Aga miks toon ma näiteid antiikajast?

KRISTI VIIDING

Giovanni Boccaccio (1313–1375) oli neid renessansiaja kirjanikke, kes on tänapäevase käsitluse järgi kakskeelne: ilukirjanduslikku proosat ja luulet kirjutas ta 1355. aastani itaalia keeles, sellega rööbiti ja 1350ndatest kuni surmani domineerivalt luulet, aga eelkõige mitmesuguseid entsüklopeedialaadseid teoseid kuulsate meeste, naiste, geograafiliste objektide ning paganlike jumalate kohta ladina keeles. Tema tuntuim ilukirjanduslik teos on kahtlemata itaaliakeelne „Dekameron“. Mõjukaim ladinakeelseist on 15 raamatust koosnev „Paganlike jumalate põlvnemine“ („Genealogia deorum gentilium“, kirjutatud 1347–1360), mille 13 esimese raamatu missioon oli antiikmütoloogia päästmine skolastika hävitava unustamiskampaania käest ning nende teadmiste selgitamine kesk- ja renessansiaja ideede muutunud kontekstis. „Genealogia“ 14. ja 15. raamatus on Boccaccio esitanud luulekunsti programmilise kaitsekõne ja selgituse.

See kahes keeles ja osalt ka eri publikule kirjutamist võrdselt aktsepteeriv ja väärtustav paradigma oli tingitud humanistide keelekäsitlusest. Itaalia ja ladina keelt ei peetud kuni XV sajandi lõpuni kaheks eraldi keeleks, vaid ühe keele kaheks eri kujuks: itaalia keelt (volgare) ladina keele (grammatica) rahvapäraseks vormiks.^* Seetõttu ei rühmitanud ega lahutanud tollased autorid oma loomingut keele järgi.

Alates XIX sajandi rahvuslikkusele rõhuvast kirjanduskäsitlusest unustati renessansiautorite terviklik keele- ja kirjandusarusaam ning autorite loomingus ei peetud enam tundmisväärseks „tagurlikku“ ladinakeelset poolt, millega kirjutamisajal oli taotletud ometigi suuremat, üleeuroopalist lugejaskonda ning jäävamat väärtust. Alles viimaseil kümnendeil on Euroopa renessansiautorite ladinakeelseid teoseid siiski tasapisi välja antud ja käsitletud neid kontekstis itaaliakeelsetega. Autorite rahvakeelse ja õpetatud keeltes loomingu vahel on hakatud leidma loomulikke seoseid ning kaht poolt käsitletakse tervikuna.

Sel taustal on kahju, et 2014. aastal Tartu ülikooli kirjastuses ilmunud ja tõepoolest naudinguga loetav tõlge Boccaccio varasest (u 1345) itaaliakeelsest proosajutustusest „Madonna Fiammetta eleegia“ oleks oma kommentaari ja järelsõna poolest ilmunud justkui XIX sajandi kirjandussituatsiooni. Boccaccio loomingu ühekülgne, ladinakeelse osata vaatlus alavääristab just haritumat lugejat. Ei sissejuhatavas esitluses ega tõlke kallal tublit tööd teinud Lauri Pilteri 20-leheküljelises järelsõnas osundata kordagi sellele, et Boccaccio oleks üldse loonud või maailmakirjanduses mingitki rolli mänginud oma ladinakeelsete teostega. Vastse üllitise põhjal tekib arusaam, nagu oleks kirjanik pärast „Corbaccio“ ilmumist 1355. aastal elu viimased kümnendid üksnes „Dekameroni“ kirjutanud (ja 1360ndatest kreeka keelt õppinud), ehkki töö itaaliakeelse „Dekameroni“ ja ladinakeelse paganlikke jumalaid süstematiseeriva peateose kallal kestis paralleelselt üle kümne aasta.

