestab kõige suhtes ka teatavat distantsi hoidma.

Kesksest trepist üles minnes laotub näitusekülastaja ette unheimlich minimalism oma täies ulatuses. Keset ülemist korrust asuv klaasidega ümbritsetud sisehoov, millest ihmjas päike sisse paistab, ainult võimendab seda toimet. Valgelt kiiskav tühjus võib, aga ei pruugi panna näitusekülastajate peas seoseid liikuma. Triennaali pealkiri „Sama päev“ viib selle näituse tööde taustal paratamatult mõtte korduse, suletuse, väljapääsmatuse poole – see kõik on juba olnud. Inglise teoreetik ja muusikakriitik Mark Fisher on nimetanud depressiivset olukorda, kus kõik tundub juba ette aegunud ning ära olnud, tontoloogiliseks. Fisher laenas mõiste Jacques Derridalt, kuigi kasutas seda omal moel. Fisherit huvitas ja vaevas just nimelt värskuse ja sündmuslikkuse puudumine. Olgu kuidas on, kuid isegi tontoloogiline olukord võib teinekord mõjuda provokatiivselt või käivitavalt, näitusel aga kaasneb sellega lihtsalt teatav kurnatus.

Triennaali suures valges peasaalis näeb erinevaid kunstilisi konstruktsioone ning teineteisest irduvaid esemeid. Ameerika filosoofi Graham Harmani vaate kohaselt koosneb kogu universum objektidest, mis kõik üksteisest taanduvad ega saa mitte kunagi üksteisega kohtuda. Universumi puhul on see võib-olla liiga tugev seisukoht, kuid „Sama päeva“ kohta sobib hästi. Seoste ja suhete puududes hakkab tühi ruum domineerima. Valge valgus sisaldab potentsiaalselt kõiki spektri värve. Kusagil mängivad televiisorid, õhku riputatud Maxima logoga metalltoru teeb kohapeal vihaseid tiire. Vaikus võtab maad, maas vedeleb kellegi rahakott – mõistagi taotluslikult.

Kõrvaltubades see ülevalgustatud kõhedus jätkub, kuigi puhuti näeb siin ka väga huvitavaid töid. Meeldejäävad on kindlasti Marina Xenofontose keerlevad vasktorud ning Mare Vindi litograafia seitsmekümnendatest aastatest. Mingil põhjusel jäi üksjagu totral moel meelde ka Nick Bastise video, ehkki see pole eriti hea: anonüümne naine lihtsalt jalutab mööda tänavat läbi pargi, aeg-ajalt aga välguvad video all Takeshi Kitano filmi subtiitrid, mis kogu asja nihestavad. Kuid see-eest Thanasis Totsikase kaks installatsiooni on suurepärased. Kahe suure õlimaali (värvideks roheline ja punane) ees ripuvad metallist tükid ning kummagi alla on paigutatud tööriist. Kellele ei meeldiks kunstisaalis teoseid haamriga lüüa? Kaikuv heli lõikab läbi päeva samasuse.

Kuid ka siin hiilib öö ligi. Kesksest saalist salakäigu kaugusel asuv tuba on tehtud vanaks ja meeleolukaks. Ehk oleks just sedasi võinud välja näha mõne idasakslase unenägu? Või siis mõni kärbitud stseen David Lynchi „Siseimpeeriumist“? Suurem projektor näitab Stephen Sutcliffe’i videot, kus muu hulgas vilksab läbi ka Rainer Werner Fassbinderi nägu. Seina ääres võib tutvuda Kaarel Kurismaa liikuva vigurmaketiga ning nurga taga seisab üks Villu Jõgeva elektroonilistest tootemitest. Näituse öised osad on ülejäänust ehk salapärasemad, kuid midagi jääb siiski puudu.

Mustrituvastus ja mis?

