Armastus ja Aareleid

Novellikogus „Salaelud“ on käsitletud inimlikku lähedusvajadust ning emotsionaalseid sidemeid, mis teevad elu elamisväärseks ja olemise tähendusrikkaks.

MERLIN KIRIKAL

Kai Aareleiu uude kogumikku „Salaelud“ on koondatud aastatel 2010–2018 ilmunud lühiproosatekstid. Oma loometeed alustas Aareleid suurepäraste hispaaniakeelsete romaanide suurepärase tõlkijana, autoriteks näiteks Carlos Ruiz Zafón, Roberto Bolaño ja Javier Marías. Tuntud on ta ka romaanide „Vene veri“ (2011) ja „Linnade põletamine“ (2016) autorina. Ent Kai Aareleid on eesti kultuuris läbi löönud ka novellikirjanikuna: 2013. aastal võitis ta Tuglase novelli­auhinna „Tangoga“, mis on uuesti trükitud ka kogumikus „Salaelud“.

(Rõiva)armastus ja surm

Kai Aareleiu lugude fookuses on saladused või õigemini elu need kihistused, mida seostatakse privaatsuse ja intiimsusega. Oluline on aga, et need saladused ei jää saladusiks, vaid neid pihib minategelane või kolmandas isikus jutustaja. Ning too jutustaja just nimelt eelkõige pihib, mitte ei kõnele, analüüsi, selgita ega õigusta. Mida õieti peetakse Aareleiu tekstimaailmas saladuseks? Mida Aareleiu tegelased saladustena tõlgendavad? Ja kui need on tõesti nii suured saladused, miks on siis vaja üldse pihtida?

Enamasti on selle tekstikobara saladus – ja võib-olla kogu Aareleiu loome võti – seotud armastus- või lähedusvajadusega (sõpruse, platoonilise armastuse või seksiga), mis omakorda võib viia surmani või on juba surmast puudutatud. Sidet surmaga tajub ka avanovelli „Süütus“ minategelane, kellele kuulub terve kogumiku vahest kõige enam mõtteainest pakkuv lause (ühtlasi raamatu esimene lause): „Viieaastaselt sain elu esimese õppetunni selle kohta, et kus on armastus, seal luurab alati surm“ (lk 5). Nõnda astub Kai Aareleid dialoogi näiteks gooti traditsiooni, dekadentsi ja Sigmund Freudi mõttepagasiga. See ei ole enesestki mõista lihtne punkt, millest debatti alustada.

Selles XVIII ja XIX sajandil seemendunud tajuilmas seostatakse armastust (eriti selle erootilisi ja seksuaalseid kihistusi) vikatimehe või -naisega. Armastus ja surm on dialektilises suhtes: sinna, kus lõõmab kirg, külvab seemet ka surm. Siinkohal meenuvad näiteks naise surma kujutavad maalid ning nende seos suguhaigustega XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse lääne kultuuris, samuti XIX sajandi alguses kirjutatud populaarsed muinasjutud kaunitaridest, kellele armumine tõi kaasa raske surmalaadse une (mida külvab õel, kole ja vana naine). Moodsas Skandinaavia kultuuris haagib armastuse ja aidsi suremise kokku Jonas Gardelli tekstil põhinev teleseriaal „Ära eal pühi pisaraid ilma kindata“ (2012), kus korratakse mantrana: „Me tahtsime vaid armastada“. Nende südantlõhestavate lausete vahel näidatakse kaadreid aidsi surevaist noortest ilusatest meestest. A. H. Tammsaare lubab Karinil surra, lubas ka Sonjal surra, Johannes Semper laseb romaanis „Armukadedus“ Kristal surra. Edgar Allan Poe nimetas 1846. aastal surevat kena naist kõige poeetilisemaks teemaks maailmas. Siililegi selge: armastus ja surm on põhimõtteliselt üks ja seesama. Ja kui armastus ei ole surm, siis pole see mingi armastus, vähemasti mitte ilukirjandusele kohane arm.

