Nähtamatu rüütel
Eeva Pargi külluslikku novelliloomingut, nagu ka pikemaid proosa- ja draamateoseid pea alati nautides olen kuidagimoodi endastmõistetavaks pidanud, et sellise andelaadiga autori jaoks jääb luule oma suhtelises napisõnalisuses vähe võimalusi pakkuvaks. Mitmed luuletused on küll läbi aegade minuga kaasas käinud, armsad nagu rännurajalt üles korjatud eriskummalised kivikesed taskupõhjas, aga alles nüüd, kui ilmus „Oda jälg õhus”, vihises omamoodi üllatusena lahti kogu panoraam, luuletaja kolmekümne aasta jooksul läbitud maastik.
Maastik, mis ulatub Imavere pudupoest Nagpuri kriketiklubini, India koerakarja keskelt Calway varesteni. Sinna mahub Tarquinia etruskide muuseum ja terrakota-armee Honeckeri pikas pidusaalis, õhtuvaated Otepääst Andideni, nii Uri, Akkadi ja Babülon kui Vargamäe, Kiini ja Mikussaadu, Tallinna-Tapa rongi rattamürin, Turu toomkirik ja Visby paksud kassid, kellad kaelas; Harju, Viru ja Karja tänavad, Tähtvere öö ja Nüpli järv, Nõmme, Musta- ja mõlemad Munamäed, nii Toompea, Toome- kui Tõnismägi, Trooja, Hades ja Linnutee, tulekeelne lohe Saku kohal, aga ka Toronto hiigelkauplus, „kus riided ketis / nagu kuuriseina küljes kurjaks pekstud koer” ja kus luuletajat „pikalt õnnistas / üks lumivalge turbaniga / üksindusest hulluks läinud / müüja”.
„Oda jälg õhus” on ühtaegu Eeva Pargi seitsmes luulekogu ja üks tsükkel sama nime kandvas valikkogus luuletustest aastatest 1983 kuni 2013. Eelmiste kogude või üksikluuletuste ilmumisaastaid pole kirjandusteadlaste tõenäoliseks meelehärmiks ära toodud, aga mõnes mõttes ehk pääsebki luuletaja hääl kõigis oma registrites niimoodi paremini esile.
Varasemates kogudes oli see kohati laulvalt lorcalik: „Hommikul värelev vesi / vastu purret end hõõrub, / väävli ja ambra lõhna / sõrmedel, silmadel hõõgub” või „Oi valusat armuvalu / ja mahla mis voolas kui veri / ja saagi mis tüves laulis / ja õhtut mis jões end pesi”, kohati karmilt põhjamaine, suisa saagalik nagu lugulaulus „Odin”:
[- – -] Annab oma silmad,
et saaks nägijaks,
torkab rindu oda,
südant läbistab.
Ainult teiste valust
laule sa ei loo,
jalus hunt ja kaaren,
läbid ajaloo.
Põhja kuri jumal,
loksud rannavees,
Põhja kuri jumal,
peegeldud me sees. [- – -]
Terariistad – oda, mõõk, pussnuga ja väits, aga ka saag, aiakäärid, kirves, labidas, naaskel, nael, sirp, vikatitera ja šašlõkivarras – on olnud Eeva Pargi luules tähelepanu ärataval kohal algusest peale; nii ka valikkogus. „Katsusin, kas ikka lõikab / ja lõikaski, / kohe hästi, / kohe sügavale lõikas, / kinnas tilkus, / kui sumpasin läbi sulalume [- – -].” Fiskarsi saeteraga kohtub lugeja juba esimesel leheküljel; kaheraudse ja tinaste rahekuulidega alles 160 lehekülge hiljem.
Luuletajale on tuttav lõikehaava moodi tõmblev suu, nagu ka hõõguvast ahjuroobist jäänud tulearm. Lõike- ja põletushaava oskab ta puhastada, nagu teha ka lõpmata palju muid asju – kasvatada kapsaid, roose ja porgandeid, kududa kampsunit, õmmelda pükse, teha õiges vahekorras tsemendisegu ja puhastada kalavõrku – aga ka midagi veel palju olulisemat: olla lihtsalt olemas. Temas on „pilvede värvid / rändamas lagendike ümina kohal / ja lõpused et sukelduda kaua ja ikka / sügavamale.” Ja tema teab, et „vilistamine / on vaid vilistamine on / peaaegu nagu / ei midagi on / rändlinnu huige kusagil on vaba / sõnade mäletamistaagast.”
