Versailles’st Liivimaale

Élisabeth Vigée-Le Brun mitte ainult ei reisinud läbi Eesti, vaid oli vaimustuses siinsetest inimestest ja jäädvustas siinset maastikku.

SILVER LUIK

Tuntud prantsuse maalikunstnik Élisabeth Vigée-Le Brun (1755–1842) koges oma tormilise elu jooksul kuning­like peade imetlust, aga ka segaste aegade ahastust ja üksildust. Portreeloominguga on ta kirjutatud maailmakunsti ajalukku. Vähem on aga teada tõsiasi, et ta on oma nime kirjutanud ka Eesti kunstilukku. Ise on ta sellest kirjutanud 1835. ja 1837. aastal avaldatud memuaarides.*

Edukas õukonnakunstnik. Pariisis sündinud Élisabeth Louise Vigée alustas kunstnikukarjääri noorelt, juba teismelisena teenis ta elatist portreedega. 1779. aastal toimus kunstniku karjääris tõeline läbimurre, kui ta sai võimaluse maalida kuninganna Marie Antoinette’i portree. Ta oli kohanud kuningannat pargis õukonnadaamidega jalutamas. Versailles’ õukond oli tuntud range reglementeerituse poolest – igaühel oli hierarhias kindel roll. Päikesekuningas Louis XIV oli omal ajal lasknud vangistada naise, kes oli julgenud teda kõnetada. Marie Antoinette’i peeti enne Prantsuse revolutsiooni kuningavõimu negatiivsuse kehastuseks. Élisabeth Vigée-Le Brunil on aga kuningannast ainult head mälestused. Ta maalis kuningannast ja ka teistest kuningliku pere liikmetest mitmeid portreesid. Üks neist tekitas väikese skandaaligi: ta oli kujutanud Marie Antoinette’i moodsas kleidis, mida hiljem hakati kutsuma chemise à la reine. Publik aga arvas, et see riietus sarnaneb tollasele aluspesule ja kuninganna maine kannatas taas. Kogu elukorraldus pöörati pea peale 1789. aastal, kui pinged riigis jõudsid haripunkti ja algas revolutsioon.

Tormilised sündmused ei jätnud puutumata ka Élisabeth Vigée-Le Bruni. Ta oli küll lihtsat päritolu, kuid et oli tihedates suhetes kuningliku perekonnaga, tabasid tedagi kriitika ja solvangud. Olukord Prantsusmaal muutus aina keerulisemaks ning kartes oma turvalisuse pärast, otsustas Vigée-Le Brun riigist lahkuda.

Ta valis sihtkohaks Itaalia: algul Rooma, siis Napoli kuningriigi. Seal maalis ta kuninganna Maria Karolina ja tema kahe täiskasvanud tütre portreed. Maria Karolina oli Prantsuse kuninganna Marie Antoinette’i vanem õde. Peagi otsustas Vigée-Le Brun suunduda Austria pealinna Viini. Seal tutvus ta õukonnaballil Vene impeeriumi saadikutega ja teda kutsuti Peterburi. Pärast mõningast kaalumist otsustas ta pakkumise vastu võtta. 1795. aasta aprillis lahkus Vigée-Le Brun Viinist Praha suunas, sealt edasi Dresdenisse ning Berliini kaudu Peterburi. Mälestustes on ta kirjutanud, et teekond pärast Riiat oli sõna otseses mõttes väga konarlik, tõld lausa vappus suurtest kividest üle sõites. Öömajast ei saanud rääkidagi. Kõrtsid, mida ta nägi, olid nii kehvad, et neis ei saanud ööbida.

Peterburi jõudis ta 1795. aasta juulis. Ta põgenes Prantsusmaalt revolutsiooniliste sündmuste eest, kuid iroonilisel kombel jõudis Peterburi poliitilise segaduse ajal. Katariina II suri 1796. aastal, enne kui Vigée-Le Brun jõudis tema portreed alustada. Katariina poeg, troonipärija Paul, oli vastuoluline tegelane. Tujuka iseloomuga valitseja lõi hirmuõhkkonna, kus igaüht võidi ükskõik millisel ettekäändel karistada. Élisabeth Vigée-Le Brun sai aga uue valitsejaga hästi läbi.

Kuid eraelus pingeid jagus: tema tütar soovis abielluda sobimatu mehega jne. 1800. aasta oktoobris sõitis kunstnik Moskvasse, kus veetis viis kuud ja oli jätkuvalt nõutud kunstnik. Tagasiteel Peterburi sai ta 1801. aasta 12. märtsil postijaama juures kurva uudise – keiser Paul on surnud. Stressi ja tervisehädade tõttu ei saanud kunstnik tööpakkumisi vastu võtta ning otsustas Venemaalt lahkuda. Asunud Peterburist teele kurva, haige ja üksikuna, seisis tal ees teekond läbi Liivimaa.

