Vana hea plakat elab

Tehnoloogia, mis pidi vana formaadi välja tõrjuma, on käitunud vastupidi: praeguste masinatega saab trükkida ideaalse kvaliteediga ja mitmesugusele materjalile.

IVAR SAKK

Haapsalu graafilise disaini festivali näitused „Absurd“ ja „Värske Eesti kultuuriplakat“ Haapsalu Linnagaleriis ja kultuurikeskuses kuni 27. VI, kuraator Marko Kekišev.

Paarkümmend aastat tagasi avaldas Tõnu Kaalep Eesti Ekspressis artikli „Plakati lahkumine“ (Eesti Ekspress 28. VI 2001), kus arutletakse selle üle, kuidas uue tehnoloogia meediumid, näiteks sise- ja väliruumi ekraanid, võtavad plakati rolli üle. Toona näis tõepoolest, et klassikalisele trükitud paberplakatile pole enam palju elupäevi jäänud. Trükitud teose sünd oli keeruline ja kallis, ofset- ja siiditrükk tahtsid äratasumiseks suuremaid tiraaže, kui oli vaja kultuuriürituste kuulutamiseks, ning flaier plakati minivariandina oli tõusuteel. Praeguseks on veebiribareklaamid selle funktsiooni suuresti üle võtnud, aga plakatiformaat on jäänud ja isegi tuule tiibadesse saanud. Seda näitab kas või Haapsalu selleaastane kultuuriplakati väljapanek, kus on esindatud 48 autori 90 tööd, mis on välja valitud 232 teose seast. Paradoksaalselt on tehnoloogia, mis pidi vana hea formaadi välja tõrjuma, käitunud vastupidi. Kui alles kümnend tagasi olid plotterist tulnud suured väljatrükid jõuetu värvi ja kehva resolutsiooniga ning kallivõitu, siis praeguste masinatega saab trükkida ideaalse kvaliteediga ning materjalivalik on suur: paber, plast, tekstiil, kleebis, mahuline kartong. Üha rohkem on levinud ka portatiivsed trükiseadmed, nagu näiteks risograafid, mille väljundformaat pole küll suurem kui A2, aga nendega saab eksperimenteerida paberiliikide ja spotvärvi kombinatsioonidega.

Aga sõna „plakat“ näib küll välja surevat. Praegustel noortel on postrid, mida tehakse ja nähakse. Loomulikult on tegemist angloameerika kultuuriruumi peale­tungiga ja siin pole suurt parata midagi, kui vaadata meie elu ja arengut fatalistlikult. Eestis, mis veel XX sajandil oli saksa kultuuri mõjuväljas, kasutati traditsiooniliselt saksa sõna das Plakat. Prantsuse keeles on vastav sõna l’affiche, inglise keeles poster, hispaania keeles el cartel ja soome keeles juliste. Kaks viimast on meil tundmatud, aga minu nooruspäevil olid kolm esimest sõna küll kasutusel. Plakat oli suur ja värviline, afišš tähendas tekstilaos teatri- või näitusekuulutust, mis oli teostatud kõrgtrükis ja tavaliselt ühevärvilisena. Postri all mõeldi bändiplakatit, mida saadi välismaa muusikaajakirjadest, kus need olid klammerdatud suure lahti volditava poognana sisu keskele. Ja sellised postrid käisid loomulikult magamistoas voodi kohal.

Koroonaaja iseärasused

Kuraator Marko Kekišev rääkis avakõnes, et klausuuri tõttu, mil inimestel oli aega oma loomingulist portfelli revideerida, tuli näitusele rekordiliselt palju töid: absurdinäitusele isegi 233 autorilt 445 plakatit, mille hulgast eksponeeriti 84. Kultuuriplakati näitusel oli täheldatav aga kontserdiplakati kui seni ühe olulisema žanri ärakukkumine just 2020. aasta kevadest saadik, kuna kontserte ei toimunud. Teatrite mängukava on varakult paigas ning ka pildilised kujundid valmis, nii et neid sai küll näha. Head meelt teeb see, et lihtsameelsete paraadlike fotokompositsioonide asemele, mis näiteks Draamateatrit aastakümneid iseloomustanud, on ilmunud uue laine teatriplakatid, kus turundusosakond on usaldanud rohkem disaineri tunnetust. Kõva sammu edasi on astunud Vanemuine, kus visuaale loob Aide Eendra („W“, „Armuke“), samuti Linnateater, kus Katre Rohumaa plakatitest on näitusele valitud need, kus staari on esitatud mõneti mitmeplaanilisemalt kui lihtsalt portreena („Osnap“).

