Elu toodetud müra

Mait Vaigu geniaalsus seisneb paljuski tähelepanelikes märkmetes selle kohta, mida soovitakse teadvuse äärealadele suruda.

JOONAS OJAP

Romaan „Kurvake sügis“ algab traagilise lubadusega: ärimees Rivo saab diagnoosi, et sureb peagi. Avapauk tundub aga olevat vaid lugeja eksitamiseks, n-ö õige meeleolu loomiseks. Olukorrale leevendust otsides võtab Rivo ühendust vana klassivennaga, kirikuõpetajaga, kes on oma ameti maha joonud.

Avalaused „Oli vananaistesuvi. Kell pool kolm“ meelitavad lugeja sügisesele rännakule läbi mitme inimhinge. Seesugune kirjelduste kokkusurumine nappideks tähelepanekuteks iseloomustab raamatut otsast lõpuni. Sügise ilu jääb aga lugeja enda leida või läheb üldse kaduma – värviliste puulehtede asemel leiab lugeja end umbsest ruumist, kust ei taha hajuda roiskumise ebameeldiv lõhn. Meeleheidet vürtsitatakse ängiga, hingeelu detailid varjutavad kõik ümbritseva.

Kõrvaltegelasi, kahe peategelase poegi, vaevavad noorte meeste mured: infotehnoloogia, tüdruksõbrad, raha ja narkootikumid. Märksõnade loetelu ei peaks jätma muljet, nagu oleks romaani süžee nõnda tihe, et rohkemat ei võimalda. Pigem vastupidi. Ehkki kõik romaani tegelased lihtsalt kulgevad omas tempos, on nende kohalolek erakordselt intensiivne – justkui sirutuks pimedusest rohelise limaga kaetud käsi. See teeb lugeja äkitselt väga ärksaks, nagu jagaks ta nendega mingit ühisosa. Kuidas nad lugejale nii lähedale jõuavad?

Mait Vaigu teosest ja selle tegelastest on peaaegu võimatu rääkida lahus. Kuigi dialoogi on romaanis pigem vähe, võib iga sõna kaante vahel kellelegi omistada. Tegelaste tajuruumi on kujutatud nii tiheda mõttevoona, et võimatu on eristada olulist ebaolulisest. Lugedes plaaniga arvustada – olla tubli ja konstruktiivne! –, torkab see eriti teravalt silma. Pärast 50 lehekülge keerlesid peas mõtted elu rusuvusest ja kahtlus, et oleks olnud parem, kui selle arvustuse oleks minu asemel kirjutada võtnud Peep Vain. Selleks ju innustajad ongi, et me ei peaks ise tegelema elu tupikteede ja emotsionaalse prügiga (Vaigu romaani põhiline koostisaine). Küll Peep juba teaks, mida öelda!

Mait Vaigu romaan „Kurvake sügis“ avab lugejale tee joodikueetikasse ja vallandatud kirikuõpetaja suhtesse jumalaga.

Piia Ruber

Tasub ka tähele panna, et „Kurvake sügis“ saavutab oma sügavalt puudutava intiimsuse paljuski tabuteemadest rääkimisega. Ma ei pea siin sugugi silmas vot-ma-nüüd-ütlen-teile-kuidas-selle-seksiga-päriselt-on-stiili, mida, tõsi, leiab ka, aga õnneks pigem vähe. Alati ei ole tabud üldse ilmselged, kuid ometi sunnivad need tegelased vaikima ja loobuma. Äärmusliku näitena võib tuua ühe tegelase tõdemuse, et ekstüdruku mõrva planeerimine hoiab ta erksa ja tegusa. Eks elu tulegi kirega elada, selles pole kahtlustki, aga see, kuidas „Kurvake sügis“ oskab sellest häbiväärse tõsiasja teha, on märkimist väärt. Mait Vaigu geniaalsus (ka tema ülejäänud loomingu puhul) seisneb paljuski tähelepanelikes märkmetes selle kohta, mida soovitakse teadvuse äärealadele suruda.

Samal ajal suudab Vaik elu sasipuntrasse takerdunud tegelasi käsitleda üldinimlikult, mis on omamoodi paeluv. Ükski vaatenurk ei domineeri teise üle. Kõigi tegelaste vaid poolenisti elamisväärne elu on toimetatud lugejani eksistentsiaalse ängiga, mis seostub mulle rohkem igavate eesti filmidega. Raamatu eelis filmi ees on, et seal ei saa laisalt näidata morne omavahel kahesõnalisi fraase vahetavaid meigitud näitlejaid ja loota, et sellest midagi sügavat välja loetakse. Raamat peab ise midagi ütlema ning sellega tuleb „Kurvake sügis“ suure­päraselt toime.