Élisabeth Vigée-Le Bruni esimene peatuspunkt oli Narva. Talle avaldas muljet vahetult enne linna jõudmist avanev vaade laevadega merel, majakestega tee ääres ja Inglise stiilis aedadega. Narva oli tema arvates hästi kindlustatud, aga kehva teekattega. Sama arvas ta ka Riia kohta. Liivimaa elanike suhtes olid kunstnikul aga vastupidised tunded. See on isegi üllatav, kui vaimustatud ta nendest oli.

Liivimaa inimesed kui Raffaeli modellid. Élisabeth Vigée-Le Brun oli palju reisinud ja aastaid Vene impeeriumi suurlinnades elanud inimene, aga Liivimaal kogetu jäi talle erilisena meelde. Tema arvates olid siinsed inimesed väga kenad. Naised kandsid iidsete aegade riietust, mis ilmselt oli rahvarõivas. Vanade meeste pead nägid tema meelest välja nagu Raffaeli Kristused, pikkade juustega noored mehed oleksid vabalt võinud olla selle suure kunstniku modellid. Raffaeli loomingut hindas Vigée-Le Brun väga kõrgelt.

See kõlab üllatavalt, iseäranis kui mõelda tollase eliidi seas levinud eestlasi iseloomustavatele negatiivsetele stereotüüpidele. Näiteks tsaari õukondlane krahvinna Golovina, kes reisis 1802. aasta suvel läbi siinsete alade, arvas, et siin „elab metsik rahvas, kes räägib arusaamatut keelt ning välimus pole inimese moodigi“. Vigée-Le Brun oli oma vaadetes valgustusmeelne. Tema Eestimaal käik ei piirdunud ainult heade sõnadega talurahva kohta.

Päev pärast Narvasse saabumist viidi ta vaatama suurt juga, mis asus linnast väljas. Seda vaatepilti on ta memuaarides detailselt kirjeldanud. Suur hulk vett, mille algust polnud näha, moodustas nii tugeva ja kiire voolu, et see jooksis suurtest kividest üles, kust see kõva müraga langes ja järgmistest kividest üles tuhises. Lained tulid üksteise järel ja neelasid üksteist, tekitades kõva müra. See loodusnähtus huvitas teda niivõrd palju, et ta asus „ilusat õudust“ visandama. Siinsed inimesed uudistasid tema tegevust ja kõnelesid talle hiljaaegu toimunud õnnetusest. Juga oli suure vihma tõttu sedavõrd paisunud, et oli viinud minema osa kaldast koos pererahva ja majaga. Inimesed karjusid kõigest väest, kuid vool oli nii kiire, et neid ei saanud aidata.

Maaliline juga. Vigée-Le Brun alustas Eestis ühte siinset loodusnähtust – juga Narva lähistel – kujutavat maali. Pole ühtegi märget, et ta oleks selle kaasa võtnud. On täiesti reaalne, et see kunstiteos on tänapäevani säilinud.

Ta maalis selle 1801. aasta kevadel või suvel, s.t see pidi juhtuma keiser Pauli surma (12. III 1801 vana kalendri järgi) ja kunstniku Königsbergi saabumise vahel (1801. aasta juuli lõpp). Maali atribueerimisel tuleb kasuks, et kunstnik on ise juga iseloomustanud ja seal toimunud loodusõnnetust detailselt kirjeldanud. Kirjeldatud vool pidi olema ikka erakordselt tugev ning ilmselt oli tegu juba tollal tuntud Narva joaga.

Baltisaksa aadlimehe krahv Ludwig August von Mellini koostatud ja 1798. aastal ilmunud Liivi- ja Eestimaa atlases on ära toodud Narva lähistel asuv wasserfall. Vigée-Le Brun polnud ainuke kunstnik, kellele Narva juga ja sealne piirkond muljet avaldas. 1721. aastast on säilinud saksa kartograafi Gabriel Bodenehri loodud Narva joa illustratsioon, 1818. aastal ilmusid baltisaksa kunstniku Karl von Kügelgeni Narva ümbruse loodusvaated. Bodenehri teoses on kujutatud vett kividest alla tuhisemas.

Tööde nimekirja põhjal, mille kunstnik on memuaaride lõppu lisanud, on alust arvata, et see teos ei olnud ainult eskiis, paar joont paberil. See teoste nimekiri koosneb kõigist karjääri jooksul loodud teostest, valdav enamus on portreed. Üldiselt on ta oma loomingut kategoriseerinud kronoloogiliselt ja teosed pealkirjastanud teoste loomise kohtade järgi. Näiteks Roomas või Viinis tehtud teosed. Nimekirja lõpus on aga kaks kategooriat, mille kunstnik on eraldi välja toonud. Need on nähtavasti teosed, mis tema arvates mujale ei sobitunud. Ühes on portreed ja teises maastikumaalid. Selles viimases kategoorias on eraldi välja toodud teos „Narva juga“. Samas kategoorias on ka üle 200 Inglise ja Šveitsi maastikumaali, mis on kõik ühe lausega kokku võetud.