Kõige suurema metamorfoosi on teinud läbi Draamateatri visuaalne pale. Margus Tamm on loonud hämara, sumeda, mõneti salapärase ja ka hubase atmosfääri, kombineerides teksti ja pilti. Väljavenitatud-kokkusurutud font intrigeerib pealkirju lugema, monokroomsed ja karakteriküllased staari­fotod loovad tekstiga distantsilt ühendudes kompositsioonilise pinge. Hõõguv punase-musta koloriit kutsub pimenevasse teatrisaali.

Margus Tammest tuleb veelgi rääkida. Tema EKKMi Jevgeni Zolotko ja Uwe Schloeni näituse tarbeks tehtud plakat „Hier Nicht“, mis põhineb ainult pildipinda täitvatel kirjatähtedel, on ühtaegu lihtne ja keeruline. Mõnikord kasutatud koomiksilaadsest üleminekumängust (näitusel Martin Rästa „Draama“) on siin saanud tihe graafiline üldistus. Aiman seal maailma nähtavate ja nähtamatute seoste kohalolekut, lootuse ja lootusetuse fataalset põimumist. Tamme mitmest tööst kümne parema hulka valitud filmiplakat „Curator“ on väga mõjuv oma lihtsuses ja spontaansuses. Aga ängistav ka.

Näituseplakatite hulgas torkab oma ekspressiivsusega silma Brit Pavelsoni Kadi Estlandi ja Netti Nüganeni näituse „oksendan ja karjun, oksendan ja karjun, sina minu õde, sina minu õde“ plakat. See tuletab meelde omaaegset polikliiniku laboratooriumi, kus sõrmest välja pigistatud verd klaasitükile laiali hõõruti. Disaineri sõrmega soditud meeleheitlikud kirjad loovad peaaegu kehalise ja õõvastava aistingu.

Tänavakunsti intensiivsus

Kuna plakat on osa tänavakunstist, siis on selle olemuses olla intensiivne, tähelepanu tõmmata, intrigeerida. Näitusekeskkonnas on see aga karjuv: teosed võistlevad tähelepanu nimel ning söövad üksteist. Kui näituseruum oleks suurem, tuleks see teostele kasuks, samuti on distants tööde vaatamiseks liiga väike. Kunstnike liidu kevadnäitusel kostis hääli, et ekspositsioon on liiga hõre ning demokraatlik oleks välja panna hulga rohkemate tegijate teoseid. Haapsalus on demokraatia kohal: leidub illustratiivseid, tüpograafilisi ja ka fotol põhinevaid kompositsioone. Sellel taustal torkavad silma minimalistlikumad tööd, näiteks Andreas Aru „Molekul“ ja „Chillin“, Jakob Tulve plakat Arvo Pärdi kontserdile või siis Lauri Järvlepa ülev laulupeoplakat triumfeeriva Alo Mattiiseniga tsentris.

Kadri-Maria Miti sensuaalsed muusikaplakatid võidavad kindlasti sellises kirjus kontekstis. Abstraktsel tundlikul värvikompositsioonil põhinevad tööd saavad jõudu juurde pildipinnale laiali paigutatud tekstilõikudest, mistõttu on kontserdikuulutuse tuimad teoseloendid omaette vajalikud ehituskivid. Tunnustada tuleb interpreete Kristjan Randalu ja Mihkel Polli, et nad on suutnud loobuda enesepresenteerimisest valge tiibklaveri taustal ning usaldanud oma saatuse Miti õrnadesse kätesse.

