Vikerlased – kustunud tähed kunstitaevas

Ingrid Sahk

Balder Tomasberg oma piltidega 1915. aastal. Erakogu. Eesti Vabariigi 90. aastapäev soosib rahvusromantilise pilguga eesti kunstiloo algusaegade poole kiikamist. Uute võimaluste kõrval, mida tõi kaasa poliitiline iseseisvus, oli Vabadussõda lõppvaatuseks paljudele noortele hingedele, sealhulgas ka ühele värskelt sündinud kunstnike rühmitusele. 1917. aasta novembris Tallinnas loodud noorte kujurite ühing Vikerla sai tegutseda vaid napid aastapäevad. Ühingu liikmed Oskar Kallis (1892–1917), Balder Tomasberg (1897–1919), Välko Tuul (1894–1918), Aleksander Krims (1893–1947), Aleksander Mülber (1897–1931) ja Roman Haavamägi (1891–1964) on üksikult tuntud, grupeering tervikuna siiani ainult põgusalt nimetamist leidnud. Seega toob Reet Margi koostatud Vikerla väljapanek eesti kunstiajalukku olulist täiendust, on ju tegu Vikerla esimese ülevaatenäitusega. Näituse kataloog aitab tähistada Vikerla kohta eesti kunstiloos, mis kunstirühmitustest just ülemäära küllastunud ei ole.

Kuraator Reet Margi muuseumidest ja erakogudest tööde leidmise oskus on tähelepanu väärt. Hääbunud ja katkenud jälgedest on komponeeritud mõjus üldpilt, mis aitab täpsustada vikerlaste tegutsemisringi ning pakub avastusi ka teadjamatele. Kujunduslikult on näitus traditsiooniline, lastes piltidel endil kõneleda. Lisatekstide ja fotode abil oleks ehk saanud nähtavat kunstilugu liigendada ning täiendada: tahaks ju rohkem teada hakkajatest kunstiõppuritest, kes tundsid sõja-aastail vajadust kunsti uuendamiseks jõud ühendada. Igal juhul mõjub väljapanek väga värskendavalt, ka teada-tuntud tegijad saavad selles koosluses uue tähenduse.

Rühmituse liikmetele lisaks on näitusel ka nn külalisesinejad: Herbert Lukk (1892–1919) ja Eduard Viiralt (1898–1954). Kohatine kahtlus, kas Vikerla-vennad vajavad võõrast tuge, saab huvitava ideega kõrvaldatud. Luku ja Viiralti kui vikerlastega üheealiste ja Herbert Luku puhul ka sarnase saatusega (langes Vabadussõjas) loojate tööd annavad rühmitusele vajaliku kõrvalfooni ning pakuvad magusaid võrdluspunkte (Viiralti varajased juugendlikud vinjetid kõrvuti vikerlaste rahvusromantiliste töödega). Suurem külalisesinejate ring oleks ajanud Vikerla tuumiku jälgimise juba udusemaks.

Näituse ülesehitus on kronoloogiline, haarates kaasa töid aastatest 1907–1943. Seega ulatub väljapanek kaugelt üle Vikerla enda eluaja, vastates pigem vikerlaste loomingupiiridele. Aastate kaupa grupeeritud saalid lubavad jälgida, kuidas Vikerla imelühikesel tegutsemisajal, 1917.-1918. aasta jooksul, tekivad rühmituse liikmete loomingulises käekirjas olulised muudatused ning ilmuvad esimesed märgid kaldumisest rahvusromantiliselt jutustavuselt suurematele sisu- ja vormiüldistustele. Nimetagem selle näitena kas või Oskar Kallise suure sümbolijõuga päikesepilte või Balder Tomasbergi abstraktsusele kalduvaid värvipliiatsivisandeid „Septembri” tsüklist. Sama kehtib ka Herbert Luku kohta, kelle värvikirevad, kuid veel vormilt siledad natüürmordid lahenevad 1918. aastal põnevalt mosaiiksetesse maastikesse.

Vikerlat jääb siiski iseloomustama rahvusromantiline kunstilaad. Sellest vaimsusest rühmitus sünnib ning vaimustus ja pühendumus omailma loomisel jääb Vikerlat kõige tugevamini kandma. Viitab ju ka rühmituse nimi rahvusromantikale: maale, kus elasid muinaseesti sõdalased. Paralleelid soome kunstiga ning motiivide laenud on sealjuures ilmsed ja loomulikud. Muinasaineliste piltide (enamik pastellid) juures mõjub juugendliku tervikmõju taotlus, milles nii tekstist, kunstniku signatuurist kui raamist saab pildi osa. Erikujulise raamiga, millele arhailiste tähtedega lõigatud töö pealkiri, jääb silma ka Roman Haavamäe õe portree, mis on ühtlasi kõige varasem töö näitusel (aastatest 1907/12).

