“Eesti murrete sõnaraamat” käib viiendat tuhandet lehekülge

J?Viikberg

Kui 25. juunil tuli trükikojast “Eesti murrete sõna­­raamatu” IV köite 4. vihik (körtsis – lahhest), tähendas see jõudmist ühtekokku 4049 leheküljeni ja seega astumist viiendasse tuhandesse. Kauane kollektiivne töö, eesti suurim ükskeelne sõnaraamat, on 1994. aastast peale otsekui jäämäena veest kerkides hakanud selgemini oma palet ilmutama. Lehekülgede arvult on seljataha juba jäänud mitmed meie teada-tuntud leksikonid, nt “Eesti õigekeelsuse‑sõnaraamat” I–III (1925–1937) – 1720 lk, “Vene‑eesti sõnaraamat” I–IV (1997–2006) – 3328 lk, Saareste ehk “Eesti keele mõisteline sõnaraamat” I–V (1958–1979) – 3003 lk, Silvet ehk “Inglise‑eesti sõnaraamat” (4. tr 2002) – 1391 lk ja Saagpakk ehk “Eesti‑inglise sõnaraamat” (2. tr 2002) – 1182 lk. Ületamist ootavad lähiaastail EKSS ehk “Eesti kirjakeele seletussõnaraamat” I–VII (1988–  ) – seni 4999 lk, “Eesti‑vene sõnaraamat” I–V (1984– ) – seni 4404 lk ja Mägiste ehk “Estnisches etymologisches Wörterbuch” I–XII (1982-1983) – 4106 lk. Poole sajandi eest nelja Wiedemanni köite volüümi kujutletud murdesõnaraamat kujuneb 12-köiteliseks suurteoseks, mahutades lõpuks üle 12 000 lehekülje ning üle 115 000 märksõna (vrd 1112 lehekülge ja 9603 märksõna 1. köite viies vihikus).

Sinisekaanelisi sõnaraamatuvihikuid on sisukateks hinnanud ning neid oma töövahenditeks arvanudki juba nii keeleteadlased kui ka filoloogide perekam ring. Lõpuks ometi edeneb-valmib kaua oodatud akadeemiline vastus F. J. Wiedemanni ja A. Saareste vaimustavatele ühemeheväljakutsetele. Lugeva üldsuse jaoks võivad aga need vihikud tulla isegi teatud üllatusena, et mis sõnaraamatuga on tegu, sest nii mõnelegi on see võinud kahe silma vahele jääda. Ei leidu neid vihikuid kõikides raamatukogudes ega ole neid müügil paljudes poodideski. Ka kooliraamatukogudes võib näha heal juhul üht-kaht esimest vihikut, mitte rohkem. Järgnevate osade puudumist (resp. hankimise raugemist) seletatakse enamasti rahanappusega, aga ka kaheköitelise “Väikese murdesõnastiku” (1982, 1989) olemasoluga – mitteprofessionaalidele piisavat sellestki.

Eks see “Väike murdesõnastik” (VMS) üks hea kompaktne sõnastik ju olegi. Oma 73 397 märksõnaga 1200 leheküljel esitleb ta eesti murdearhiivi talletatud põhisõnavara ja annab nende sõnade levila kihelkonniti. See esimene arvuti abil koostatud-järjestatud sõnastik kujutab endast otsekui murdearhiivi inventuuri ja moodustab suure murdesõnaraamatu sümboolse selgroo. VMSi askeetlikkus ei võimalda aga esile tulla arvukatel murdevariantidel ega eri tähendustel, tihtilugu viidatakse just mingile vähetuntud kõrvaltähendusele. Näiteks küüs-sõna järel on tähenduseks antud ’sälk’, küüne lõunaeesti vaste küüds järel seisab ’kae’, EMSis leiame need kummalgi märksõnal alles 4. kohal 5 tähenduse seas. Kui ajama-sõna vajab VMSis koos levikukihelkondadega üksnes 17 rida, siis EMSi jätkub 27 leheküljele tervelt 29 tähendusvaldkonda (karja ajama, jälgi, pilli, viina ajama, ajama panema, auku ajama, lahku, lõhki, läbi, täis, ümber ajama jpm). Tublisti vajavad sõnastikuruumi ka näiteks hakkama (7 lk), jalg (10 lk), käima (15 lk), käsi (üle 11 lk) ja nii mõnedki teised n-ö pikad sõnad. Üks lehekülg VMSi märksõnastikku mahub suures sõnaraamatus keskmiselt kümnele leheküljele, selleks et ammendavalt esile tuua meie rahvakeel kogu ta rikkuses: kõik murdesõnad ja -variandid üle maa, kõik tähendused, iseloomulikud muutevormid, püsiühendid ning keelekasutuse autentsed näited. Kui võrrelda või k-tähe lõpulehekülge VMSis ja EMSis, tuleb vahe selgesti välja.

“Väikesest murdesõnastikust” on hõlpus järele vaadata, kas mingi sõna on eesti murretest registreeritud ja kui on, siis kus ta esineb. Murdesõnade kõikide esinemiskujude ja (kõrval)tähenduste ava(ne)miseks tuleks aga lahti lüüa suur “Eesti murrete sõnaraamat”. Mida aeg edasi, seda rohkem on, mida avada ja avastada.