Ladinakeelse kirjanduse taustsüsteem on Fiammetta loo nagu ka Boccaccio ülejäänud itaaliakeelsete teoste puhul oluline, sest nood on samuti kirja pandud antiikmütoloogiaga suhestumise pinnalt, nagu tema ladinakeelne „Paganlike jumalate põlvneminegi“. Kuid eestinduse tõlkija-kommenteerija ega ka toimetaja pole ilmsesti endale seatud keeleliste kitsenduste tõttu saanud kätte võtit Boccaccio teose suhestamiseks antiikkultuuriga: kuidas muidu seletada asjaolu, et nimede ja teoste seletamiseks on kasutatud antiikaja antiiginägemust edastavat ja Saksa DV aegsete hinnangutega eestikeelset „Antiigileksikoni“ (ammu oleks mõnel Eesti kirjastusel muidugi aeg tuua koos klassikaliste filoloogidega raamatuturule mõni vähem ideoloogiline ja uuemat uurimisseisu peegeldav antiigileksikon), mitte Boccaccio enda „Paganlike jumalate põlvnemist“, mis peegeldab renessansiaja arusaama antiikmütoloogiast? Boccaccio ja ta põlvkonnakaaslased ei „avastanud“ antiikmütoloogiat samal kombel, nagu taasleiti antiikautorite käsikirju – antiikmütoloogiat tunti nii hilisantiigis kui ka keskajal kollektsioneerivas, kristlikus, allegoorilises, ratsionaalses või moraliseerivas tõlgenduses. Boccaccio oma „Paganlike jumalate põlvnemisega“ esindas seejuures peamiselt entsüklopeedilist mütoloogiakäsitlust, kompileerides ja selekteerides nii klassikalise antiigi kui ka kristliku hilisantiigi ja kesk­aja mütoloogiakäsiraamatute teadmisi. Antiikjumalate käsitlemisel ei vältinud ta aga ka euhemeristlikku müütide tõlgendamisviisi.

Sellest taustast lähtudes on Lauri Pilteri järelsõnas tehtud tunnustamisväärne katse leevendada 1957. aastast pärit Aleksander Kurtna arvamust, et „võrreldes eelmiste Boccaccio romaanidega tähistab teos suurt edasiminekut, kuna väldib allegooriaid ja surub mütoloogilis-klassikalist aparaati juba talutavamatesse piiridesse“ (lk 197) ja 1993. aastast pärit Jüri Talveti seisukohta, et „antiikseid eeskujusid üksikmotiividele on muidugi leitud ja armastuse lugu on ümbritsetud mütoloogilisest raamist“ (lk 196) iseenesest põhimõtteline samm edasi. Loeb ju tõlkija järelsõnas üles koguni kümmekond Boccacciot mõjutanud antiikautorit või nende teost: Apuleiuse „Metamorfoosid“, Statiuse „Thebais“, Ovidiuse „Metamorfoosid“, „Armukunst“, „Kurvad laulud“ ja „Kangelannade kirjad“, Seneca tragöödiad ning Cicero retoorikakäsitlus (lk 199 jj). Ent see on siiski poolik edenemine, poolik just ebasüsteemse kommenteerimisaluse (s.t antiikmütoloogia ja antiikkirjanduse lünkliku tundmise) tõttu. Märkamata on jäänud peaaegu samapalju, kui on kommenteerimist leidnud, ning osa kommentaare ei sisalda kõnealuse teose mõistmiseks abistavat infot.

Kõige nukram on lugu üheksanda peatükiga, mille juurde tõlkijal pole ühtki kommentaari (sic!). Selles kõnetab daam Fiammetta oma raamatut ja kirjutab sellele ette, millisena ja kelle poole peab see teele minema ja kelle eest hoiduma. Kas peaks seda võtma Boccaccio peategelase loodud üllatava puändina? Ometi on antiikkirjandusest hästi teada, et teelesaatmistekstid oma teostele, enamjaolt eessõna, harvem täiesti iseseisva teksti, kõige sagedamini lõpupitseri ehk sphragis’e vormis olid väga levinud. Boccaccio tekst on piisavalt detailirikas, et tuvastada siin konkreetne eeskuju – epigrammi­kirjanik Martialis.

Üheksanda, raamatuloolise peatüki juurest armastuse teema juurde liikudes läbib kogu Boccaccio teost võrdlus Vergiliuse eepose „Aeneis“ 1., 4. ja 6. laulust tuntud Dido/Elissa ja Aenease kurva armastuslooga. Kohati tõuseb see teksti pinnal esile nimedena (lk 94, 144–145, 172 jm), kohati motiividena (lk 172 jm). Senisest põhjalikumate kommentaaride vajadus on Boccaccio tekstis sõna-sõnalt esile toodud: „Jõulisemalt kui ükski teine tuleb mulle järgmisena pähe hüljatud Dido kurbus, küllap seetõttu, et pean seda enda omaga kõigist kõige sarnasemaks“ (lk 172).

