Armas isa!

Anne Türnpu

Ma ei tea küll, miks üks hiidlane peaks lugema „Seto naisi elolaulu”, kuigi tegemist on väga hea teosega. Kõigepealt – see on setokeelne ja vajab üsna palju lisainfot, et olla mõnuga loetav. Ja „mõnu” tähendagu siin meloodiat, viisi; õigemini seda, mis sõnad ühte sobitab. Ehk siis teatud laadi meelesõidukit.Näiteks, kui viitsid, võiksid korraks ka vaadata Andreas Kalkuni doktoritööd „Seto laul eesti folkloristika ajaloos. Lisandusi representatsiooniloole” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011). See on olnud mu viimaste aastate lugemiselamus. Noh ja teemakohast magistritööd samalt autorilt soovitan samuti soojalt!Ja ikkagi arvan, et üks hiidlane võiks seda raamatut vähemalt lehitseda (et ei juhtuks nõnda nagu mehega, kes sügisel kajakaraipe „pagassi” viskas, et „ähk lähäb taris” ja kevadel jälle välja viskas, et „äi läinut taris”). Ja vaata miks.

Mu handi sõber Anna kõneles korra, et keelesugulastel hantidel on nn isiklikud laulud, mis inimesega kaasas käivad sünnist surmani ja kaugemalegi. Et kui laps sünnib, siis vaadatakse, kes sugulastest on temas taaskehastunud. Ja siis antakse lapsele ka tolle ümbersündinud sugulase isikliku laulu meloodia uue elu elamiseks. Esimesed lauluread koostavad vanemad; eks ikka sellest, kuidas sündimine, mis tollel hetkel looduses toimub, mis ennustavaid märke paistmas.
Ja siis riburada pidi kõik muud olulised sündmused – nimepanek, esimesed hambad, sõnad, unenäod jne. Laul aina pikeneb. Siis ühel hetkel võtab inimene ise oma laulu kokku laulda oma elujuhtumid ja unistused.
Kui inimene jääb haigeks või läbib kriitilisi perioode oma elus, siis lauldakse seda laulu. Aga tervikuna kõlab see laul ainult korra inimese eluajal – tema matustel.
Ja laulab seda siis vanim lähim sugulane, kellele lauluomanik on selle ülesande andnud. Sellise vägeva ja suure ülesande. Ja kuidagi kahju hakkab, et mul ei ole oma  isiklikku laulu.

Aga setodel on.
Seto elulaulude antoloogias on 31 naise laulud ja elulood. Mõned naised on lauluemadena kuulsad ka väljaspool Setomaad, mõned mitte. Kuulsus ripub ära eri asjaoludest, ja seda ka Setos. Sellepärast on hea meel, et antoloogia pole staarikeskne, sest lõppeks pole sel ju tähtsust, keda eestlased tunnevad ja keda mitte. Oluline on, keda setod ise lauluemadeks peavad – oluline on, kes seto laulutraditsiooni edasi kannavad.
Ja üks raamatu kokkupanijatest, Vahur Aabrams on seto. Nii et see raamat ei ole vaade väljastpoolt asjadele, vaid hoopis seest. Mis lisab veelgi väärtust.

Ja mulle meeldis eessõnas kirjeldatud „autobiograafilinõ „kokkolepe””: „Tuu tähendäs, õt kirotaja ütles tekstih [—] selge sõnaga vällä, õt taad teksti tulõ vastu võtta nigu juttu tuu inemise elost. Sääne kokkolepe’ ütle-i tegelikult midägi tuu kottalõ, kas kirotaja võlss vai kõnõlõs õigust, kimmäs om õnnõ tuu, õt tä taht, õt timä teksti usutanu” (lk 13). (Igaks juhuks ka eesti keeles: „See tähendab, et kirjutaja ütleb (oma) tekstis selge sõnaga välja, et seda teksti tuleb vastu võtta nagu juttu selle inimese elust. Seesugune kokkulepe ei ütle tegelikult midagi selle kohta, kas kirjutaja valetab või räägib õigust, kindel on ainult see, et ta tahaks, et tema teksti usutaks.”) See on üks väärt tööriist, ja nagu näed, tarvitan seda ka selle kirjatüki man.

Ja veel. Kui mõne aasta eest hakkasime seto pärimusteatri noorte naistega tegema lavastust lauluemadest, siis korjasime ja guugeldasime hoolega laulikute eluloolist materjali, kuni ühel hetkel sai selgeks, et sellel pole tegelikult mingit mõtet. Kogu laulikuks olemine sõrises elulooliste andmete vahelt läbi nagu liiv ning meile jäid lõppeks ainult tühjad pihud ja ikkagi teadmatus sellest maailmast, milles elajad panevad hommikul alla aojala ja lähevad kuud katsuma või kuningatütart meelitama.
 
Kõik see lauluemade elulugude hulgi lugemine tekitas tunde, et on olemas mingi arhetüüpne nn lauliku elulugu, mis algab õnneliku lapsepõlvega isakodus ja lõpeb sellega, et lauluema on end suure empaatiavõime tõttu katki jaganud. Ja kõikjal on valu. Võib-olla see elulugu ise ongi juba mingi vormivõte, mis annab võimaluse laulda täiest hingest. Teisalt muidugi on kõik, mis sa elu jooksul teed, üks autobiograafiline elulaul ning selle raamidest väljasaamine on üks omaette kunst, ja ei tea, kas seda oskama peabki.
 
Anna andeks, jäin heietama.
Ja ikkagi soovitan seda raamatut lugeda. Murdekeele täpsus üheltpoolt ja teatud laadi grammatiline hägusus teisalt teevad lugemiseelamuse kiikuvalt mitmekorruseliseks, sest enamik laule on keskmisest ilukirjandusest kaarega üle.
Raamatust endast sai nüüd küll vähe kirjutatud, aga ehk tekkis huvi ja loed ikka.
Proovin enne suurt sügist korra ka Salinõmmele jõuda, kõneleme pikemalt siis.

Anne