Eesti Kirjanikkude Liidu algusaegadest

Marin Laak

XX sajandi kolmanda aastakümne algust, mil Eesti Kirjanikkude Liit loodi, võib kahtlusteta pidada Eesti riigi kõige demokraatlikumaks ajajärguks. Tegu oli eesti kultuuri ajaloo vaimuliikuvuselt ühe eredaima perioodiga, uute julgete, teedrajavate ideede tekkimise ajaga, mil ajakirjanduse veergudel võis rääkida ja kirjutada kõike. Vaimusädemeid pilduvate tungaldena süttisid kirjanduslikke ja kultuurilisi sihte rihtivad poleemikad, arutati põhimõttelisi, näiteks kriitika missiooni küsimusi, vaieldi konkreetsete teoste üle ja sageli juhtus sedagi, et följetonistlikult põrpivale arvustusele järgnes autori solvumise korral samavõrd äge vastureaktsioon. Noor Eesti riik toimis, loomeinimesi respekteeriti ja nende sõna arvestati riigilaeva tüürimisel. Läbirääkimised valitsusasutustega kirjanduse ja kultuuri toetamise asjus kandsid vilja: toetati kümme aastat eesti avalikku kirjanduselu korraldanud Eesti Kirjanduse Seltsi ja selle teadusajakirja Eesti Kirjandus, loodi Eesti kultuurfond ja kirjanike pensionikassa, seejärel, 1925. aastal, nagu teame, pärast loomeinimestega põhjalikke läbirääkimisi Eesti Kultuurkapital. Tuletagem meelde, et samal ajal kui riik kogu oma rutiinses tegevuses alles hakkas end rajama, eesti kirjanduselu lausa kees. Kirjanduslikesse kõrgustesse oli 1917. aasta kevadel sööstnud Siuru-sinilind, jättes lugemislauale Marie Underi „Sonetid”, Henrik Visnapuu „Amorese” ja Johannes Barbaruse „Fata-Morgana”. Noor, Vabadussõja läbi teinud Albert Kivikas oli katsetamas sürrealistlike „piimluikede” ja „lendavate sigadega”, seejärel manifestiga „Maha lüüriline shokolaad!”, mis juhatas sisse realistliku ja naturalistliku romaani ajastu eesti kirjanduses.1 Kirjanduse ja arvustuste, või nagu tookord nimetati, „kriitilise kirjanduse” avaldamiseks püüdsid kirjanikud anda välja mitmeid kirjanduslikke almanahhe ja ajakirju, näiteks ilmus pärast Siuru albumit 1919. aastal kaks Odameest: Friedebert Tuglase toimetatav kirjanduse, kunsti ja teaduse ajakiri Odamees ning August Alle kirjandusliku huumori ja päevasündmuste nädalaleht. Järgmisel aastal ilmus kirjanduslik almanahh Looming I, samal ajal toimetas Tuglas ka kirjanduslikku kuukirja Ilo (nr 1–10, 1919–1921) ja rühmituse ajakirja Tarapita (nr 1–7, 1921–1922). Bernhard Linde andis välja kuukirja Murrang (nr. 1–5-6, 1921). Seejärel, 1923. aasta kevadel tuli kirjanike liidu Looming, mis on pidanud vastu kõik ajaloopöörded.

Kontrastse taustana meie tänasele teaduspoliitikale, mis tõrjub eestikeelsed humanitaarväljaanded teaduse äärealadele ja hindab ainult „maailma mõõtmist” võõrkeeles, on mind alati hämmastanud, kuivõrd enesestmõistetavaks ideaaliks on kogu senise eesti kultuuri ajaloo vältel alates XIX sajandi varasest ärkamisajast olnud vastupidi, püüd emakeelse kõrgkultuuri, kõrghariduse ja teaduse poole. Kahtlemata oli eesti kultuuriline iseseisvus, loomulikult selle osana ka eesti keel ja eestikeelne kirjasõna üks Eesti riigi loomise aluseid.