Ometi pole Eeva Park puhastverd nautleja, eneseküllane kontemplatiivsus või nartsissistlik meelisklemine on tema vaimule võõras. Loomult on Eeva võitleja, küll mitte hävitaja, vaid kaitsja, looja ja taastaja. Tema lipp on julgelt haljas, südamepõhjani roheline. „Kuhu astuda, et mitte kellelegi / peale astuda. / Mida süüa, et mitte kedagi ära süüa. / Mida kanda, et mitte tõmmata jalga / kellegi teise nahka [- – – ]” … Tema on see, kes võtab üles ehitada üheksa korda maha põletatud Trooja – tema saun tiigikaldal „on mitme tuhande aasta vanune / on seesama kuhu ma sündisin / kui maailm oli juba tuhastunud / ja ma pean ehitama uut”. Millist siis?
Juba oma esikkogus 1983. aastal võttis luuletaja selle kokku nii:
[- – -] Iga veretukse minus
läbi halli pae ja rägu
ulatub maa südamesse
tulevik
kel lapse nägu
Samast ajast on pärit ka lihtne nelikvärss: „Meri taevas ja maa / sellest rohkem ei saa / sellest vähem ei saa / sellest üle ei saa”. Otse imelik, et see tolleaegsetel suurematel rahvakogunemistel ühendava loitsu või mantra vormi ei võtnud – või kui, siis küllap hoiti seda salajas. Eeva Pargi enda sõnul: „Tark siga on kõhn / unistab küna kohal / ja laseb lahjal tuulel / küljekontides orelit mängida”.
Teenimatult tähelepanuta on jäänud ka eesti kirjanduses üsna harukordne ja peavoolust selgelt eristuv erootiline luuletus „Teekond”, omamoodi ajatu meistriteos:
Suur Siiditee algab sinus seletasid
silitades vahitorne.
Lähen teele koidutähe valgel lubasid
kaupu karavaniks pakkides.
Rännak tuleb pikk hoiatasid
vaadates üle veohobuste kapju.
Pean olema valmis kõigeks ütlesid
vihistades mõõka
ja läbides Suure Siiditee sileda värava.
Emadusestki kirjutab Eeva Park sootuks teisel viisil, kui lasteaia aktusel laulma ollakse harjunud – tõsisel, ausal ja omamoodi valusalgi toonil.
[- – -]
Kuidas ma julgesin,
kuidas ma võisin,
aimates,
teadeski
oleva kulgu,
luua neid
maailma,
tulgu mis tuleb.
Luuletajana, kes on kirjutanud meisterliku romaani loomingulise perekonna tormilistest suhetest mõjutatud lapsepõlvest, „Tolm ja tuul”, mida siiani pean üheks tema tippteostest, on tal mõistagi tõsi taga.
Just nii see oli.
Midagi pole ma lisanud.
Midagi ära jätnud.
Valusvihaselt langes valgus.
Keegi appi ei hüüdnud.
Keegi alla ei andnud.
Ja kes abi palus,
see kahetses.
