Värskendav pilk koore alla

Ligi tunnises kavas leidus valik maitsekaid ja mõtestatud emakeelsetele tekstidele loodud palu, mida võib kindlasti vaadelda kestva väärtusena.

LIIS RULL

+Koori kontsert „Koorime lahti!“ 24. V Viimsi Artiumi suures saalis. +Koor, dirigent Liisa Rahusoo. Kavas koorilood, mille autorid on pop- ja džässmuusikud Marten Kuningas, Mihkel Raud, Jaan Pehk, Madis Aesma, Sten Šeripov, Tanel Ruben, Iiris Vesik, Karl Kivastik, Kaisa Kuslapuu, Bianca Rantala, Leslie Laasner ja Maria Faust.

24. mail oli Viimsi Artiumis võimalik osa saada +Koori (endine nimi Rõõmusõõm) kontserdist „Koorime lahti!“, kus tuli ettekandele 12 tuliuut koorilaulu – enamasti autoritelt, kellele see oli esimene kokkupuude koorile muusika kirjuta­misega.

Popilikud sugemed koorimuusikas pole +Koorile ega dirigent Liisa Rahusoole kaugeltki võõras nähtus: Rõõmusõõmu nime all tegutsedes on publikuni toodud näiteks Veljo Tormise ja Massive Attacki muusika põiminguid või möödunud kevadel kontsertidel „Digitaalne suudlus“ näiteks Depeche Mode’i ja Björki palasid. Ka kontserdil „Koorime lahti!“ oli tajuda, et koor tunneb end materjalis mugavalt ning kontakt nii palade kui ka dirigendiga on hea.

Sümpaatse asjaoluna olid nähtavasti popkunstist inspireeritud Ben Day täpitehnikas kavaga kaasas kõigi laulude sõnad. Kontserdi eel tekste sirvides jäi silma, et tegu on sageli väga teksti­küllaste paladega, seega oli huvitav ajada järge, kas ja kuidas hakkab toimima koori­muusikale iseloomulik teksti osadeks lahutamine ja eri tasanditel kasutamine. Tasub ka mainida, et lausa kümne loo puhul pärines tekst heliloojalt endalt. Samavõrra intrigeeriv oli enne kuulamist mõelda tekstidest väljapoole jäävale osale, kus koor ei toimi enam sõnalise sisu vahendajana, vaid instrumendina selle veel konkreetsemas tähenduses: milliseid tekstuure loovad muusikud, kelle tavapärane heliilm on kantud sootuks teistsugustest vahenditest?

Projekti tulemusel sündis niisiis 12 a cappella koorilaulu, mille autorid paiknevad üle laia muusikamaastiku elektroonilistest võngetest kuni eksperi­mentaalse džässini. Üldiselt oli hea meel kuulda, et koori oli püütud kasutada eraldiseisva instrumendina, mitte lihtsalt teha arranžeering oma tavapillilt koorile. Ehk vaid Mihkel Raua „Vaikus võtab maad“ oli kõige selgemini läbinähtavalt kantud tüüpilise poploo maneerist ja struktuurist. Näiteks Leslie Laasner oli mahuka teksti edasi­andmise palas „Välja­mõeldud sõda“ jätnud mikrofoniga võimendatud solistide ansambli hooleks, sellal kui koor annab selles loos valdavalt taustafooni. Balanss võimendatud ja võimendamata muusika vahel kippus küll vahepeal liialt esimese poole kaldu jääma.

Maria Fausti rütmi- ja nimemängudele üles ehitatud teos „Uhke isasloom“ on minu arvates ehk kontserdi kontseptsiooni silmas pidades üks õnnestunumaid teoseid: kui formaadi kohaselt (hoolimata teksti mahust) oli kõigi autorite puhul ette nähtud ligikaudu kolme-nelja minuti jagu muusikat ühes teoses, siis selles laulus oli tunda, et mõte on lühikese ajaraami sees selgelt välja joonistatud ning vokaalpaleti tööriistu on kasutatud tabavalt. Muidugi on Maria Faust ka üks nendest autoritest, kes on koorimuusikaga (ja üleüldse klassikalisemas mõttes muusika kirjapanekuga) hästi tuttav. Seega on ka mõistetav, et esimest korda koorile kirjutajate puhul jääbki protsessist õhku rohkem mõtte­sabasid, mida ei ole jõutud üheainsa looga lõpuni kokku sõlmida.

