Eesti mütokollide punane raamat

Marju Kõivupuu „Eesti mütoloogia algajale“ on lugemisnauding igale rahvausundist ja mütoloogiast huvitatud lugejale.

JAAN SUDAK

Mütokollide ehk müütiliste uskumusolendite punane raamat täidab tühiku Tõnno Jonuksi „Eesti muinasusundite“ ja Reet Hiiemäe teose „Usundid ja vaimsed õpetused Eestis“ vahel. Kõik need laiemale lugejaskonnale mõeldud raamatud annavad ülevaate eestlaste usundilistest vaadetest eri aegadel: Jonuks kõneleb muinasaegsetest usundivormidest, Hiiemäe annab ülevaate usundilise mõtlemise värvikirevast hetkeseisust näiliselt ilmalikus Eesti ühiskonnas ning Kõivupuu mõtestab põlluharijate-talupoegade rahvajuttudest, muistenditest ja muinasjuttudest tuntud tegelasi ning seob nad tänapäeva kultuurikontekstiga. Lugejale avaneb teadustööl põhinev, põhjalike selgituste ning tekstinäidetega ülevaade eestlaste esivanemate usundilisest maailmapildist.

Kindlasti mõjutab esivanemate pärimus suuremal või vähemal määral meie igapäevaelu, kuid vajab ka selgitamist ja tutvustamist. Praegugi kantakse rahakoti vahel kalasoomuseid, kardetakse kurja silma, oodatakse hingedeajal koju kadunud sugulasi, seletatakse unenägusid, käiakse hiites palvustel, usutakse puude ja (poolvääris)kivide tervendavasse jõusse ning õpitakse koolitundides, kuidas Kalevipoeg ja teised hiiud on kujundanud meie maastikku. Kõivupuu raamat annab süsteemse ülevaate müütiliste olendite ja rahvauskumuste tagamaast ning on abiks kultuuri laiemal mõistmisel. Eestlane on müüdilembene, kuigi üsna usuleige tegelane. Viimase rahvaloenduse põhjal peab mõnd usku omaks vaid 17% eestlastest ning nendegi hulgas on ülekaalus 65aastased ja vanemad inimesed.

Eestlaste usuleiguses pole küll midagi uut: juba orjaajal kurtsid siinsed kirikuõpetajad eestlaste visa kinnipidamise üle kummalistest paganlikest kommetest. Näiteks andis neist XVII sajandil esimese põhjaliku ülevaate tuntud haridustegelase isa Johann Forselius raamatus „Eestlaste ebausukombed, viisid ja harjumused“. Ei aidanud patuste manitsemine ega karmid karistused, vanad kombed jäid võimude kiuste püsima. Alles protestantlik äratusliikumine ehk hernhuutlus suutis eestlaste hingeellu tuua muutuse, mida Nõukogude võim üritas paar sajandit hiljem tasa teha. Kodusesse sfääri kuuluvad kombed ja uskumused ei kadunud aga sellelgi ajal, andes inimestele jõudu.

Sellega seletub Kõivupuu raamatu aluseks olnud mütoloogilise ainese rikkalikkus. Rahvausund ja mütoloogia on meie maailmapilti mõjutanud ja kujundanud soomeugri algaegadest peale. Mütoloogiline mõtlemine on eestlasele olnud midagi omast ja lähedast. Esivanemate vaimuvara hakkab kohati küll võõraks ja kaugeks jääma, kuid Kõivupuu raamatust leiab sellele vaatamata rohkelt viiteid mütoloogilise ainese esinemise kohta tänapäeva kultuuris. Mütoloogia on aga inspireerinud ka August Kitzbergi, Eduard Tubina, Amandus Adamsoni, Kaljo Põllu, Veljo Tormise, samuti viimasest ajast Andrus Kiviräha või Indrek Hargla loomingut, kui nimetada vaid väheseid.

Viljakushaldjas Tõnnile viidi ande tõnnivakka. ERM 1634/ab, Eesti Rahva Muuseum.

 muis.ee

Põlistest kommetest ja tavadest on paljugi jäänud, tont teab, mis aegadest, rahva keelde ja meelde. Väga suurt huvi tuntakse kõikvõimalike teadjameeste, kristalliterapeutide, rahvaravitsejate ja selgeltnägijate vastu. Alles hiljaaegu hakkas TV3 näitama kodumaist telesaadet „Uus algus Ants Rootslasega“, „Selgelt­nägijate tuleproov“ on aga olnud üks vaadatumaid saateid. Ajalehtede läbimüük kasvab tänu aasta horoskoobile märgatavalt. Korraldatakse lausa libahundiks käimise ja kolmanda silma avamise koolitusi. Mitmed mütokollid elavad edasi lastehirmutistena: näiteks hoiatatakse lapsi, et sõrme- või varbaküüned tuleb kokku korjata, kuna muidu teeb vanakurat küüntest nähtamatuks tegeva kübara. Lapsena hoiatati mindki Kaevu-Antsu eest, kes üleannetud ja ettevaatamatud kaevu tõmbab. Loodusjõudki ei lase vanu usundikujutelmi unustada. Olen kuulnud, kuidas äikesetormi kohta öeldakse, et taevaisa müristab või tõreleb. Purjetama minnes valatakse aga merejumalale või Vanale hea ilma lootuses sorts kangemat kraami.