EKL sõnadest tegudeni 1922. aastal

„Kirjanike korporatsiooni”, nagu Tuglas ühes 1921. aasta kirjas kirjutab Barbarusele, idee käidi avalikkusele välja juba kirjanike esimesel kongressil 6.–7. septembril 1919. aastal Kirjandike teisel kongressil 30. mail 1920. aastal valitud kirjanikkude keskkomiteele (Karl Astile, Eduard Hubelile, Johannes Semperile, Friedebert Tuglasele ja Marie Underile) tehti ülesandeks välja töötada kirjanikkude kutseühingu põhikiri ja kutsuda kokku asutamiskongress.² Sõnadeks protokolli need tookord kaheks aastaks jäidki, sest juhatuse liikmeid haaras ühiskonnaergas rühmitus Tarapita oma albumite ja väljaastumistega. Ühise kutseühingu asutamisega hakati tegelema 1922. aasta kevadel alles siis, kui Tarapita hoog näitas raugemismärke. Katrin Raid on osutanud, et kirjanike liidu initsiaatoriteks olidki pigem need kirjanikud, kelle teoste-voonakesed Tarapita tuliste pegasuste vahele ei sobitunud.

Põhikirja kokkupanemisel tõendavad arhiividokumendid Eduard Hubeli ehk kirjanik Mait Metsanurga juhtivat rolli: just tema käekirjaga on põhikirja esimene, mitmete mahatõmbamistega kõnekas põhikirja originaalkäsikiri.³ Selle täpsustatud ümberkirjutuse saatis Hubel 11. juulil laiali kõigile kirjanikele, kel oli Tartu initsiatiivgrupi, Visnapuu, Alle ja Tuglase koostatud nimekirja alusel loomingulist kandejõudu kirjanike liidu liikmeks saada.

Hubeli põhikirja vastukajadest

Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis on säilinud „Eesti Kirjanikkude Liidu Põhikiri”, Hubeli käega 1922. aasta suvel kirja pandud esimene põhikirja visand, tundlikest küsimustest räägivad mahatõmbamised.

Üheks vaidlusaluseks oli ootuspäraselt kirjanike kutseühingu liikme küsimus. Kuivõrd kirjanike ring oli ahtake ning kirjanikud olid enamasti samal ajal ka kriitikud ja teenisid leiba tõlkimise või ajakirjanikutööga, oli piiritõmbamine raske. Vähesteks eranditeks ehk ainult Bernhard Linde ja Anton Jürgenstein, kes ise ilukirjanduslikult arvestatavat polnud avaldanud. Arutati võimaluse üle võtta liidu liikmeteks n-ö toetajaid ja auliikmeid, mis aga pooldamist ei leidnud. Näiteks Alle peab toetajaliikmete vastuvõtmist ülearuseks: „Ainelist toetust arvatavasti oleks vähe loota ja dekoratsiooni pole tarvis”. ⁴ Enno aga vastupidi: „Toetajad mitte, auliikmed küll.”

Pisiparandusi on kirjanikud teinud ka teistes punktides. Barbarus on rõhutanud autoriõiguste kaitse vahendamise vajadust, pooldades ka viiendiku kirjanike üldarvust kuulumist revisjonikomisjoni.

Üllataval kombel ei näe mitmed literaadid vajadust lõpetada kirjanike kongresside ja Kirjanike Keskkomitee tegevus ametlikult III kongressiga ega ka kutseühingu asutamiskongressi kokkukutsumise vajadust. Põhjus võib olla lihtne, nimelt oli kaks esimest kirjanike koosolekut 1919. ja 1920. aastal toimunud haridusministeeriumi initsiatiivil ja ruumides – kirjanike esindust oli vaja „paberite” kordasaamiseks kirjanduse riiklikul toetamisel. Tõenäoliselt käsitleti ka liidu asutamist mõnede kirjanike poolt kui vaid formaalset akti n-ö ametlike asjade edasiajamiseks. Kõnekas on luuletaja Ernst Enno lakooniline vastus Hubeli ringkirjale: „Poliitika jääb ühingust eemale”.

Kuidas liit toimima hakkas?

Põhikiri registreeriti Tallinna-Haapsalu rahukogus 13. septembril 1922. aastal asutamiskongress peeti Tallinna raekojas 8. oktoobril. Kongressil valiti EKLi esimeheks Tuglas ja juhatuse liikmeteks Karl Ast, Arthur Adson, Jaan Lintrop ja Hubel. Juhatus pidas sama päeva õhtul veel oma esimese koosoleku, jagas ametid ja ülesanded. Oma 1933. aasta Loomingu juubelinumbri meenutustes on Hubel abiesimehe koha loovutamist Jaan Lintropile kahetsenud – just tema oli olnud see „tööhobune” ja kandev jõud, kelle õlule jäi kirjanike liidu asjaajamise peamine raskus. Juhatus hakkas, vaatamata raskustele, kokku tulema üks-kaks korda kuus, võtma vastu uusi liikmeid ja kaitsma kirjanike huve asjaajamisel riigiga. EKLi esimehi oli 18 aasta vältel, kuni 1940. aastani kokku viis: Tuglas, Ast, Hubel, Visnapuu ja kaks viimast aastat, alates 1939. aastal August Jakobson. Jätame arvud kõnelema: kirjanike nimekirjas oli 1922. aastal 64 nime, neist 33 võeti asutamiskongressil liitu vastu, raekojas oli neist koos 16 kirjanikku. Kirjanikkude liidu tegevuse katkemisel 18 aastat hiljem oli liikmeid 53.