Kui otsida kontserdilt ehk esma­muljena heas mõttes kõige klassikalisemalt koorikohasena mõjunud palasid, tooksin välja Kaisa Kuslapuu sõnamängulise „Elili e ääli u“ (sõnad Mirjam Parve) ning Sten Šeripovi „Kullake, kuule“ (sõnad Taavi Eelmaa). Šeripovi loo puhul olid mees- ja naishääled tekstist tõukuvalt osaliselt omavahel dialoogi asetatud ning kavas seda ümbritsenud laulude keskel aitas rahulik tempovalik ka paremini looga kaasas käia. Meelde jäi ka Marten Kuninga pala „Lendamine“, kus on kasutatud autorile isikupäraselt mõtteselget ja jõuliste kujunditega ilmestatud keelt ning kergelt progehõngulist rikkalikku kooriakordikat. Eelnevate lugudega võrreldes on autor näidanud kahtlemata eksperimentaalsemat külge, kuid jäänud siiski lõpuni rafineerituks. Vaieldamatult on autori nägu huumorist läbi imbunud Jaan Pehki „Morrissey tämbriga koer“. Kaks viimasena mainitud pala on ehk parim näide, et koori­keskselt saab kirjutada ka vaid oma tööriistakasti sisu kasutades – justkui mängides oma isikupärase helikeele ja uue instrumendi sulatamisega.

Tosin täiesti uut koorilaulu ühel kontserdil on kahtlemata korralik saak. Kui üritasin mõelda samalaadsetele algatustele koorimaastikul, meenus 2017. aastal kuhjaga head vastukaja saanud ning õnnestumistuhinas koori­ühingu aasta teoks kuulutatud tärkava koorihelilooja programm „Sahtlist saali“, mis andis võimaluse oma teostega püünele astuda just nimelt neil, kes iga päev heliloominguga ei tegele.¹ Ent seegi paljulubav sähvatus jääb juba ligikaudu kaheksa aasta taha ning pole kahjuks siiani kordunud. Kooriühingu uue koori­muusika kontsertidelt leiab üldjuhul juba kanda kinnitanud heliloojate palu ning kontseptsioon, mis näeb ette konkreetses mahus teoste tellimist kindlatelt autoritelt, on seeläbi automaatselt piiratum. Seega näib, et potentsiaalsete tärkavate kooriheliloojate kasvulavaga on praegu kehvad lood. Ehk õnnestub mõnel autoril, kes ise mõnes kooris laulab, mõni pala dirigendi ja koorini viia, ent garanteeritud see pole ning nii võivad idanenud mõtted ja noodiread siiski lõpuks sahtlisse jääda.

Kuivõrd sel kontserdil kõlanud teoste autorid on juba oma žanris tuntud tegevmuusikud, kes ilmselt tutvustamist ei vaja, siis nende puhul ei kandnud üritus küll teose sahtlist saali toomise missiooni. Populaarsete autorite muusika võiks aga olla sümpaatne lisandus näiteks noortekooride repertuaari (neid päriselt kõnetavate lugude leidmine ei pruugi alati olla lihtne), kuivõrd tegu on siiski spetsiaalselt koori silmas pidades kirjutatuga. Hoopis teist laadi fookuse näitena võib tuua ligikaudu kümne aasta eest toimunud popkooripeod, kus otsiti lauljatega sidet tuttavate ja tuntud laulude abil, ent koorilaulu osa piirdus vahetevahel suuresti harmooniat kinnitavate akordidega. Niisiis on „koori­kesksus“ kahtlemata oluline kontserdil kõlanud lugusid iseloomustav ja väärtuslik märksõna.

Üks „Koorime lahti!“ paljulubavamaid tahke peegeldus veel tõsiasjas, et kõlanud muusikapalad ei olnud sageli ülikeerukad, vaid võiksid omandamis- ja esitamisrõõmu pakkuda väga erinevatel laiuskraadidel tegutsevatele harrastus­kollektiividele. Klassikaraadio saate „Delta“ kontserti tutvustavas saatelõigus avaldas dirigent Liisa Rahusoo lootust, et sündinud laule võiks tulevikus hakata esitama paljud koorid.² See aga asetab projekti korraldajatele ka omamoodi vastutuse: kuidas tagatakse, et lood päriselt järgmiste koorideni jõuavad? Kuivõrd on tegu siiski omamoodi tellimusteostega (+Koori lauljad valisid lugude autorid isekeskis välja), siis on edasine ülesanne tagada neile lauludele laiem kandepind, et need 12 lugu ei jääks üksnes ühe projekti viljadeks või üheainsa koori laulda, vaid leiaksid uue tõlgenduse ka teiste kollektiivide repertuaaris.

Igatahes tasub tähele panna, kas ja kuidas asuvad kontserdi tarbeks sündinud lood edaspidi uut elu elama. Isegi kui mõningad kõlanud palad võib liigi­tada pigem humoorikate vahepalade alla, siis ligi tunnises kavas leidus valik maitsekaid ja mõtestatud emakeelsetele tekstidele loodud palu, mida võib kindlasti vaadelda kestva väärtusena.

1 Tärkavate kooriheliloojate programm „Sahtlist saali“. http://www.sahtlistsaali.ut.ee/

2 Liina Vainumetsa, Delta. Liisa Rahusoo: tahaks, et hästi paljud koorid hakkaksid neid laulma. – Klassikaraadio 20. V 2024. https://klassikaraadio.err.ee/1609334156/delta-liina-vainumetsa/defdfb93cfb2912c31064912356cf403