Need on sõdalase sõnad. Mitte juhuslikult ei ole Eeva seni viimase romaani „Lõks lõpmatuses” motoks valitud lõik Sun Zi „Sõjaseadustest”:
Sellepärast tuleb olla kiire nagu tuul,
vaikne nagu mets,
hävitav nagu tuli, liikumatu nagu mägi,
mõistetamatu nagu vari, liikuv nagu
pikselöök
Omamoodi müütilise, samas erakordselt realistliku, aistilise pildi maalivad kaks luuletust, mis samuti on vabad niihästi härdast sentimentaalsusest kui hirmusegusest enesekesksusest – nendes tekstides kihutab vaim tuhatnelja, millelegi mõtlemata läbi aastatuhandete, jõudes pärale otse maailma sünnihetkeks, loomise tunniks:
SÜND
Valge kajakas lendas aknasse
lendas klirinal läbi klaaside
verest hõõgudes laskus voodile
naiste oietest vankus majasein
Raskelt hingasid
silmad suletud
higist mustun[ud?],
huuled puretud
Eemal linnas tuled ähmased
raskest vihmast aknad rähmased
Aga kajakas sööstis aknasse
valge kajakas läbi klaaside
naerukajakas tormikajakas
üle pilvede üle vihmade
LOOMISPÄEV
Ja vaata:
maa vappus
pilved kihutasid pakku emakoda avanes
tuksles vulkaanina
pursates vedelat laavat
hõõguvpunast algtuld
mis tardus
esimeseks hingetõmbeks
ämmaemanda kätel
Ehk kõige võimsamalt mõjuvadki Eeva Pargi loomingus need tekstid, kus ta oma sünnipärase aistilisuse ja hästi tabatud argiste situatsioonide füüsilise konkreetsuse ühendab millegi päriselt sõnastamatuga, olgu tundetooniks siis tagantjärgi tarkuse torge või ebamäärane kõhedus:
Surm tuli metsast
mustad kummikud jalas
koerte hull ulg mind
õuele ajas
seisis ja vahtis ta
meie maja
kole ja räbalais valitseja
viipas käega
ja kõik jäi vakka
süda kuuletus
tagumast lakkas
kuid ta ei näinud mind
oli vist pime
hüüdis ja hüüdis üht võõrast nime
peaaegu vastasin
peaaegu teadsin
mina jah mina see olema peaksin
aga siis autotulede vihus
seisin pimedus mõlemas pihus
sina tõid leiba ja lapsed koolist
kutsusid tuppa mind
tühjast hoovist
See luuletus kipub kõrvus kõlama miskipärast just autori enda soomekeelses ettekandes – iga kord olen olnud lummatud selle hüpnootilisest, omamoodi manavast või maagilisest kõlast. Aga Eeva Park ongi minu jaoks eeskätt Põhjamaade, mitte üksnes Eesti luuletaja.
Samalaadset ebamäärast pinevuseängi nagu „Aeglases valsis”, „selles tormieelse vaikuse hambuni relvastatud tsoonis”, kohtab ka luuletuses „Dubrovka”: „Teatris esietendub täna surm. / Punane vaip on lahti rullitud. // Need, kes sisse ei pääse, / piiravad maja.” See seisund, võitle-või-põgene valmisolek on mõistagi iseäranis rahututel aegadel inimolemisele üldomane, Eeva Pargile aga eriti iseloomulik. Varakevadisel linnujahil on luuletaja vanadelt meestelt linnujahireegleid õppides teada saanud, et „tagasilöök virutab su pikali / ja siis sihid sa juba otse taevasse”. Sun Zi sõjaseadused kehtivad siingi.
Kuulatan jahikisa,
mammutiküttide häält.
Kõik muu on tume tulevik.
Jah, ka ilusad vanad naised „pikal pingil / selle ilma serva pääl” teavad nii mõndagi. Nemad juba teavad sedagi, mida Eeva Park algvaleks nimetab. „Jumal ei ajanud / kedagi ära. / Ta läks ise / jättes meid omapäi Eedenisse, jättes meile kõik – / kogu selle neetud paradiisi.” Tavatu sõnaühend „neetud paradiis” äratab tähelepanu, saab aga seletuse juba järgmises, seni viimases luulekogus:
Ja vaata,
puude kõrgus muudkui kahaneb,
rammus umbrohi on kasvanud meile
rinnuni,
kõik need kõrrelised ja kõrvenõgesed,
malts ja puju,
villohakas, põldohakas ja takjad,
koirohi, palderjan, paganapea ja
tuliohakas,
koertubakas, seaohakas, karutubakas
ja hunditubakas,
kõik lokkab
nii et sõstrapõõsaid pole enam nähagi
selles kõrges roheluses,
mis kõrvetab ja torgib ja üha väetab ise
iseennast.
