Algaja luuletaja võtab sõna

Meelis Oidsalu

  Jürgen Rooste kurdab eelmise aasta 21. detsembri Sirbis laisa kirjanduse (luule) rohkuse üle. Kirjutavad, avaldavad, aga miks, see jääb mõistatuseks. Tekstid sageli settimata, kogud toimetamata. Debüüte on aga rohkem kui kunagi varem. Palju müra. Ülevast žanrist on saamas subkultuur.

Ühelt poolt tunnen Jürgen Roostele kaasa. Tema, kes ta (kuulu järgi) loeb läbi iga viimsegi kui Eestis kirjutatud luulekogu, peab arutu debütantide tulva all üha enam pingutama, et mitte ülevaadet käest lasta. Ja kui selle arutu arvukuse puhul on enamalt jaolt tegemist kogudega, mis küpsemata, siis on seedehäire ja iiveldustunne kerged tekkima.

Teiselt poolt tuleks aga mõtelda, kas luulevälja mürastumise vältimiseks ei saaks midagi ette võtta, et see, mis uksest-aknast kriitiku lauale sajab, väheke küpsem ja kvaliteetsem oleks, et ka noorel luuletajal oma teose üle parem meel ja kriitikulgi kergem eelistusi teha oleks.

Üks on selge. Arvestades avaldamise kergust ja odavust, kätt ette panna pole võimalik. Küll aga on võimalik mõjutada kvaliteeti.

Omast kogemusest võin öelda, et kõik, mida noorel luuletajal tegelikult vaja on, on mentor, kes käsikirjast soga välja roogiks, noorele inimesele mõned napid, karmid, kuid tarvilikud sõnad ütleks, mis ta heal juhul, kui andekust ja veendumust napib, jama üllitamisest loobuma paneks, paremal juhul aga, kui nii üht kui teist piisavalt, teda niikaua loputaks, kuni nooruk ise võimeline aru on saama, kas ja milleks tema tekste üldse avaldada tuleks. Minul on väga hea kogemus kirjanike liidu konsultanditeenusest (konsultant@ekl.ee), mille eesmärk oli aidata käsikirjadel avaldamisväärikaks küpseda.

Teiseks, kui kogul pole korralikku ja kogenud toimetajat, siis võivad tekstid kui tahes toredad olla, aga kokku nad ei kõla ja terviklikku ning ilusat raamatut sest ei saa.

Luuletaja edasises arengus saab väga oluliseks retseptsioon, selle olemasolu ja kvaliteet, seda eriti debüütide puhul. See ei ole nüüd tüüpiline vingumine kriitikute suunal, aga viisis, kuidas Eestis kriitikat tehakse, tundub olevat, nagu mitmes-setmes kohas juba sedastatud, tugev annus suva. Ma ei pea siin silmas kildkondlikkust, mida sageli ette heidetakse. Päevalehtedes avaldatu on enamasti väga lühike ja pealiskaudne, leidub kaht tüüpi tekste: teost reklaamiv ülistuslaul või siis väga pealiskaudne lahmiv kriitika. Mõlemal puhul on tegu ebainformatiivse vormiga. Mõne teksti puhul võib mürki võtta, et kriitik ei ole teost ennast kaanest kaaneni läbi lugenud.

Sõbra või tuttava kirjutatud haip on küll lahe ja julgustav lugeda, aga halvemal juhul paneb see noore inimese veelgi rohkem kirjutama, ilma et järgmine avaldatud kogu eriti küpsem oleks. Pealiskaudne ja lahmiv kriitika aga tekitab trotsi ja küsimusi, millest samuti suurt tulu ei tõuse.

Kultuurajakirjanduses on pilt muidugi teine. Tõsiselt eeskujulik oli suvel Sirbis Veiko Märka tehtu: võtta ette seitse debütanti ja teha nende kohta korralik võrdlev artikkel. Annab nii lugejatele kui kirjutajale horisondi nina ette. Vikerkaare ja Loomingu arvustused on samuti informatiivsed. Mis sageli puudub, on ülevaatlikkus. Mõnest või paarist loost kokku võiks lugeja saada ülevaate enam-vähem kõigist aasta jooksul välja antud algupärastest teostest, isegi seesuguse tulva tingimustes. Millel kõntsahais man, see kuulutatagu kõntsaks, peaasi, et tekiks mingi ühine väli ja mitte ainult kirjandustoimetajate peas, vaid ka lugejate ning autorite silmis. See väli ei teki iseenesest, raamatuid lugedes või lugejate vähesust kurtes. See tekib süsteemse, hõlmava ja kvaliteetse retseptsiooniga.

Ajal, mil luuletamine, nagu Rooste mainib, ei ole enam üksikute harrastus, vaid tundub olevat läinud massidesse, oleks vaja selle massi karjatamiseks ka sobilikku plaani või nagu Toots ütles – karjakasvatuse sisteemi. Sel süsteemil on kolm väga olulist kujundajat: mentorid (tõuaretajad), toimetajad (talitajad) ja kriitikud (lüpsjad). Kui mõni neist puudub, tekib toodangu kvaliteedi ja tõu mandumise oht. Kõige suurem puudus, tundub mulle, on hetkel mentoreist. Inimestest, kes suunaksid noored luuletajamullikad kas tagasi sinna, kust nad tulid, või aretaksid neist korralikud tõuloomad. Kirjanike liidu konsultanditeenus oli selles mõttes toekas ettevõtmine, aga see töö tuleks institutsionaliseerida ja ka korralikult tasustada, muidu pole neid kuldaväärt isikuid kusagilt võtta, eriti kui arvestada, et nad ise piisavalt autoriteetsed ja kogenud peaksid olema. Isegi sellistel entusiastidel nagu Kareva ja Kivisildnik saab ju ükskord võhm otsa.  

Aastalõpu päevalehtede kultuuriülevaadetes ei jagunud luule jaoks kahe suurema lehe veergudel täit tulpagi. Kui süviti minekuks puudub ressurss või tahtmine, oleks asjatundlik ülevaatlikkuski voorus. Kes neid lugejaid ikka harib ja kasvatab kui mitte meedia.