Vive Tolli 28. VII 1928 – 8. IV 2020

Lahkunud on graafik, Eesti Kunstnike Liidu auliige ja Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor Vive Tolli.

Vive Tolli (Pajusoo) sündis 28. juulil 1928. aastal Tallinnas. Tema emapoolne suguvõsa (Kuusik) oli pärit Muhu saarelt ja saarte eluga jäi kunstnik seotuks ka oma loomingus. Koolitee algas Tallinnas Süda tänava kvartali Allika algkoolis. 1947. aastal lõpetas ta Tallinna III keskkooli (praegu Tallinna Lilleküla gümnaasium). Seejärel astus ta Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti õppima keraamikat, kuid kirgliku joonistajana soovis üle minna graafika erialale. Vive Tolli lõpetas Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi 1953. aastal graafikuna, diplomitööks oli Alo Hoidre juhendamisel loodud kuueleheline ofordisari „Kalapüük Kihnu saarel“. 1952. aastal abiellus ta skulptor Lembit Tolliga (1927–2013).

Aastatel 1953–1982 oli Vive Tolli vabakunstnik, seejärel töötas ERKI õppejõuna: dotsendi ja professorina, hiljem oli emeriitprofessor. Vive Tolli oli 1991. aastast Sihtasutuse Eesti Rahvuskultuuri Fond nõukogu liige ja kunstiekspert, toetades selle kaudu eesti kunstnikke. 2008. aastal anti talle Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind. 1965. aastal sai Vive Tollist Eesti NSV teeneline kunstnik, 1978. aastal Eesti NSV rahvakunstnik. Ta oli 1957. aastast kunstnike liidu liige ja 1972. aastast Soome Kalevala seltsi auliige. 1978. aastal pälvis Vive Tolli Kristjan Raua nimelise kunstipreemia ja 1998. aastal Wiiralti kunstiauhinna. Teda tunnustati ka arvukate auhindadega rahvusvahelistel näitustel. 2001. aastal anti Vive Tollile Valgetähe III klassi teenetemärk.

Ligi kuus aastakümmet hõlmanud loomingus jäi kunstnik truuks vabagraafikale, ent illustreeris ka raamatuid (Anna Haava, Debora Vaarandi, A. H. Tammsaare jt teosed) ja tegi eksliibriseid. Vive Tolli joonistused võivad olla kirglikud või valusalt empaatilised („Tühjaks jäänud kodu“, 1966, 1968). Vive Tolli lemmiktehnikaks kujunes söövitus, milles mängib kaasa juhus, kuid meister kavaldab juhuse alati üle. Heaks partneriks oli talle aastaid Eesti graafikakoda. Väga populaarsed on Vive Tolli 1960. aastate rannarahvale pühendatud teosed („Merilehmad“, 1963; „Suur kadakas“, 1965 jt) ja Tallinna vanalinna kujutav graafika („Kivine linn“, 1965; „Järv linna kohal“, 1967 jt), ka 1974. aasta „Vaade kirjamehe aknast“ (Jaan Krossi auks). Vive Tollile omane graafiliselt peen detaili läbijoonistamine liitub neis ja ka hilisemates teostes sageli linnuperspektiiviga. 1977. aastal valmis eesti rahva­kalendri tähtpäevadele pühendatud graafika­sari, 1970. aastatel ja 1980. aastate algul ilmusid teatri motiivid („Lava“, „Duett“, 1972; „Torni teater“, 1984), mis vahendavad toonaseid mitmeplaanilisi meeleolusid Eesti ühiskonnas. Vive Tolli teoste formaat kasvas aastatega ning sajandivahetuseks jõudis ta suurte värviliste, müstilise ja transtsendentaalse mõjuga üksikestampideni („Komeet“, „Jälg“, 1997; „Lohutussõnad“, 2007).

Inimesena oli Vive Tolli soe, avameelne, laia silmaringiga, delikaatne. Need omadused kristalliseerusid tema loomingus, mis on nüüd eesti kultuuripärandi osa. Ta oskas oma kunstiga luua järjepidevust, andis teostele esteetiliste väärtuste kõrval sageli ajaloolise mõõtme. Samuti hindas Vive Tolli inimesi enda ümber, nii oma eelkäijaid ja sugulasi kui ka kolleege ja õpilasi. Tollide kodust kujunes aastateks kultuuriinimeste kohtumispaik ja Vive Tollit meenutavad tänutundega paljud tema õpilased. Ka need, kes kunstnikuga vähe kokku puutusid, mäletavad Vive Tolli emalikult hoolitsevat, professionaalselt nõudlikku, respekteerivat ja lahket jagaja loomust. Eesti kultuuriavalikkus leinab väljapaistvat ja väärikat inimest, armastatud kunstnikku.

Vive Tolli saadetakse viimsele teekonnale pärast eriolukorra lõppemist.

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Vabagraafikute Ühendus

Eesti Graafikakoda

Eesti Kunstiakadeemia

Eesti Kunstiakadeemia graafika õppetool

SA Tallinna Graafikatriennaal

Kultuuriministeerium