Kunstimessil ootas külastajat vastupidine olukord: kui „Sama päev“ on kummituslikult hõre, siis „Art Vilnius“ jällegi kaootiliselt üleküllastunud. Siinkohal oli huvitav jälgida, mismoodi avaldab messi formaat oma ümbrusele survet. Kuna tegu on Baltimaade suurima kunstimessiga, oleks ju võinud arvata, et korraldajatel on ambitsiooni küllalt, kuid mingite trendide väljajoonistumist siit küll ei leidnud. Messi koridoride vahel jõlkudes võis külastajat tabada hoopiski teatav peapööritus. Põhjuseks pole otseselt asjaolu, et messil oli kõike kuidagi liiga palju, vaid pigem see, et siinses kontekstis näisid kõik teosed (nii head kui ka kehvemad) varem või hiljem mingis olulises mõttes ühetaoliseks muutuvat. Kõik üritavad kõiki kõnetada. Maailm taandub sellele, et asjad peavad olema piisavalt flashy’d, et need ära ostetaks. Iseenesest on ju mõistetav, et tähelepanumajanduses on eelis neil, kes kohe silma hakkavad, ja iga messi osaleja tahabki, et tema teoseid ostetaks. Siiski oli natuke muret­tekitav jälgida, kuidas igasugune kunst sai omale teatava instrumentaalse värvingu juurde. Kunsti võis nüüd jälgida umbes selle pilguga, millega mõni kibestunud copywriter vaatab veel tsiteerimata aforisme. Oleks lihtne (ja ka vale) öelda, et messil hakkab piir hea ja halva kunsti vahel hajuma. Pigem kerkis esile konktesti olulisus.

Võib-olla just seetõttu pakkusid messi kaootilisele kommertsiaalsusele meeldivat vaheldust selgelt kureeritud programmid, kus eelnevalt välja valitud teosed olid ruumis asetatud üksteisega suhestuma. Ei teagi, kas see on nüüd mustrituvastus või midagi muud, aga üldiselt näib, et iga teos muutub tavaliselt huvitavamaks, kui ta on millegagi dialoogis. Valentinas Klimašauskase näitusel „Project Zone: Of Mice, Scene & Machines“ tegid eestlastest kaasa Katja Novitskova ja Edith Karlson ning Maria Arusoo kureeritud väljapanekul „Takas“ osales peale Karlsoni ka Terje Ojaver, kelle eelajaloolise naise skulptuur mõjus oma karvaste madudega väga lummavalt.

Üks asi, mis „Art Vilnius’e“ puhul tõsiselt ärritas, oli sponsorite sissetung. Mess on nii ehk naa kommertsüritus, kuid siiski on ütlemata võigas näha, mismoodi reklaamimaailm tungib kunstisfääri sisse. Näiteks võis kunstimessil mitmete galeriibokside seas ootamatult näha ühe Leedu õllefirma üles seatud ala. Oleks arusaadav, kui see oleks olnud lihtsalt baar, ent asi polnud nii lihtne: boksi sisekujundusena oli kasutatud fotosid baarist, mille peal omakorda seisis silt vastava õllebrändi nimetusega, millele oli lustakalt lisatud sõna „galerii“. Põhimõtteliselt on siinkohal tegemist galeriiboksi simulaakrumiga, just nimelt selle sõna baudrillardilikus mõttes.

Prantsuse filosoofi Jean Baudrillardi arusaama kohaselt on simulaakrum hüperrealistlik märk, mis vastandub võltsingule, hävitades piiri tõese ja fiktiivse vahel. Simulaakrum mitte ei varjuta mingit autentsust, vaid asendab selle, kaotab ära ehtsa ja tehisliku eristuse. Koopia eelneb originaalile, kaart eelneb territooriumile. Nii käivad näiteks igasugused suunamudijad, maksumüüri taga olevad sisuturundusartiklid, aga ka õllefirma, mis justkui teeskleb (või ei teesklegi enam?) kunstimessil galeriid, seda sorti simulaakrumite valda. Sellised märgid olid Baudrillardi meelest ohtlikud ja lummavad just nimelt seetõttu, et nad ei valeta, vaid teevad midagi muud. Nende maailmas ei kao ära mitte reaalsus(taju), vaid just nimelt fantaasia ja liialdus. Ka sellises keskkonnas võib rääkida omamoodi ideede puudusest, isegi kui neid leidub kuhjaga.

Nii „Sama päev“ kui ka „Art Vilnius“ panid mõtlema mustrite ja korrapära suunatuse ja spontaansuse peale. Mis on kuraatori kui sellise ülesanne ning mille eest ta täpsemalt vastutab? Mida tema valikud annavad, mida määravad? Millal võib tähendus kerkida erinevate osade koosmõjul iseeneslikult, spontaanselt? Nii kasinuse kui ka ülekuhjatuse puhul võib tervik tööle hakata, kuid tuleb välja, et mitte alati. Vaikus ja lärm võivad olla üllatavalt sarnased.