Need on vaid vähesed näited tohutust, hiiglaslikust hulgast kultuuritekstidest, millega asub implitsiitselt dialoogi Aareleiu novell „Süütus“. See, millele neis ohtrates tekstides pole aga tihti tähelepanu pööratud, on armastuse tegelik sisu ja tingimused. Mis armastus üldse on? Ka „Süütuse“ avalauses on see esitatud nii kindlalt, nii üheselt mõistetavalt, nii loomulikult: seal, kus armastus, seal on surm. Aga milline armastus? Kelle armastus? Kuidas Aareleiu (mina)jutustajad armastust tõlgendavad?

Novellis „Süütus“ vaatab täiskasvanud minategelane n-ö küpsest rakursist, teadmispositsioonilt, tagasi oma lapsepõlvele ning kirjeldab selle ruumi, aega, inimsuhteid, aistinguid. Üks võimalus ongi vaadelda armastust lapse perspektiivist, võttes aluseks viieaastaste laste sõnade kaudu esitatud armastuse või selle ekvivalentide, s.o viljakuse ja turvalisuse definitsiooni. Laps Hendrik selgitab laps-minale lakooniliselt, et armastus on, kui on palju lapsi ja kui on kindel olla. Minategelane nõustub sellega, ehkki mitte täielikult. Pisut skeptiliselt mõjub just minategelase kommentaar, mis sellele väitele järgneb: „See kõik sobis mulle. Hendrik oli sõnadega nii osav“ (lk 8). Millegipärast jääb siit – sõnade valikust ja nende järjekorrast – kumama hoopiski täiskasvanulik iha millegi muu kui turvalisuse järele. Ehk on tegu hoopis igatsusega millegi vohava, millegi paljusõnalise, kireva, küllusliku järele? Millegi üleajava järele, mida vähemasti lääne kultuuris on tõlgendatud naiselikuna (adjektiiv, mida Aareleiu loome kohta tihti kasutatakse). Tegemist võib olla peene irooniaga, mida Aareleiu raamatus leidub hulgaliselt, ent millest silm võib esmapilgul üle libiseda.

Armastuse ja surma teema seeriasse sobib ka järgmine novell, jällegi mina­jutustajaga „Valge kleit“, mis avab naiste intiimse suhte tekstiilide, rõivaste ja lõigetega, millegagi, millest on huvitavalt kirjutanud Ameerika mõtleja Iris Marion Young. Viimane on pakkunud ka mulle – rõivastest huvitunud feministile – argumentide tulevärgi põhjendamaks, kuidas olla naisõiguslane ja samal ajal lubada oma keha lähedale siid, viskoos, puuvill, mustrid, lõhikud, palmikud, nööbid ja kaunilt põimitud paelad (kriitikuminast räägin hiljem eraldi). Young on 1990. aastal väitnud, et naised saavad rõivastest naudingu ning riided teataval moel jõustavad ja ühendavad neid. Feministlikust vaatepunktist kaunite rõivaste fetiš aga ka lõhestab meid, naisi.¹

Kuidas mõista väljendit „riideid välja kandma“, mida kohtame Aareleiu teises loos? Kas ei otsusta mitte teised, kas kanname oma rõivad välja? Või otsustame meie ise? Kas välja kannab see, kel on piisavalt karismat, mille ta on saadud sümboolse kapitali, päriskapitali ja sidemevõrkude kaudu? Kui naine ostab endale – nagu kirjutab Young – suure villase mantli ja keerutab end (nii ju öeldakse) peegli ees, siis kas ta näeb peeglis iseend või kujutleb sinna kellegi teise, kes teda vaatab ja heakskiitvalt hindab? Või on see peegli ees seeliku taldrikuks keerutamine hoopiski vabastav liikumine, meeldiv kanga ja naha mäng, mida hakatakse alles täiskasvanuna eputamiseks pidama? (Ella Ilbaku autobiograafias „Otsekui hirv kisendab“ vahetab ema tüdruku piduliku seeliku tavariiete vastu, kui tabab ta keerutamast.) Vanaema, kes Aareleiu minajutustajat rõivaste ja armastusega varustab, sureb. Nii rõhutab Aareleid mälu, mäletamist, ajaloo tungimist olevikku, armastuse kestmist ja teatavat romantilist ellusuhtumist, millest aastal 2019 võib paljudele lugejatele isegi kasu olla.

