Camus ja poeetiline essee

ERKKI LUUK

Albert Camus, Pagendus ja kuningriik. Kogutud lühiproosa.Prantsuse keelest tõlkinud Tanel Lepsoo, Henno Rajandi, Triinu Tamm, Krista Vogelberg. Varrak, 2004. 292 lk. Albert Camus? ?Pagendus ja kuningriik? on kindlasti üks selle aasta tähelepanuväärsemaid tõlkeraamatuid. ?Võõra?, ?Katku? ja ?Sisyphose müüdi? peal kasvanuile avaneb Camus?le igatahes täiesti uus vaade. Võib muidugi olla, et olen siin oma maitsele lõivu makstes kahandanud viimati mainitute osatähtsust Camus? kaanonis ? õieti, kui aus olla, see kaanon mind ei huvitagi ?, kuid tema varasemad n.-ö. esseekogud ?Pahu- ja päripool?, ?Pulmad? ja eriti ?Suvi? vaimustavad mind küll märksa rohkem kui need tahedad romaanid ja novellid, millega ta suuremat kuulsust (ja muuhulgas ka Nobeli preemia) võitis.

Kui eesti kirjanduses puudub sellise þanri nagu poeetiline essee traditsioon täielikult ? juba ainuüksi sõnade selline järjestus tekitab, nagu ma kogenud olen, mõningast hullumist ? siis prantsuse kirjanduses on see juba vähemalt alates Valeryst, võibolla ka Baudelaire?ist, võimalik aga, et juba veelgi varem, täiesti enesestmõistetav, paratamatu ja loomulik*. Enesestmõistetav on see, et autoril on midagi öelda (mis on esseeþanri alguspunkt) ning et ta tohib ja suudab seda teha nii nagu ise soovib, muu hulgas ka vabas vormis (mida see ?poeetilisus? siin eelkõige tähistab). Sisu tähendab alati kaht asja: esiteks seda, mida öelda tahetakse, ja teiseks seda, mida vorm meile sellest täiesti sõltumatult veel ütleb ? ja selline kahekordse sisu vastuvõtt või (hoidku jumal!) harmoniseerimine ja ühtlustamine on siinkandis endiselt midagi täiesti kujuteldamatut. Kohalikus traditsioonis lähevad sõnad ?essee? ja ?poeetiline? omavahel nii kärarikkalt tülli, et ei anna absoluutselt mitte mingit (üheselt või üldiselt mõistetavat) tulemust.

Lugegem siis Camus? poeetilisi esseid, et keeles sisalduvaid võimalusi paremini mõista. Tegelikult on just vorm see, mis sisu esimese, n.-ö. primaarse sisuga resoneerudes seda jõuliselt võimendab. Nii saavutatakse raputav (mitte tingimata tõe-, kuid vähemalt avastuse-)efekt, mis rebib tähenduse välja selle igapäevasusest, garanteerides nii meeldejäävuse kui ka elamuse. Poeetilisus laenab sisule avastuslikkuse, kuid ei tee seda muidugi veel sügavaks ? sügavus peab olemas olema algusest peale kui miski, mis poeesia kaudu enesele sobivat, s.t. kuulajat sobival viisil mõjutavat väljendust otsib. Selline mõte ja stiil saab alati alguse kogemusest ? nii mõte, stiil kui ka kogu sellest tulenev (ja sellele vaatamata paratamatult isepäine) kirjatöö on sama kogemuse erinevad sünesteetilised tahud.

Kõige rohkem rabas mind Camus? ülim vastutulelikkus lugeja suhtes. Keset sügavaid arutluskäike ja üht poeetilisimat sädinat, mis filosoofi kirjutustarvete vahelt eales väljunud, jätkub Camus?l jõudu veel teravmeelsusteks. Loomulikult on selline võte ? nagu mõned seda näevad: vastutulek ajakirjanduslikule kaanonile ? palju tähendusrikkam kui pealtnäha paistab. On õige, et seda sorti teravmeelsuste algupäraks on soov lugejat lõbustada, teda loetu küljes hoida, mure, mille tavaliseks väljenduseks peaks olema näiteks ka üks korralik kultuuriajakirjanduse tekst. Kuid vähemalt antud kontekstis mõjub see kui pidurdus ja kumulatsioon, mis lugemisel tekkiva stiilivektori erinevatel kiirustel liikuma ja endale sisse sõitma paneb, pakkudes samas lugejale (meta)iroonilise kõrvalpilgu sellele suurejoonelisele vaatepildile. Selline pidurdus stiilis võtab kokku ja rõhutab kõiki sellele eelnenud efekte, rääkimata juba sellest, et sellega seostatav vastutulelikkus ? kui kirjanik kohustub mitte ainult väljendama midagi olemus- ja kogemuslikku (mida saabki teha ainult olemuslikult mõjukas vormis ? ja selline vorm on juba a priori alati poeetiline), vaid ka lugejat lõbustama ? selline alandlikkus ja vastutulelikkus kirjaniku poolt mõjub juba iseenesest alati vapustavalt. Alati võib ju ka öelda, et keegi ei taha ega suuda lugemisel kunagi nii palju registreid hallata, aga see on ainult lugeja ala- ja iseenda ülehindamine.

Kirjeldasin siin teravmeelsuse sekkumist stiili omast arust Camus? teksti ?Minotaurus ehk peatus Oranis? näitel. Sama tekst pakub meile veel teisegi näite ? muusikapalale sarnanevast kompositsioonist, mis teksti järjest ülevamaid toone sisse toob, kuni lõpuks kogu kirjeldus nagu luuletus või hümn suveräänselt mingites täiesti erilistes kõrgustes hõljub. See kõik saab muidugi jälle võimalikuks ainult ?poeetilisuse? ehk ülima stiililise vabaduse läbi, mida tekst endale lubab. Sellega võrreldes näivad Camus? hilisemad novellid suhteliselt mõttetu rügamisena, kuid nendeta poleks pilt Camus? lühiproosast täielik ja, olgem ausad, rusikareegel ongi, et parimad on autorite esimesed tekstid, mis pole oma väljenduse värskust veel minetanud, muutunud masinlikuks ega hakanud sarnanema tuhandetele omataolistele ? ning lisaks toob iga läbimurre, esmailmumine kultuuriareenile endaga tavaliselt kaasa ka suurima tunnetusliku erinevuse eelnevast ja eeldab suurimat jõudu, millega võrreldes eelnimetatud areenil püsimine enam kunagi võrdväärse pingutusena ei saa näida. Formaalselt võttes seisis suurim läbimurre eksistentsiaalsel illusionistil toona veel ees, see aga sõltus teadupärast vähem temast kui konkreetse ajastu vaimsest situatsioonist, mis omakorda ei tohiks tänapäeval huvitada enam kedagi peale tuupurite ja ajaloolaste.

* Nii ka Saksamaal, juba vähemalt Nietzschest alates.