Buldooseriga kultuuri kallal

Veiko Märka

Mihkel Kunnus, Minu eugeenika saladus. Toimetanud Triin Marjapuu. Kujundanud Matthias Sildnik. Kirjastus JI, 2012. 266 lk.

Mihkel Kunnus mõjub tänapäeva Eesti kultuuris nagu sireen kiirabiauto katusel – liikumiskiirust ei mõjuta, aga avaldab sügavat muljet.
Kunnuse esseede ja esseistlike arvustuste kogu „Minu eugeenika saladus” ilmus juba kolmveerandi aasta eest. Tegu pole raamatuga, mida kohe läbi lugeda ja siis jäädavalt käest visata. Vastupidi, peaaegu igal leheküljel leidub mõni mõte, millele aeg ainult kinnitust on andnud – ja küllap annab ka edaspidi. Veel enam: raamatu järjepidev läbilugemine lõpeks intensiivse kultuurimürgitusega – seda võib muidugi vaadelda ka kui vastumürki massimõtlemisega sisse topitud surrogaatkihvtile.
Ajaskaalal on väärtus seegi, et autor pole mitte ainult raamatus avaldatud seisukohtadele truuks jäänud, vaid nende areaali hoogsalt laiendanud. Raamatu alapealkiri kõlab „Kultuurieugeenilisi koode”, tänaseks on Kunnus jõudnud ka poliiteugeenikani. ERR uudisteportaal vahendab tema seisukohta (16. VIII): „Kui lollil ja targal on võrdne hääl, nagu valimiskastide juures on, siis pole mõtet ju harida ennast. Areneda pole mõtet, sest sinu hääl jääb ikka samaväärtuslikuks.” Teisisõnu: Kunnus pole mees, kes lapse koos pesuveega või ka palja pesuvee välja viskaks. Tema topib üha uusi lapsi vette.
Eugeenika ehk tõuparanduse vastu on Eestis varemgi huvi tuntud, eriti moes oli teema enne Teist maailmasõda. Asjast huvitatule soovitan Andres Veske ja Ken Kallingu artiklit „Parema inimrassi suunas. Eugeenika eilne ja tänane päev” (Horisont 2011, nr 2). Kõige kaugemale jõudis füüsilise tõuparandusega ilmselt Pol Poth Kambodžas 1970ndatel. Kultuurieugeenika ei saa kultuuri­värdjaid steriliseerida ega hukata. Nõnda on Kunnuse meetodit füsioloogilisest aspektist kõige parem võrrelda rasva­imuga.
Eesti kirjanikest on tõuparanduse teemat varem puudutanud näiteks Mati Unt „Sügisballis”: „Ja jälle haaras teda raev. Mitmel kliendil tahtis ta habemenoaga kõri läbi lõigata. Tal oli selleks ideaalne võimalus, ohver oli täiesti tema võimuses. Üksainus liigutus, ja üks oleks vähem olnud! Andre Gide oleks seda ehk nimetanud põhjuseta teoks. August Kasel oleks aga olnud põhjus – ta kandis ju endas tõuparanduse ideed.”
Kunnuse sõnarelva võrdlemine Kase habemenoaga oleks siinkohal banaalne. Kas või juba sellepärast, et tänases eesti kultuuris on eugeenika tunduvalt vajalikum kui rahvuse omaduste parandamisel. Viimast reguleerib ülihästi majanduslik olukord, mis viib helgemad pead ja töökamad käed siit välismaale. Kultuuris säärane järjekindel selektsioonimehhanism puudub: sikke lammastest ehk marjamaalasi maarjamaalastest eristada saabki ainult regulaarselt sõna võttes. 
