Aja definitsioon lähtub muutumise reeglist

Eliisa Ülevain

Ülo Mattheuse romaanis „Tema salajane palve” segunevad tegelikkus, fiktsioon ja aja spiraalsus.

Märts. Vabaduse väljakul toimub Ukraina rahvale pühendatud toetuskontsert. Pawo Karpo ja Chöje Drolkar sõidavad trammiga Kadrioru parki, kus toimub Tiibetit toetav meeleavaldus.
Detsember. Pawo Karpo lendab Solarise kosmosejaamaga ümber maakera ja üritab seda salajasi palveid lugedes paremaks muuta. Solarise raamatupoes esitleb Ülo Mattheus oma uut romaani „Tema salajane palve”.

Aeg on ühes hetkes
„Aeg ja mälestused põimuvad  eristamatuks puntraks, mis loovad aina uusi seoseid” (lk 11). Mattheuse romaani lugedes tekib kujutelm, et kõik toimub ühel ja samal ajal: Ukraina toetuskontsert ja Tiibeti meeleavaldus, raamatuesitlus ja sõit ümber maailma  koos kõikesaatva nga-trummi põrinaga.
„ … aeg ei ole lineaarne, vaid see on ruumisügavusse keerduv spiraal, kus pooleli jäänud sündmused arenevad teisel ajahetkel oma loogilist rada pidi edasi või ka lihtsalt korduvad rütmiliselt”
(lk 41–42). Romaan kõneleb päris elust, kus valgus liigub kolmsada tuhat kilomeetrit sekundis, kus inimesed tunnevad seksist mõnu ja kus aeg hingehaavu ei paranda. Emotsioonidel – leinal, igatsusel, armastusel – on aga romaanis oma voli ja koht, need on maailma olemuse mõistmisel üliolulised. „Ajakirjanik Pawo Karpo armub Hannasse, kes ilmub välja samal ajal, kui toimub õnnetus” (lk 11). Kõik on ühes hetkes – viivus, mis valguse kiirusel meie mõtetesse tungib. Mõni arvab, et see on magnettorm või kuufaas, „Pawo arvab, et see on temast vallandunud kurbus, kirkalt valus ja seletamatu, arusaamatu igatsus, armumine, ootamatu taaskiindumine elusse” (lk 12).

Aeg pole päris
Tegelikkus seguneb fiktsiooniga. Reaalsest sündmusest – Tiibeti toetuseks korraldatud meeleavaldus 2008. aasta märtsis – esitab Mattheus oma versiooni: Hiina kultuuriatašee tõuseb poodiumile ja teatab, et tiibetlased on õnnelikud õitsva Hiina koosseisus. Peategelane Pawo Karpo, normaalne inimene, hullustub. Ühel hetkel löövad argielulained pea peal kokku, ning ta hakkab endale Himaalaja mägesid ja buda munki ette kujutama. Ta käib neil isegi külas ja elab üle seitsmemagnituudise maavärina, mis põhjustab katastroofilise laviini. Stressirohke töö, nii ütleksid psühholoogid, viib Pawo nii kaugele, et ta astub vahekorda koomas naise vaimuga, suhtleb vahepealsuses rändava nõia Chöje Drolkariga ning usub end olevat ümbersündinud laama. Loomulikult ajavad teda taga ka Hiina salaagendid ning Solarise keskus on tegelikult kosmosejaam. Tema kujutlused ja unenäolised seiklused panevad unustama ta kohustused elus ja ta lastakse töölt lahti, mispeale Pawo vaid naeratab. „Võib-olla seepärast naeratab, et ta ei oskagi enam teistmoodi reageerida ja ta süda on täis suurt armastust” (lk 202).

Aeg on muutumine
Füüsika instituudi kõrval plahvatab Teisest maailmasõjast pärit pomm. Selle eest hoiatab mõnikümmend minutit enne õnnetust professor, kes on oma elus varem aja piinava olematusega ja muutumise reegliga silmitsi seisnud. Aeg, mis on parasjagu ühes hetkes, on samal ajal ka muutumises. Järgmisel hetkel on kõik jälle teisiti.
Kopuleeruvate  paaride juures ootavad surnud seda üht hetke, mil toimub muutus ja kiirendus – püüd uue elu poole. „Seda on muidugi naljakas mõelda, et ma pole seksides kunagi üksi,” ütleb Pawo. „Kujutle vaid, et mingid võõrad udukogud muudkui tiirutavad su ümber ja passivad pealt” (lk 77).
Sündmused romaanis arenevad kiiresti ja tekitavad elavaid pilte. Kõik on justkui juba ette ära öeldud, kaldkirjas sisukokkuvõte enne igat peatükki rikub ja tekitab põnevust samal ajal. Ometi püsib kihk astuda aknast otse Himaalaja mäeahelikku ja teha Džonga-isandaga, kes näeb välja nagu seitsmekümneaastane hipi, üks jalutuskäik, pissitades samal ajal bullterjeriks muudetud kurja deemonit. Mattheuse oskus üheainsa lausega luua elavaid kujutlusi annab romaanile õige hinguse. „Hommikud mägedes on nii imelised, neid ei tohi maha magada, seda, kuidas päikese kuma ilmub aegamisi nähtavale kuskilt aheliketagusest pimedusest, kerkib ikka kõrgemale ja sinakasmust taevas muutub pikkamisi heledamaks ja heledamaks” (lk 118), „… kurt vaevapiiskade kukkumise kõrvulukustavast klirinast, mis pani õhtu valuliselt vibreerima ja sööstis üle väljade, üle kõrbete ja ookeanide. Sööstis kaugete kloostriteni Himaalaja mägedes, kus mungad olid kogunenud puudžale …” (lk 14).

Aeg saab otsa
Ukraina jääb Krimmist ilma. Tiibet ei saa vabaks. Definitsioonid – aeg on hetkes, aeg ei ole päris, aeg on muutumine, aeg on otsas – põimuvad üheks.  Pawo Karpo ehk ümbersündinud laama ja Suure Guru salajane palve saab lausutud siis, kui alles on vaid viimane hetk tema kordumatuse müüdis. Maailm läheb edasi, temal on „mingisugune iseolemine”, millel pole isegi ajaga midagi pistmist, rääkimata meist.

Arvustus põhineb „Prima vista” ajal toimunud „Ulakassi” arvustuste võistlusel gümnaasiumiastmes II koha pälvinud tööl.