Üritades mitte astuda reha otsa, kus teos analüüsitakse ribadeks, kuid unustatakse lugeja, ei pea ma siiski paljuks küsida, milleks seda raamatut vaja on. Melanhoolset meeleolutamist – maine, mis Vaigu teoseid tema laulutekstide tõttu saadab – leiab muusikast kindlasti kergemini. „Kurvakese sügise“ puhul on küsimus seda aktuaalsem, et elu­pettumuse lahkamine piirdub päriselus pahatihti nukrate ohete, tuhmide mühatuste ja pealetükkivalt abivalmis inimeste žargooniga. Sooviga positiivsust levitada jätab see mulje, nagu oleks nende leiutatud terminoloogia ravim elu enese vastu. Selge, et isegi müügiedu korral ei hakka „Kurvake sügis“ kuskil vastu kajama. On peaaegu kujuteldamatu, et maakonnakeskuse raamatukogus või Tartu korteris kohtuvad kirjandushuvilised arutlemaks Mait Vaigu romaani ainese üle. Millest üldse rääkida? Ratsionaalseks aruteluks on „Kurvake sügis“ liiga hägus, mingit selget elufilosoofiat seal esile ei kerki. Kaasa rääkida on siin peamiselt neil, keda huvitab, kuidas elu elamata jätta.

Elamata elu ja passiivsuse muljet süvendab asjaolu, et romaani „Kurvake sügis“ autor on ignoreerinud paljusid õpikureegleid, kuidas panna lugeja tegelastele kaasa elama. Hoolimata tegelaste kõige intiimsemate mõtete lugemisest jäi mulle pärast raamatu riiulisse asetamist selgusetuks, mida neil siis õieti vaja oli ja mis neil takistas seda saada. Harjumuspäraselt kogetava kaastunde asemel näidatakse lugejale, et pinna all on kõik inimesed samasugused nagu ta ise. Lugejale ei jutustata lugu, vaid näidatakse üht tema enda võimalikku versiooni. Tajusfäär, millesse ta haaratakse, on seejuures rikkalikult üle koormatud tähelepanekutega, millel ühekaupa kaalu ei oleks. Detaile kuhjates on Vaik loonud mustri, mis isegi juhul, kui see meie enda elukoega ei sarnane, meenutab, et meis kõigis peitub midagi. Nõnda avab „Kurvake sügis“ lugejale tee joodikueetikasse ja vallandatud kirikuõpetaja suhtesse jumalaga – kõigesse ebamõistuspärasesse, millest viisakas inimene soovib käed puhtaks pesta. Tõsi, see raskendab veelgi teose lugemissoovituste nimekirja lisamist.

Võimalik, et kuna sise- ja välismaailm ei ole romaanis tasakaalus, vaid olukorda vahendatakse peamiselt mõttevoona, tunduvad tegelased forsseeritult enesekesksed, kohati lausa haledad. Oma suhtumist näitab autor omadussõnade ja vahemärkustega, lehekülgi pikkade monoloogidega, mis sugereerivad pessimismi. Kõige selle juures säilib usutav spontaansus, kuna hoiakud ei näi läbimõeldud ega argumenteeritud, vaid eesmärgipäratud, võib-olla isegi tahtmatud. See paneb küsima: kes üldse tahab olla selline, nagu ta on? Kes tahab näha seda, mida ta näeb, ja mõelda seda, mida ta mõtleb?

Võib-olla on Vaigu tähelepanekuil ka mingi sõnum edastada? Ilmselt on see siiski lihtsalt elu toodetud müra, mida toodab iga inimmõistus. Lapsedki mõtlevad endale lemmikvärve välja, teades väga hästi, et ühetoonilisus on igav, olgu see mis värvi tahes. Kogu see müra väljendub teoses inimelu ja -olemise mõtestamisena teadlikkusega, mis meile iga päev lubatud ei ole. Elus midagi koledat leida on üldse häbiväärne. Peame oma koormaga ise toime tulema, sest jagada pole seda kellegagi. Kui, siis vaid raamatuga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht