Asjadest, mis nõuavad ettevaatlikkust

Artikkel sarjast „Millest mõtled, kirjanik?“

KÄRT HELLERMA

See suvi oli eriline. Mitte ainult seetõttu, et vahetasin elukohta ja pidin palju tegelema praktiliste asjadega. See tähendab, et sain tegelda vaimsete asjadega harjumuspärasest hoopis vähem. Aga remonte ja kolimisi tuleb ette ka teistel, see on üks elu osa.

Ent ka juhul, kui põrandavalamisest, tapeedipanemisest ja mööbliostudest vaikida, oleks rääkida ikkagi paljust. Merest ja jõest mu uue kodukoha lähedal ning kindlasti rukkiräägust, kes majalähedasel niitmata heinamaal peaaegu suvi otsa krääksus. Käo kukkumisest jaaniajal. Sellest, kuidas ma veel nüüdki, vastu sügist, vanas mõisapargis istumas käin ja kose kohinat kuulan. Kindlasti ka õhtupäikesest, mis suure osa suvest enne üheksasi „Aktuaalse kaamera“ uudiseid mu elutuba valgustas, enne kui metsa taha loojus. Ja ka moosist, mida sel suvel tavalisest rohkem keetsin.

Idüll? Võib-olla küll. Ent pikalt idülli kirjeldamisele pühenduda ma ei saa. See mitte ainult ei tunduks, vaid oleks lihtsalt vale. Pigem peaksin rääkima Briti sõjaväe transpordikopteritest, suurtest Chinookidest, kes suvel kahekaupa peaaegu iga päev üle mu maja lendasid, pannes maa oma mürinaga värisema. Ja NATO hävitajatest, kes tegid sedasama – lendasid kahekaupa, nagu oleksid nad armupaar.

Kas rääkida sellest, mis tunded mind valdavad, kui uudised räägivad järjekordsetest rakettidest, millega Venemaa Ukrainat ründab? Õudusest, uskumatusest, mis kinnitab, et olen tunnistajaks sõnulseletamatule julmusele – tunnistajaks sõjale, mis ei leia aset meist sugugi kaugel.

Meie maal pole minu põlvkond sõda näinud, küll aga sõja jälgi. Oleme kuulnud sõjast oma vanemate juttudest ja näinud ka käega katsutavaid meenutusi sõjast – mulle näiteks meenuvad pommiaugud Järvamaa ühel karjamaal. Vanaema näitas neid mulle siis, kui kuuekümnendatel palju maal olin, lisades, et Vene lennukid pommitasid lehmi. Ma ei saanud sellest aru – kas lehmad olid siis kellegi vaenlased?

Ometi ei saa kogu aeg õudusest õlgu väristada. Teen ju midagi ka siis, kui ma sõja peale ei mõtle. Otse loomulikult: loen palju nagu tõeline nohik. Nii satub vahel kätte (või arvutiekraanile) ka mõni tekst, kus kirjandusuurijad kõnelevad tänapäeva kirjandusest, iseloomustades seda sõnadega „transgressiivne“ ja „afektiivne“. No muidugi, parasjagu pöörasust on kirjanduses ikka olnud, mis saab minulgi selle vastu olla – kui just asi väga käest ära ei lähe. Mina aga mõtlen ikka ilust ja moraalist. Mul on see vabadus. Kui see on vanamoodne, siis olgu.

Vahel aga satub kätte mõni tõeline pärl, mis seisab tänapäevakultuurist ja selle ilmingutest kaugel, aga osutub ülimalt köitvaks. Praegu

näiteks loen Sei Shōnagoni „Padjamärkmeid“, suurepärast raamatut, millele on vihjanud oma raamatus „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma“ ka soomlanna Mia Kankimäki. See oli mu esimene, kaudne kokkupuude Shōnagoni tekstiga. Kankimäki on raamatu pealkirjas tsiteerinud Shōnagoni – ta oli Shōnagonist vaimustatud ja mõistan täiesti, miks.

„Padjamärkmed“ mõjub meie ühiskonnas nii, nagu sukelduksid õnnelikkuse ookeani, milles peategelane lakkamatult kümbleb – või vastupidi, tõuseksid üles ja satuksid kuhugi valgust kiirgavate taevaolendite elupaika, peaaegu et paradiisi, kus elatakse suures ilusas värvilises mullis ja suheldakse üksteisega luulesalmide abil. Ja kuigi autor kirjeldab ka pisikesi inimlikke intriige – tema läbinägelik pilguheit inimsuhetesse on võrratu –, ei suuda need üleüldist harmooniat lõhkuda. Kui võtta arvesse, et lisaks viljeleb Shōnagon õrnalt tögavat huumorit – sedagi teeb ta vaimustavalt – siis on see kõige kontseptuaalsemas mõttes rahuaja kirjandus. Seal puuduvad kannatused ja traumad, puudub jõhkrus ja agressiivsus. On vaid kergete pintslitõmmetega kujutatud tollased seisusevahed. Nii järgnebki üks idülliline kangastus teisele – ning ei, see pole kitš ega ajaviitekirjandus, pole ka „mingisugune mõttesalmikeste kogu“, nagu on Uku Masing seda 1942. aastal iseloomustanud –, vaid klassikaline, kanooniline tekst, kus kirjeldatud elu, mida elati Jaapani keisrinna õukonnas tuhat ja rohkem aastat tagasi.

Kindlasti on see maitseküsimus, aga mulle meeldib väga autori suutlikkus ühte või teist tollal ilmselt harilikku nähtust imeks panna ja see lugejale lähedale tuua iga natukese aja tagant korduvate, positiivsust õhkavate omadussõnadega nagu „erakordselt tore“, „erakordselt lummav“, „erakordselt meeliülendav“, „äärmiselt liigutav“ ja nii edasi. On ka nähtusi, mis on „väga kummalised“, aga need ei väära teose peenelt välja joonistatud helget õhustikku. Teksti fragmentaarsus ja eri perspektiivid annavad raamatule ka tänapäeval mõjujõu, tehes selle sulnilt teatraalseks, kuigi läbiv dramaturgiline mõõde puudub. Tänu tõlkijale Alari Allikule võib tõlke kvaliteeti hinnata üksnes superlatiividega.

Parasjagu siis, kui loen Sei Shōnagoni raamatust, et „vanamoodsad inimesed panevad puhvpükse jalga hämmastavalt kohmakal viisil“, sunnib tuttav müra mind aknast välja vaatama. Muidugi, sõjaväekopterid teevad oma tavakohast lendu – peaksin olema sellega juba harjunud. Aga ebamugav on ikka. Et seda peletada, mängin mõttega, et huvitav, kuidas kirjeldaks Sei Shōnagon tänapäevast elu? Mida oleks tal öelda üle tema pea lendavate Chinookide ja Eurofighterite kohta? Või üleüldse sõja kohta, mida kusagil tema lähikonnas peetaks? Seda ei või meie teada. Küllap liigituksid nimetatud nähtused näiteks „kärarikaste asjade“, „asjade, mis mõjuvad tahumatult“ või „asjade, mis nõuavad ettevaatlikkust“ hulka.