Eesti rahvusliku vaimu- ja vanavara kasutamisele innustas vikerlasi Ants Laikmaa, kelle ateljeekoolis neist enamik õppis. Mõjutused sealtkaudu ja andekaima kaasjüngri Kallise eeskuju andsid paljudele kunstiõppuritele rahvusromantilist hoogu. Kuid Vikerlaga seoses tuleb taas teadvustada, et Kallis ei olnud ainuke Kalevipoja radadel kõndija. Omaaegsetel Laikmaa kooli ateljeenäitustel paistis Kallise kõrval silma just Aleksander Mülber, kelle „Kurnimängijad” ja „Kalevipoeg ja Sorts vägikaigast vedamas” on ka nüüdsel väljapanekul näha. Kalevipoja teemadel fantaseeris hoogsalt ka Välko Tuul, kelle pilte ühendab omapärane muinasjutuliselt udune sinakas koloriit.

Rühmituse liidriks peetud Balder Tomasbergi maastikud küll otseselt Eesti olustikku ei kajasta. Jaanitule motiiv (1915-16) ja söejoonistustena teostatud maastikud („Heroiline maastik”, 1916) kannavad endas siiski piisavalt müstilist romantikat. Tallinna kunsttööstuskoolis õppinud Balder Tomasberg, kes Kallise ja Krimsi kõrval vähem tuntud, esines varakult näitustel ning pälvis tunnustust omapärase maastikunägemuse tõttu, mida peeti tema õpetaja Nikolai Triigi otseseks mõjuks. Samas mainiti ka, et Triigi maastikud värskuselt oma õpilase omadele alla jäävat. Maastiku eelistamine ning selle tugevalt uusromantiline ning sümbolistlikult tinglik käsitlus eristab Tomasbergi selgelt teistest Vikerla liikmetest. Tomasberg rühmituse liidrina ja Triigi õpilasena teisi vikerlasi mõjutama ei pääse, vähemalt ei paista tema loodusunelmad asjalikuma maastikuvaatega harjunud Laikmaa õpilastele üle kanduvat.

Ühiselt käidi siiski loodusest inspiratsiooni ammutamas. Reet Mark mainib rühmituse ühe ettevõtmisena Paldiski lähedal Pakril koos veedetud 1918. aasta suve. Sellest ka nimetused „Pakri koloonia”, „Pakri vikerlased”. Loodusesse maalima pagenud kunstnike rühmitusi ei leidu meie varases kunstiloos just palju. Vikerlat võib seega väga tinglikult käsitleda ka kunstnike koloonia näitena, kuigi maalt otsiti tookord ennekõike varju sõja eest, mitte looduselamusi. Muljed Pakri suvest on kunstnikke pidi erinevad. Roman Haavamägi ja Aleksander Krims leiavad Pakrilt üles tuulikud ja talumajad, Tomasbergi jaoks jääb nähtav looduspilt vaid ajendiks oma tundmuste väljendamisel. Huvitav varasem õhtuvalguses unenäolise maastiku katsetus pärineb Välko Tuulelt.

Pakri suve töödega paistsid vikerlased silma ka 1918. aasta sügisel Eesti Kunstiseltsi VI näitusel, mis jäi ka nende ainsaks ühiseks väljaastumiseks. Meenutagem, et juba 1917. aasta lõpus oli surnud Kallis, 1918. aasta alguses suri Tuul, 1919 langes Vabadussõjas Tomasberg. Nii jäävad rühmituse ja ka näituse viimaseks vaatuseks aastad 1918–1920, mil koostegutsemist küll enam olla ei saanud, ellujäänud vikerlased olid aga kunstielus jätkuvalt aktiivsed osalised. Rahvusromantiliste unistuste aeg on läbi saanud ning Krimsi, Mülberi ja Haavamäe loomingus puhuvad hoopis avangardselt jahedamad tuuled. Ideeline telg – kunst kunsti pärast – tundub aga olevat rühmituse lagunedes säilinud. Nii geomeetrilised vormilahkamised (Krims) kui ekspressionismi kalduv jõulisus (Mülber) kõnelevad uuest edasiminekust, mida sümboolselt tähistab Krimsi kevadiste õunapuudega nurgelises stiliseeringus maastikumotiiv. Roman Haavamäe Haapsalu vaadetes on juba tunda skulptori vormitaju. Mülberi jõulise vormiga peade seeria kõrval üllatab tema värviekspressiivne interjööri vaade (1920). Huvitav paarik sünnib Eduard Viiralti ja Aleksander Mülberi linoollõigete sarjade kõrvutamisest. Kuid Mülberilgi jääb vormipainete varjus alles vikerlaste romantiline ja sümboleid otsiv meel, nagu näitab akvarell „Tähistaevas” (1920). Krimsi hilisema loomingu näiteks valitud viljapõlluga maastik on ühtlasi ka kõige hilisem töö näitusel (1943), kuid veel pisikese rahvusliku motiivi kiiksuga, seega ajalisest distantsist hoolimata omamoodi lähedal Vikerlale, mis püüdis ju samuti rahvuslikku sisu moodsasse vormi valada.

Mõttemängud kujul „mis oleks saanud kui….” on sellise nooruslikku õhinat ja katkenud eneseteostusi täis loo paratamatu osa. Üks on kindel: kui Reet Mark poleks Tartu kunstimuuseumis Vikerla näitust teinud, oleks rohkem uduseid lehekülgi eesti kunsti loos ning vähem põhjust vabariigi aastapäeva järel Tartusse näitust vaatama sõita.