Kontserdi- ja etenduseteemaga tegeleb traditsiooniliselt Jaan Evart. Tema tööriistadeks on kirjad, millega ta trikke teeb, luues kord tasapinnalisi, kord ruumilisi karkasse. Neomodernistliku võõrandunud maailma palgejoontesse on tal õnnestunud mõnikord tuua emotsionaalne varjund, justkui õrn muie suunurka. Sama rada tundub kõndivat Ran-Re Reimann, kelle plakatitel on karm argipäev saanud paari joonelise sigrimigri ning jabura kirjakasutusega rõõmsama ja lootustandvama ilme.

Vanameister Marko Kekišev on jätkuvalt produktiivne. Näitusel on esindatud küll vähemik paari aasta loomingust, kuid endiselt annab ta oma panuse kalli kodumaa permanentse novembrikuu valgustamiseks rämehuumori ja värvivalangutega (tehnikaülikooli meeskoori kontsert, Tartu kunstimuuseumi näitus „Metsikud“). Temaga suudab produktiivsuses võistelda vaid Dmitri Makonnen, kes võib slaaviliku temperamendiga genereerida karikatuurse kujutuslaadiga klubiürituse plakati igaks nädalavahetuse õhtuks. Sel näitusel on Makonnen esitlenud oma uut külge, perspektiivi pööratud tüpoplokkidel põhinevat värvikat muusikaplakatit, mille eeskujud näikse pärinevat kümne aasta taguse šveitsi plakati dekoratiivsemalt poolelt. Ise ta lustib täiega ja kui ruum poleks piiratud, suudaks ta oma teostega täita ära poole näitusesaalist.

Oma radadel kõnnib Martin Pedanik, kelle legendaarsed NO99 teatri monokroomsed plakatid on nüüd klassika. Ta on liikunud ruumilisuse ja abstraktsuse suunas, tema genereeritud struktuurid on paljutõotavad. Tema legendaarne ainuesineja Helvetica on ära kulunud või siis noorematele pärandatud (näitusetöödel on kasutanud seda Martin Eelma), nii et Pedanik on sisenenud ettevaatliku huviga kirjatüüpide džunglisse, mille liigirikkusest on ta juba leidnud mõne isuäratava eksemplari, näiteks Kilroy või Gothami.

Laureaatidest, möödaminnes

Issanda loomaaed on suur ning sealt lemmikute leidmine alati loterii. Viieliikmelise žürii punktide mehaanilise summeerimise teel leiti kümme disainerit, kelle plakatid on eraldi eksponeeritud. Poliitilise korrektsuse huvides on valik seinast seina. Noorte illustraatorite tsunfti esindajana (näitusel veel Jekaterina Poltavets, Martin Tõnts, Uku-Art Mikkin jt) on rambivalguses Rainer Parijõe „Porrfest“, sürrealistlik heviplakat. Aarne Mesikäpp („Söö kodumaist kartulit“) on oma 82 eluaastaga näituse teenekaim osaleja. Veel on parnassil Eva Unt ja Margus Tammik rahvusvahelise tunnustuse saanud veinimaja Bodegas Gauda plakatiga, Kadri-Maria Mitt, Marko Kekišev, Aide Eendra, Margus Tamm, Jaan Evart, Ran-Re Reimann ja Martin Rästa. Viimane on oma Intsikurmu töödega pugenud üha tihedamasse liaanide tihnikusse, kus ka kirjatähed hakkavad metsikut kuju võtma.

Eesti kultuuriplakati kõrval on ka teine ekspositsioon, rahvusvaheline žüriiga näitus „Absurd“. Eesti väljapanekuga võrreldes tunduvad selle tulemused formaalsemad ning siinkohal ma seda käsitlema ei hakka, aga huvilised, kes juunikuu jooksul Haapsallu ei jõua, saavad mõlemat näitust kindlasti näha Tallinnas, näiteks „Disainiöö“ kõrvalväljapanekutena. Või mis kindlasti, ikka kui jumal annab ja COVID lubab.