Formaalselt on tegu debüütraamatuga. Siiski tundub see sõna nii soliidse kogumiku kohta kerglane. Esimene raamat tõesti, aga sama hästi ka kogutud teosed. Kunnuse maailmatunnetus on efektne, kuid lihtne. Näiteks tolerantsus mida meil peetakse kohutavalt kõrgeks ja intelligentseks isikuomaduseks –  vaata et lääne kultuuri tippsaavutuseks –, saab raamatus märksa adekvaatsema iseloomustuse (lk 153): „Tolerantsus on midagi väga ebameeldivat. Tolerantsus tähendab suhet ebameeldivasse, taunitavasse, vastuvõetamatusse. Pole mõtet rääkida selle tolereerimisest, millesse suhtutakse neutraalselt, mis on meeldiv, saati selle, mida pooldatakse. Tolerantsus on samavõrd iseseisvalt positiivne väärtus kui abort. Abordi pooldajad ju ei arva, et mida rohkem aborte, seda parem, ei, nad arvavad, et abordi keelamine oleks veelgi hullem. Üleskutse „Rohkem tolerantsust!” pole sõna-sõnaliselt vähem värdjalik kui üleskutse „Rohkem aborte!””
Niisiis veendume, et tolerantsus on lihtsalt üks masohhismi erivorm. Sama uuenduslik on Kunnuse suhtumine Birk Rohelennu loomingusse (lk 81): „Ka see ajastuline vaim, mis ühest kenast noorest naisterahvast on Birk Rohelennu teinud, tundub olevat üsna painajalik ja tugevalt neurootiline ning see kajastub ilmekalt siinkäsitlevates teostes. Seega oleks inspiratsiooni asemel ehk isegi täpsem rääkida seestumisest ning kuna võib arvata, et see tige vaim muuhulgas taastoodab end läbi nende teoste, siis julgen öelda, et kõnealune geenius vajaks vist rohkem eksortsisti kui metseeni või kriitikut.”
Väga hinnatav on Kunnuse panus meie kriitika kritiseerimisel. Eriti kogumikku „Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest” ning selle meedias ilmunud arvustusi käsitlev „Õigusegeen ja õpitud sugu ehk õige sallivuse kehtestamine”. Üldse imponeeris ”Õigusegeeni” põhjalik tekst mulle kogumikus kõige rohkem – mujal jääb liiga sageli mulje, et Kunnusel on etteantud tähemärkide ruum liiga napp olnud, et kogu oma tour de force välja tuua. Kõnekas on juba loo avakujund: „See kogumik on nagu buumiaegne küprokmaja linnaäärsel põllul st ühiskondlike ootuste palavikupuhangust ja utopistlikest unelmatest kehutatud amatöörteostuse traagiline lõpptulem, mis ei kannata eriti sihtotstarbelist kasutust ega kainet pilku. Aga erinevalt rämpsehitisest võib siin mõni täiendav kommentaar olla üsnagi päästev ning senised arvustajad on tõestanud, et on võimalik ka nii ootustesõbralik möödalugemine, millele antud võrdluses vastaks kas majast mööda kolimine või elutuppa püstitatud telk.” 
See lõik avab ka Kunnuse ühe omapära (sireeni valjuse) allika: analüüsi ja sünteesi ülihea tasakaal. Suur kole maja (kogumik) lammutatakse süsteemikindlalt pilbasteks, et sellest väike ilus maja (arvustus) ehitada. (Veel väljendusrikkam oli Kunnuse ütlus sama teose kohta ühes mitteformaalses vestlusringis: homod kogumikku kirjutamas – see on sama, nagu oleks seafarmis põrsastele söötmise ajaks pudipõlled ette pandud.) 
Samas: olgem tolerantsed ja arvestagem sedagi, et homod on meil kapist välja tulnud üsna hiljuti, umbes 25 aasta eest, mistõttu nende kultuuritasegi ei saa kuidagi olla kõrgem kui pärisorjusest vabanenud eestlastel sama intervalli järel ehk aasta 1845 paiku. See, et siinne saksakeelne intelligents pidas seda taset omal ajal arenematuks ja madalaks, on iseenesestmõistetav. Sama ajanihe seletab ka omasooiharate väljastpoolt vaadatuna pentsikut iha abiellumisõigust omandada, kuigi üha rohkem heteropaare elab koos juriidilise tagatiseta. Ka maarahvale oli ju suur asi, kui saadi mõisniku diktaadist paaripanemisel mööda minna (perversse esimese öö õiguse hääbumisest rääkimata). Sama loogika kohaselt peame veel vaid veerand sajandit ootama, et ära näha esimene Eesti geiüldlaulupidu.  