Tekstiarmastus ja eetika

Üks oluline koht Aareleiu raamatus peitub viimases, metafiktsionaalses novellis „Ülestõusmine“, mis on huvitav lisandus, kuid jääb mõneti teiste novellide üldinimlikkusele alla. Autor K. A. väidab seal, et Milla S. Teik avaldab tema raamatus oma novelli, sest nende käekiri on sarnane. Pean nõustuma raamatublogijaga Sehkendaja, kes arvab, et too novell jääbki (valdavalt) sisenalja tasandile.² Kui mõned ülitabavad kohad välja arvata (autor, kes ulatab närviliselt minategelasele lilled; avastus, et poolvõõras inimene on minategelase magamistuppa end lihtsalt magama kerinud), toidab novell siiski eelkõige eesti kirjandusringkonda (nagu ka Maarja Kangro hiljutine esseekogu või Janika Kronbergi kirjutis,³ mille vastusena ongi „Ülestõusmine“ ilmunud).

Sellal kui siiras kirjandus teeb Eestis võidukäiku, ei ole tekstides nimetatud inimvõrkudest eemal asetsev lugeja päris kindel, milline seisukoht võtta. Kindlasti väärib aga „Ülestõusmises“ esiletoomist koht, mis puudutab arvustamiseetikat, nii üldiselt kui ka spetsiifiliselt praeguses Eestis valitsevat. Selles tekstikohas saavad nina pihta (ja siin pole tegu topeltirooniaga, vaid tajutav on autori sümpaatia) lobisejad kirjutajad: „tema lähenemine oli kordades sümpaatsem kui paljudel isehakanud kriitikutel, kes tihtipeale nii-öelda urgitsesid omaenda naba ja olid valmis kulutama kolmveerandi lubatud tähemärkidest nartsissistlikele kirjeldustele sellest, kus või kuidas nad vaadeldavat teost lugesid, mida nad aknast nägid või raadiost kuulsid või sõid või jõid või suitsetasid“ (lk 146).

See tsitaat kirjutab midagi ette ka Aareleiu raamatute arvustajale (mulle). Tegu näib olevat õigustatud ettekirjutusega: arvustaja peaks süvenenult tegelema konkreetse teosega, selle vormi, stiili, ülesehituse, korduvate sõnade, lummteemade, uputatud lugude, karakteritega. Arvustus ei tohiks olla ülimalt „subjektiivne“, s.o elimineerida tuleks arvustaja enda maitse, huvide ja totrate obsessioonide markerid. Kuid kas säärane asi on võimalik? Kui Aareleiu raamatu lugeja on kirglik teearmastaja (Aareleiu tekstides valmistatakse hoolega ja tihti teed), siis suhestub ta raamatu ja selle tegelastega afektiivselt hoopis teistlaadselt kui mina, kohvilemb. Muidugi tean, et ma räägin praegu asjast mööda: Aareleiu jutus tögatakse seda, kui arvustaja kirjeldab spetsiifiliselt, mida ta raamatu lugemise/arvustamise päeval joonud-söönud on ja kas paistab päike või sajab vihmake. Ometi on iseenda täielik elimineerimine võimatu (see selgub ka Aareleiu novellis „Tango“). Samal ajal adun Milla S. Teigi väite taga raamatu-armastust või üldisemalt sõna-armastust (veel üks armastusetüüp), mida Aareleiu tegelased (kes on vahel ka ehk tema alter ego’d) rõhutavad. Oluline on teatav austus raamatu/teksti vastu (raamatuarmu kohta vt novelli „Lili“), mida ei tohiks küllastada isiklikuga, vaid tuleks üritada võimalikult autentselt välja tuua arvustatava teose iva. Tundub, et niisugusele ülimalt idealistlikule nõudele Aareleiu tekst viitabki.