Armastuse teema sissejuhatuski pole juhuslikult kujundatud armastusjumalanna Venuse ilmumine, vaid kuulsa antiigi eepiku Lucretiuse eepose algusosa jäljendus. Teatavasti pöördus Lucretius oma atomistliku eepose alguses muusade asemel just Venuse poole. Kommentaari vajadus on ilmne ka Pyramuse ja Thisbe armuloo paralleeli juures (lk 171). Noorte armastajate lugu on teadagi pärit Ovidiuse „Metamorfooside“ neljandast raamatust, kuid millise ajaloolise arengu tulemusel on Ovidiuse loos esinevast mooruspuust saanud Boccacciol tammepuu? Ja loomulikult ei soovitanud Ovidius kehalist väsimust kui noorte armastusevastast vahendit teoses „Armukunst“, vaid ikka „Vahendid armastuse vastu“ („Remedia amoris“).

Ka jääb antiigitundetule lugejale taipamata Panfilo õpetatus, mida too kaaslinlasi kõnetades väljendas (lk 107–109) ja mille kohta Fiammetta kinnitab, et „ta ei nimetanud neid hooletul viisil, vaid kinnitas oma väiteid põhjendustega [—] ja tõestas, et tema võrdlusteks on alust“ (lk 109). Sellega tehakse Panfilo eesti tõlkes harimatuks seelikukütiks ja saavutataksegi see, et erudeeritud romaanist jääb pilt kui hüsteeritseva ja hädaldava naise manifestist.

Poolmüütiliste-poolajalooliste tegelastega pole olukord parem. Vaprate roomlaste loetelu puhul ei aita ju Scaevola otsustava käitumise väidet paremini mõista kommentaar, et ta oli kangelane, kes oli kuulus vapruse ja tarkuse poolest (märkus 56), vaid asjaolu, et ta päästis Rooma etruskide piiramisrõngast, pannes vaenlase juhi silme ees tulle oma parema käe ja lastes sel kartmatuse tõestuseks ühegi oigeta ära põleda (Livius, 2.12.1–13).

Kõige õnnetumas seisus on need antiiksed elemendid, mida ei märgi tekstis isiku- ega kohanimed. Mida tähendab ja millest tuleb Fiammetta tegevus eristada rõõmsaid päevi kurbadest valgete ja mustade kivide abil, nagu oli kombeks muistsetel aegadel (lk 61)? Millisele teooriale viitab ihumahlade korra rikkumine ja hoidmine (lk 111)? Miks nimetatakse Panfilo kodulinna Etruuria kõige üllamaks linnaks (lk 160)? Milliste ajastute tulekule viitavad kuldse ajastu kirjelduse järel (lk 112–114) saamahimu, võimuhimu, seaduste, sõdade teke, looduse seatud piiridest üleastumine, perevägivald oma konkreetsete näidetega? Tekstiline kokkulangevus Ovidiuse „Metamorfoosidega“ on ilmne igale vähegi põhjalikuma ladina keele algkursuse läbinule, sest see on sajandeid kuulunud krestomaatiliste tekstide hulka …

Lünklikult kommenteeritud antiikne süvakiht päädib eestinduses sellega, et Boccaccio romaani peategelase suu läbi esitatud küsimus „Aga miks toon ma näiteid antiikajast?“ (lk 82) jääbki tõlkijale-kommenteerijale, toimetajale, aga seetõttu paraku ka lugejale retooriliseks küsimuseks. Miks siis? Loodetavasti saame vastuse mõnest järgmisest „Maailmakirjanduse tõlkevaramu“ sarja raamatust. Vahepeal panen kõigile tulevastele tõlkijatele südamele, et juba stuudiumi ajal oleks mõistlik eestindamata renessansi- ja varauusaja kirjanduse hulka silmas pidades läbida ülikoolis vähemalt süsteemne antiikkirjanduse, minimaalsest mahukam ladina keele ja antiikmütoloogia kursus.

* Vt nt Jürgen Leonhardt, „Latein. Geschichte einer Weltsprache“ (München 2009), lk 186–221, eriti lk 203. Programmiline on Dante teos „De vulgari eloquentia“. XV sajandil esitas Leonardo Bruni utreeritud tõlgenduse, mille järgi olevat juba Cicero ajal rääkinud haritlased ladina, lihtrahvas aga itaalia keelt.