Samuti tasub meeles pidada, et memuaarid on kirjutatud enam kui 30 aastat pärast kirjeldatud sündmusi. Asjaolu, et ta on seda episoodi nii detailiselt kirjeldanud, näitab, et see pidi jätma talle ikka sügava mulje. Vigée-Le Bruni nimekiri ei sisalda kaugeltki kõiki tema teoseid, mis tõstab „Narva joa“ kohta kujuteldavas hierarhias. Probleem on aga selles, et keegi ei tea praegu selle maali asukohta. Infot ei saa isegi kunstniku loomingu entusiastlikelt uurijatelt, kes on võtnud ülesandeks kõik teosed oma andmebaasi kanda.

Tükike kunstiajalugu. Üks väike, aga äärmiselt põnev tükk on meie kunstiajaloo puslest puudu. Élisabeth Vigée-Le Brun oli eelkõige tuntud kõige kõrgemate ühiskonnakihtide maalijana. Tema põhilised austajad olid keisrid, kuningad ja kuningannad ja nende ringis liikuvad aadlikud. Tal ei olnud varem Eestiga mingit sidet ja ta ei tulnud siia kindla eesmärgiga. Tema memuaaride lühikese lõiguta ei oleks meil selle kunstiteose kohta aga üldse mingit teavet. Seega on meil päris palju vedanud, et info on tänu asjaolude kokkulangemisele meieni jõudnud. Huvitav on ka see, et kunstnik on ise teose visandamise ajal end vallanud mõtteid ja emotsioone tulevastele põlvedele talletanud. See on üsna harukordne. Ajaloo uurimise seisukohalt saame mõelda asjaolule, et vahel on mõnes tähenduslikus lauses peidus rohkem kui esmapilgul arvata. Edasiste uurimustega saaks täiendada kunstiajalooteadmisi ja näha ehk teostki, mis oleks täiesti uus ja põnev kogemus.

Seda teadvustades ei ole õige jätta Élisabeth Vigée-Le Bruni lugu unarusse. Lõpuks Prantsusmaale tagasi jõudnud kunstnikku valdasid segased tunded. Ta tõdes, et Prantusmaal oli hirmsaid tegusid korda saadetud, aga see oli ikkagi tema kodumaa. Üsna varsti oli ta jälle seltskonnaelus tähtis tegelane, kuigi poliitiline režiim oli vahepeal mitu korda muutunud. Napoléon oli võimu haaranud, aga sellel ei olnud kunstnikule suurt tähendust. Tema kunstianne oli jätkuvasti kõrges hinnas. Napoléoni naine Joséphine kutsus teda isegi õhtusöögile. Sellele vaatamata ei tundnud ta Bonaparte’ide vastu kiindumust.

1802. aasta aprillis asus ta teele Londoni poole. Ta oli seal kolm aastat, aga Inglismaa ei meeldinud talle: teda šokeerisid raha eest tänaval võitlevad poksijad, jutud teeröövlitest ja loomulikult ilm. See tekitas probleeme piltide kuivamisega. Vigée-Le Brun tegi tutvust ka sealse kunstimaastikuga, aga pidas Pariisi ja Itaalia linnu selles vallas rikkamaks. Varsti naasis ta Pariisi, et kohtuda oma tütrega.

Napoléoni lõplikule lüüasaamisele järgnenud Bourbonide võimu on kunstnik kirjeldanud positiivselt. Oma elust pärast neid tormilisi sündmusi räägib ta üsna idülliliselt. Ta maalis, askeldas aias ja võttis pühapäeviti vastu sõpru. Suure osa ajast elas ta Pariisi lähedal Louveciennes’is. Teda tabas mitu traagilist sündmust: abikaasa, vend ja tütar surid lühikese vahega. Suurtele kaotustele vaatamata leidis ta rõõmu vennatütar Eugeniale kunsti õpetamises. Memuaaride lõpus mainib ta, et loodab elada rahulikult ausa, tööka ja uitava elu lõpuni.

Nii täpselt oma elu kirjeldada oskavad vist küll ainult vähesed, Élisabeth Vigée-Le Brun sai sellega võrratult hakkama. Tema memuaaridest on hästi näha, et ta ei kaotanud kunagi oma entusiasmi, energiat ega mõttetäpsust. Élisabeth Vigée-Le Brun suri 1842. aastal 86aastaselt ning jättis tulevastele põlvedele rikkaliku hulga kunstimaterjali ja memuaarid, kus on kokku võetud ühe ajastu ilu ja valu.

* Elisabeth-Louise Vigée-Lebrun, Memoirs of Madame Vigée-Lebrun. Tlk Lionel Strachey. Dodo Press 2010.