Ehkki olen päri, et millegi parandamiseks ja külluslikuks eluks on vaja usku utoopiatesse, ilmub iga raamat sadade põhjuste koostoimel mingil konkreetsel ajahetkel (küünikuna täheldan, et lõviosa uusi raamatuid ilmub Eestis 12. detsembri paiku, khm) ja satub arvustaja käte vahele tolle kindlal eluperioodil. Mina „Salaelude“ arvustajana ei ole kuidagi puhas objektiivne vaim, vaid pean kirjutama johtuvalt oludest tihti ekstreemsetes, ehkki Maslow’ püramiidi järgi heades tingimustes. Mul pole võimalik kirjutada pikkade voorudena ning nii jätan ehk raamatust mulje kui fragmentaarsest, sest mu enda elu- ja tööjaotus on parasjagu fragmentaarne. Fragmentaarsust on lääne kultuuris tõlgendatud pigem veana ning leitud, et teos tuleb orgaaniliseks tervikuks lihvida. Kuidas suhestub fragmentaarsuse vaim, mis minu tundelist tööelu praegu iseloomustab, tõigaga, et Aareleiu novellikogu on kirjutatud eri aegadel? Võib-olla – kui keerata arvustusele fuugalik vint peale – on hoopis Aareleiu heas mõttes fragmentaarse raamatu ilmumine minu ellu just nüüd teinud hoopis minu elu haraliseks? Kasutan nimme sõna „fuugalik“, sest novellis „Fuuga“ seostuvad trillerlikult eri ajaplaanid ning Aareleid on justkui tulevikku ennetanud tegelase loo kirjutanud veenvalt õudseks. Õudne on ka mõte, et Aareleiu tekst on kuidagi juba ette mõjutanud minu elu kompositsiooni. Või ehk räägime siin just ideaalsest lugeja-kirjutaja suhtest, kui raamat siseneb lugeja ellu ja hakkab seda dikteerima?

Kas see on tõesti siis vaid juhus, et täna, märganud toidupoes tulpe, ostsin endale kimbu? Ja kollaseid tulpe, ei roosasid ega punaseid – ka novellis „Ülestõusmine“ kingitakse just kollaseid tulpe. See võib kõlada pateetiliselt, aga seepärast me ehk loemegi, et lasta kirjandusteostel end mõjutada, tekitada eneses teatud materiaalseid ja metafüüsilisi himusid, lasta mõjuda kirjandusteose eetilisel suundumusel.

Aareleiu novellikogumikus käsitletakse niisiis kõige üldisemalt öeldes inimlikku lähedusvajadust ning emotsionaalseid sidemeid, mis teevad elu elamisväärseks ja olemise tähendusrikkaks. Aareleid vaatleb ka loomingulisuse teemat ning esitab küsimuse, kuivõrd võib armastust tekstistada. Ühtlasi pöörab ta „Salaeludes“ tähelepanu naise seksuaalsusele ja lesbilisele ihale, mille käsitlemine on selle nappuse tõttu eesti ilukirjanduses – ikka veel – jõustav ja vajalik. Nii on nende saladuste pihtimine igati õigustet.

Kai Aareleid on maitsekas, viisakas, sõnaosav ning tugeva eetilise platvormiga kirjanik. Ilma temata on eestikeelset kirjandusilma raske ette kujutada. Kollaste tulpide taga varitsevad lugejad ootavad nüüd uut romaani, mida Aareleid tõlgendab „pikamaajooksuna“.⁴ Võime ehk loota lausa ultrajooksu. (Selle lõigu soovituskirjalik paatos on taotluslik.)

Head naistepäeva, Kai!

1 Iris Marion Young, Women Recovering Our Clothes. Rmt: On Female Body Experience. Oxford University Press, 2005, lk 63–74.

2 https://sehkendaja.wordpress.com/2019/01/20/5-kai-aareleid-salaelud/

3 Janika Kronberg, Toimetaja Ms Teik ja tema varjatud eraelu. – Looming 2017, nr 9.

4 Mari Klein, Priit Mürk, Kirjanduspreemia nominent Kai Aareleid: novell on kui lühimaajooks. – ERRi kultuuriportaal 15. II 2019.