Kriitilist ja tabavat suhtumist kriitikasse leidub raamatus läbivalt. Lk 38: „…aga veel rohkem häirib mind see, kui arvustustes räägitakse liiga palju raamatu kujundusest, puhtisiklikest maitse-eelistustest ning muudest teisejärgulistest ja mittekirjanduslikest kvali­teetidest.”
Kuivõrd tegu on meedias laiali­paisatuna ilmunud tekstidega, torkab seoses nende ühiste kaante vahele jõudmisega silma mõningaid kordusi. Näiteks lk 103 ja 155-156 jõuab autor nii teatrist kui tolerantsusest kirjutades välja härjavõitluseni. Ka Majakovski-sõbralik abielupaar Lili ja Ossip Brik pälvib tema tähelepanu nii otseselt Majakovski-raamatu arvustuses (lk 125) kui kaudselt kogumiku „Kapiuksed valla” kontekstis (lk 150).
Kui suurema osa meie kultuurikehandist tarbetut rasva välja imevate Kunnuse mõtteavaldustega olen nõus, siis soov sellest ka teater amputeerida („Miks maailm oleks teatrita parem paik”) tekitab külmavärinaid. Teatrit (mängimisinstinkti) ei saa kuidagi võrrelda härjavõitlusega (tapmisinstinktiga). Pealekauba on olemas film – tunduvalt võltsitum reaalsuse jäljendus kui teater. Kunnus küll möönab seda, kuid õigustab end: „…ühiskondlik suutmatus hoida ära vägistamisi ja mõrvu ei tähenda, et perevägivald ei vääri tähelepanu.” Olen nõus, et lõviosa meie telekanalites näidatavatest kodu- ning välismaistest sarjadest on kvalifitseeritavad vaataja vaimu vägistamise või tapmine. Teater seevastu on pigem sanatoorium, kus kuritöö ohver toibuda võib. Sest nõmedat seepi vahtides seisab inimene vastakuti ebainimliku masstootmise mehhanismiga, teatrisaalis aga teiste omasugustega.
Kunnus kirjutab: „…kui tuua teine ja tabavam analoogia, siis lavastaja oleks justkui kupeldaja, näitleja lits, teatrikülastaja teenuseostja ja teatriuurija vastavalt prostitutsiooniuurija.” Sama edukalt võiks ju väita, et meedia on kupeldaja, poliitik lits ja valija teenuseostja. (Politoloogile jääks sel juhul samuti prostitutsiooniuurija roll.) Kuhu me niimoodi jõuame?  
 „Minu eugeenika saladus” on järjekindla meetodi produkt: olgu tegu konkreetse raamatuarvustuse või laiahaardelisema esseega, igat teksti iseloomustab keskendumine mõtte väljatoomisele ning sõnakunsti välise ilu tagaplaanile jätmine. Tegu on buldooseri, mitte Porschega. Ja veel ühendab kogumiku tekste autori veendumus oma vaadetes. Tekib koguni küsimus, kas Kunnus ise oma lugusid kirjutades üldse milleski kahtleb. Kahtlen selles.   

PS Pärnu kirjandusringkondades on levinud järgmine anekdoot: kõigis Eesti avalikes raamatukogudes ripub seinal karm käsk: Mihkel Kunnusele Spengleri teoseid mitte laenutada! Põhjuseks asjaolu, et ta loeb neid nii himukalt, et kisub kõik eksemplarid ribadeks. Kunnus on ju kogukas ja võimsate kätega.
Nali naljaks – aga kui „Minu eugeenika saladuse” sisu evib rohkeid väärtusi, siis vormi kohta seda öelda ei saa. Pruukis mul raamat ainult avada, kui esimene lehekülg liimist lahti tuli. Ja hiljem veel mitu. Ometi pole mina Kunnus ega Kunnus Spengler.