Seega pole asi mitte eestlaste ilmalikkuses, vaid omapärases maailmavaates, mille tutvustamisega saab Kõivupuu raamat suurepäraselt hakkama. See on hea teejuht pärimusliku mõtlemise maastikule, sissejuhatus talurahva elutunnetusse ja maailmanägemise viisi, kus on oma koht on nii ristiusukommetel kui ka pärimuslikul mõtlemisel. Mütoloogilist ainest toitvad üleloomulikud kogemused pole tänapäevale midagi võõrast. Uuringu „Elust, usust ja usuelust“ tulemuste põhjal tunneb märkimisväärne hulk eestlastest vaimumaailmaga isiklikku seost. Näiteks oli viimase ehk 2020. aastal korraldatud küsitluse vastajate hulgast 33% kogenud midagi seletamatut, eriskumma­list, 28% pidas end aga vaimseks, ehkki mitte religioosseks inimeseks. Jumala olemasolusse uskus 37% vastanutest, kuigi usklikuna määratles end vaid 19%.

Tegu on vägagi tervitatava täiendusega seni tehtud tööle. Minu meelest lähim vaste Kõivupuu raamatule on rahvaluulekoguja ja kirikuõpetaja Matthias Johann Eiseni „Eesti mütoloogia“ (esmatrükk 1919), kuid erinevalt Kõivupuust oli Eisen folkloristika vallas eelkõige lennuka fantaasiaga iseõppija ning seepärast on tema tõlgendusi sageli ka kritiseeritud. Mitmetele Eiseni raamatu puudustele ning rahvapärimuse väärtõlgendustele osutas näiteks Uku Masing, kes pidas aastatel 1933–1940 Tartu ülikooli usuteaduskonnas muu hulgas loenguid eesti usundi kohta. Tema loengukonspektid anti 1995. aastal välja raamatuna. Kõige mõjukamaks eesti usundi uurijaks on peetud Oskar Looritsat, kelle lühiülevaade eesti rahvausundi maailmavaatest on eesti keeles küll ilmunud (esmatrükk 1932), kuid saksakeelne kolmeköiteline peateos „Grundzüge des estnischen Volksglaubens“ ehk „Eesti rahvauskumuste alused“ (1949–1960) on seni eesti keelde tõlkimata. Rida täiendab veel usundiloolase Ivar Paulsoni teos „Vana eesti rahvausk. Usundiloolisi esseid“ (esmatrükk 1966), mis on Kõivupuule ilmselt andnud eeskuju materjali temaatilisel jaotamisel. Rahvausundi teaduslikke uurimusi hakkas vaikselt jälle ilmuma 1990. aastatel, ent laiale ringile mõeldud tänapäevane tervikülevaade on jõudnud lugejate kätte alles nüüd.

Kõivupuu teost iseloomustab, nagu teda ennastki, erudeeritus ja põhjalikkus. Raamatu sissejuhatuses nendib autor, et tegemist on 2019. aastal ilmunud „Pärandiaabitsa“ jätkuga. Need raamatud on siiski pisut erineva kaaluga. Mõlemat ühendab soov tutvustada populaarses vormis eesti pärimuslikku ainest, kuid erinevalt „Pärandiaabitsa“ rikkalikult illustreeritud, nooremalegi lugejale jõukohastest ning koolitundides käsitlemiseks tänuväärselt lühikestest peatükkidest leiab Kõivupuu uuest raamatust lugemist rohkem. Koolis käsitlemiseks on selle peatükid kohati küll liiga mahukad, aga eks leidu ka „Pärandi­aabitsas“ usundialaseid peatükke, kus tutvustatakse haldjaid, kratte, kuradit, loitsimist, ohverdamist ja looduslikke pühapaiku. Lisalugemiseks ning silmaringi avardamiseks sobib „Eesti mütoloogia algajale“ rahvausundiga esmatutvujale hästi, ent see on mõnus lugemine ka tõsisemale huvilisele. Autori öeldut täiendavad maiuspalana rohked arhiiviteated, ajalehekatked ja muudki tekstijupid, mille allikate kaudu saab lugeja mütokollidega rahva arvamistes, juttudes ja kommetes ise kohtuda.

Raamatu punakuldsed kaaned panevad aga teosest mõtlema kui eesti mütoloogia punasest raamatust. Paljud käsitletud mütokollid on meie hulgast juba kadunud või kahjuks seda kohe-kohe tegemas, sest nende elukeskkond on linnastunud ühiskonnas hävinenud. Põlluharijatest talupoegade eluviisile omane maailmataju lihtsalt ei haaku tänapäeva elukorraldusega kuigi hästi. Tõnnivakale ega Pekole pole kortermajas õiget paika, saunavaimud ja veehaldjad spaas asu ei leia, ahjualused ei kükita elektripliidi all. Ometi on maailm lugusid ja legende täis: meie ümber askeldavad uued uskumusolendid, teiste seas kaitseinglid, hambahaldjad, väeloomad, ufod ja poltergeistid, unustada ei tasu ka Ülemiste vanakest või Tartu vaimu. Nendegi kohta tahaks ju lugeda, kuid kõik ei peagi mahtuma ühtede kaante vahele. Kindlasti leiavad uuema aja tegelased edaspidi asjatundlikku käsitlemist. Mütoloogia uurimist ja mõtestamist tasub kindlasti jätkata.