Elav ja eripärane

Muljeid 2024. aasta Betti Alveri kirjandusauhinda püüdnud debüütteostest

MIRJAM PARVE

Žüriil oli sel aastal läbi vaadata 35 debüütteost, mis on mõne aastaga võrreldes üsna tagasihoidlik arv. Mõneti huvitaval kombel on nende 35 autori hulgast vähem kui kümme nooremad kui 35 aastat, samas on raamatuid, mis on küpsenud aastakümneid. Seega polegi tänavune keskmine debütant võib-olla selline, nagu esimese hooga ette kujutaks. Žürii otsustes sai üldise kõrge kirjandusliku kvaliteedi kõrval oluliseks ka see, et esiletõstetud teosed oleksid elusalt kontaktis praeguse maailma ja keelega.

Kõige noorema autori, Triinu Kree esikteoses „Kajakalinnad“ on ehk kõige rohkem n-ö klassikalisi debüüdi­tunnuseid: õhinat, kirjanduse võimaluste, maailma, keele, iseenda avastamist, paljutõotavat sädet. Siin on löövust, sära, vaimukust, vahvaid leide; parimates tekstides valdab autor väga hästi tihendamise haruldast kunsti.

Päiv Dengo luulekogus „Kilpkonn üheks päevaks“ kõneleb värske isikupärane hääl, milles kajavad vastu rahvaluulemotiivid ja -kõlad. See hääl on tundetäpne, mängib-tantsib keelega ja avab lugejale sõna otseses mõttes uut vaatenurka: sellist, kust vaadatakse nägemismeeleta. Ühe žüriiliikme määratluse kohaselt „uduluule“, mis sobib eriti hästi novembrisse: tihti tume, aga elurõõmus ja ergastav.

Reket oma kogumikuga „Eeden“ oli ehk üks ootamatumaid debütandiks klassifitseerujaid. Tekstid on albumitel juba justkui ilmunud ja parimad neist kuulajatele juba ammu lähedased. Tegemist on oma žanri silmapaistva esindajaga, tekstid väärivad esiletõstmist kui oluline lisandus eesti luule­traditsioonile. Küll võib küsida, kas just koondkoguna ilmumine annab neile midagi juurde. Siiski: ehk jõuavad nad raamatuna uue publikuni?

Kristino Ravi läbimõeldult komponeeritud, klassikalise jutustamisstiili ja keelega romaan „Tajude kujur“ annab edasi väga isiklikku taju, ent pääseb just selle kaudu lugejale väga lähedale ja raputab läbi, peegeldades üldistusvõimeliselt, kuidas on praegu elada naisena Eestis, maailmas, kunstimaailmas, tehes eredalt aistitavaks naisekeha argise ohutunde, sünnitamise kogemuse ja sünnitusjärgse depressiooni, aga ka lüürilised looduselamused.

Katrin Ruusi „Prügimaja Dio­nyso­se“ oskuslikult puänteeritud novellid tõusevad esile läbivalt kõrge tehnilise taseme ja stiili kindlakäelise valitsemisega. Võluvalt sarkastiline, jahe ja sageli üsna misantroopne jutustajahääl hoiab lugejat emotsionaalselt distantsil, aga evib mingit teistsugust ligitõmbavust: autori kompleksivaba pilk oma naise- ja inimeserollidega eri moel veidi pahuksis naiskangelastele mõjub lugejalegi vabastavalt ja värskendavalt.

Alveri preemia puhul ei ole tegelikult kuskil kirjas mingit ähmast alverlikkuse kriteeriumi, aga võib öelda, et laureaadi esikteoses torkab silma mingi noore Alveriga veidike sarnane epateerimislust, hoog ja särts. Nagu Alvergi, valdab autor eesti keelt nii meisterlikult, et võib endale lubada sellega üsna pööraseid mänge, moodsaid võtteid, loopida võõrkeelsusi, aga peab alati stiili välja. Teos on kirjutatud atraktiivselt, tõmbab lugema. Läbivad märksõnad ja kindlakõlaline jutustajahääl seovad fragmendid veenvaks tervikuks. Kokku mõjub see enesekindel, elav, väljakutsuv ja pidurdamatu vohamine – ühe žüriiliikme sõnadega „paras karneval“ – aga siiralt, haavatavalt ja puudutavalt: taas üht žüriiliiget tsiteerides: „näed inimest kirjasõnas koorumas“. Ka selle teose puhul tõsteti väärtuslikuna esile sissevaadet eripärasesse, kirjanduses seni vähe kajastatud maailma.

On vaieldud, kas tegemist on luule või proosaga – tegemist on sujuvalt vormide vahel liikuva, võiks öelda, et žanriliselt mittebinaarse teosega (ja nagu mittebinaarsus ikka, peegeldab see valgusvihu küsimuselt tagasi küsijale enesele: miks on meile nii oluline turvaliselt ära lahterdada, et luule või proosa, mees või naine?).

Niisiis, lähtudes T. S. Elioti mõttest, et ilukirjandus võiks olla keele avangard, see otsisklev eelvägi meie ühise keele ja pidevalt muutuva, igiuue maailma kohtumise piiril, otsustas žürii anda Betti Alveri debüüdiauhinna Gregor Kulla raamatule „Peenar“.

Žüriisse kuulusid Mirjam Parve, Anett Pillmann, Mario Pulver, Heili Sepp ja Tiina Sulg.