Just see kõrge kõrvetav rohelus, mis aina torgib ja iseend väetab – „maa kasvujõud liigub läbi vihmausside kõik / mis on olnud / ja hakkab üha ja uuesti / musta mullana lõhnama” on loomistungi võrratu võrdkuju, sünni ja surma loomulik ringkäik. Sellised kujundid ei sünni kabinetivaikuses, vaatega vanalinna siluetile.
Nende leidmiseks on vaja ise kahlata, käised üles kääritud ja kummikud jalas, läbi paganapeade ja tuliohakate, osata vahet teha karu- ja hunditubakal ning saada hakkama uute naabritega, kes õllepudel käes, tulevad tiigiveert pidi tere ütlema. Selles kõiges on omamoodi kangekaelset kangelaslikkust – sest aedniku päev ei lõpe kunagi, kord maharaiutud lohepead sünnivad üha uuesti ja uuesti. Vähemasti kuni sibulõuna, kuldreneti, valge klaari lehed ühel hääletul suveööl juhtuvad närbuma, „nagu puudutaks puujuured midagi / mis on keelatud / ja raudkülm / ja ei kuulu / mitte kellelegi.”
Ja siis korraga kõlab luuletaja hääl vaikselt, selles on mõistmist ja kaastunnet:
Tehke talle ase õuntele kuuetiivalised
seeravid
sest vihma sajab ka kurjade peale.
Tehke talle ase valge klaari alla
sinna kõrgesse rohtu
mis nõtkub vihma raskusest
ja saagu ta ase pehme,
sest hein on lõikamata, vikatitera
roostes
ja viljad, need määnduvad
kohe,
juba maad puudutades
on nad mullamaitselised ja teod
muudkui tulevad
ridamisi roomates mööda
hõbelimateed.
Raamat näeb välja lihtne, väärikas ja ilus. Seetõttu jääb kogumiku nimiluuletus, ehitusmessist, hindadest, reklaamplakatist ja mullivannidest kõnelev „Oda jälg õhus” mõnevõrra alla esmasele võimsale kujutluspildile, mis tekib raamatukaane põhjal. Lakoonilises kiirtevihus kangastub esimese hooga nähtamatu luuletaja ise Athena kerges kiivris, oda viskevalmis, tantsiskleval ratsul, mille neli jalga teda kindlalt kannavad üle vastaka maastiku.
Tõesti, et see teekond on võimalikuks saanud, tervik, mis ületab liidetavate summa, on sündinud, olgu need neli usaldusväärset ja väga head tööd teinud sammast ka siinkohal nimetatud: toimetaja Asta Põldmäe, kujundaja Ivi Piibeleht, kirjastaja Eha Vain ja raamatuga kaasneva heliplaadi „Öö valgus” autor Helin-Mari Arder, kelle looming leiab loodetavasti omaette käsitlust.
„Öö valguses” ja Helin-Mari Arderi soojalt mänglevas esituses tõuseb esile just Eeva Pargi romantilisem pool, noorusõrn, naiselik, hele ja lihtne, millest on pikka aega ja paraku selleski käsitluses ehk mõnevõrra üle vaadatud: „Nii lõputult / suur on taevas / ja nii lõputult imelik.” Mis on ka omamoodi arusaadav, kui sealsamas kõrval kõrgub teose kvintessentsina kõlav, mõneti viiviluigelik sõdalasesõnum:
[- – -]
Silmad on sinul teistmoodi janus,
nemad ootavad välkude algust
loendades vastutuult kerkivaid pilvi,
loodavad nendes peituvat valgust,
loodavad, et selle kevade tormis
vihm on klaasina läbipaistev
ja et taevastlangevas sajus
keel tunneb tule ja väävli maitset.
See teistmoodi janu ongi see, mis Eeva Pargist teeb selle luuletaja, kirjaniku, inimese, kes ta on, nähtamatu rüütli. Selle, kes salaja maailma pärast südant valutades omamoodi muretu muigega, pole võimatu, et suisa vilistades tunnistab: „Ilma raudrüüta rändan teisel pool / pilke ja puudutusi / ja vaid kübar, uus kübar / märgib mu / hetkekoordinaadi enneolematust”.
Raamatut sulgedes tahakski aupakliku tervituse ja äratundmise märgiks kübarat kergitada.