Tallinnast ja Tartust

Kuigi kirjanikke leidus enam-vähem võrdselt nii Tallinnas kui Tartus, ütleb Hubeli käsikirja §3: „Liit ja tema juhatus asuvad Tallinnas. Liidu tegevuspiirkonnaks on kogu Eesti vabariigi territoorium”. Tallinn EKLi juhatuse asukohana tekitas paljudes kirjanikes otsekohe kahtlusi. Oli ju kirjanike enamus siiski Tartus, kus käis elav kirjanduselu: siin asus Eesti Kirjanduse Selts ning ülikoolis pidas oma legendaarseid loenguid prof Gustav Suits, kelle seminarides said vaimuärgitust ja inspiratsiooni noored poeedid ning tulevased kirjandusuurijad.

Parandusettepaneku EKLi juhatuse asukoha viimiseks Tallinnast Tartusse oli oma põhikirja vastuses Hubelile kohe teinud Semper: „§3 – kas Tallinnas? Mitte Tartus vahest? Kas tegevuspiirkonna määramine on tarvilik?”. EKLi asukoht jäeti esimeses põhikirjas siiski muutmata, vastav parandus tuli mõne aasta pärast siiski teha. Näiteks 18. novembril 1924 kirjutab Tuglas Hubelile: „Hädakorral võiks ju Liidu juhatuse enamus Tartus olla. Kuid praegu jääb enamus ikkagi veel Tallinna, kuigi Adson siia sõidab. Kahju ainult, et Ast on nii inertne!” ⁵ Parandus nimetada juhatuse asukohaks Tartu tehti EKLi põhikirja 1927. aastal. Sisuliselt aga jäädi kahe linna vahel sõitma, sest nende pikkade aastate vältel juhtus sedagi, et ka juhatuse liikmed kolisid Tallinnast Tartusse, teised aga Tartust Tallinnasse.

1934. aasta jaanuaris seadustatakse siseministri määrusega võimalus asutada EKL koondisi ka teistes Eesti linnades. Põhjuse selleks oli andnud Tallinna koondise loomise vajadus: siia olid pidama jäänud kirjanike liidu liikmed Arthur Adson, Karl Ast, Aleksander Antson, Eduard Hubel, Juhan Jaik, Albert Kivikas, G. E. Luiga, Julius Oengo, Rudolf Sirge, August Tammann, Henrik Visnapuu, Marie Under, Pedro Krusten ja Johannes Ruven. Tallinna koondis loodi ametlikult sama aasta veebruaris, senised tallinlastest EKLi juhatuse liikmed kutsuti Tartu juhatusest tagasi. Niisiis, aasta 1934 pööras nii Eesti kui ka kirjanike liidu ajalooraamatus uue lehekülje. Sel aastal arvati 1929. aasta põhikirjas kehtestatud korra alusel⁶ kutseühingu liikmete hulgast välja liikmemaksu tasumata jätmise tõttu A. H. Tammsaare ning võeti vastu Betti Alver. Loomisaeg oli möödas, kuid kord Eesti ja kirjarahva ühisel jõul rajatud vundament on vastu pidanud aegade murranguis nii kodus kui võõrsil, vähemalt tänase päevani. Usutavasti peab tulevikuski, sest – selle maa keel on kord laulutuules taevani tõusnud üles.

1 Kõik need teosed leiate kiiresti kirjandusmuuseumi ERNI raamatukogust: Vt www2.kirmus.ee/erni.
2 Asutamisloo kohta pikemalt on lugeda oktoobrikuu Loomingu artiklis „Tuglase kirjad Toomvaestekooli tänavale: Kirjanike Liidu 90. juubeli puhul”.
3 Vt Eesti Kirjanikkude Liidu asutamise materjale. KME KLA, f 182, m 86:14.
4 A. Alle E. Hubelile 24. VII 1922, sealsamas.
5 F. Tuglas E. Hubelile 18. XI 1924. – KM EKLA, f 182, m 7: 11.
6 Uus põhikiri on avaldatud Katrin Raidi raamatus „Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922–1940” (EKL, 2002).