Eluaeg pagulane

Elin Toona: „Võib-olla olen kirjutanud sellepärast, et Eesti on mu muinasmaa ja need lood on minu muinasjutud.“

MAARJA MERIVOO-PARRO

Eesti pagulaskirjanduse grand old lady Elin Toona värskes tema enda illustreeritud romaanis „Mihkel, muuseas“ on päriselt juhtunu laulatatud uitmõtete ja soovunelmatega. Romaani südames on keskealine lesestunud kirjahärra Mihkel, kes satub roadtrip’ile mööda Euroopa erootilisi koridore ja vihmaseid teid, sekka kohtab päikselisi kohvikuterrasse ja hämaraid narkourkaid.

Kerge ja lõbusa pealispinna all hõõguvad vanad konfliktikolded. Sel ajal, kui Mihkel põgeneb ja avaneb ning lugeja muigab, murendab autor edueestluse ideoloogilisi tugipiilareid või püüab vähemasti näidata, et mõni külma sõja aegse pagulaskonna isehakanud keiser oli tegelikult alasti. Nagu Elin Toona raamatuesitlusel peetud kõnes nentis: „Iga ühiskonna suurim viga on hirm selle ees, mis toob muutusi. Muutused ongi need, mis meid edasi kannavad, vabastavad ja elustavad.“

Kümme aastat tagasi lugesin teie varases nooruses kirjutatud „Puuinglit“ ja see muutis mu maailma: nii ökonoomselt polnud nii suuri ideid nii julgelt edasi andnud eesti pagulaskirjanduses keegi teine. Iga raamatuga olete keeranud uue lehekülje ja nüüd on teil jälle uus ees. Kuidas „Mihkel, muuseas“ sündis, miks ja milleks?

Olen neid pagulaslugusid eluaeg kirjutanud, alates „Puuinglist“, mis seisab tegelikult pisut teistest eraldi, kuna oli alguses kirjutatud inglise keeles. Agent saatis teksti kirjastusele, aga kirjastuse lugeja jättis selle bussi peale. Kuna käsikiri läks kaduma, siis soovitas kirjanik Gert Helbemäe, et kirjutagu ma see uuesti hoopis eesti keeles. Ja nii ma siis tegingi.

Olin juba ammu eesti ajalehele luuletusi kirjutanud ja 15aastaselt võitsin ühe kirjandusauhinna. Ema ütles, et nüüd läheme Londonisse kuulsa kirjanik Helbemäe juurde külla, too pidi mu kätt suruma ja mulle vist viis naela raha andma. Põnev moment! See oli esimene kord, kui nägin, kuidas normaalsed inimesed elavad. Lahkusin ju Eestist, kui olin seitsmeaastane. Eestis elasin vanaema ja vanatädiga: vanatädi mängis kogu aeg klaverit ja vanaema joonistas. Vanemad külastasid mind paar korda aastas. Elasin luules ja muusikas, vanaema õpetas mind kirjutama sellega, et nüüd kirjutame ühe luuletuse! Siis äkki tuli sõda ja me pidime lahkuma ja mul ei olnud enam kodu.

Kui jõudsime Inglismaale, oma teada Shakespeare’i maale – ema oli see, kes valiku tegi –, tuli välja, et ma ei või pere juurde jääda. Nimelt oli mu vanaema juba 65aastane ja ema kartis, et teda ei lasta üle piiri, mistõttu ta sõlmis vanaema töölepingu samas haiglas, kuhu ta ise ka tööle läks. Kui me siis pärale jõudsime, ei olnud mind kuskile panna. Mind võeti pere juurest ära, olin viis aastat lastekodus. Pärast seda pidin kudumisvabrikusse tööle minema.

Elasin ema ja vanaemaga ühes toas, kus oli kolm voodit, sohva ja laud. Kui nüüd läksin esimest korda Helbemäe poole, olin nii pabinas: noh, muidugi väga kuulus kirjanik ja kõik, aga peale selle ma vaatasin, et neil on toolid, neil on voodid, neil on korralikud kapid ja isegi väikesed tikitud linakesed. Ma ei olnud niisugust elu veel kunagi näinud.

Kui mul lõpuks õnnestus pääseda vabrikust, teha eksam ja minna teatrikooli, siis sattusin eesti seltskonda, kus „Puuingel“ oli ebasoosingus ja mina ka. Aga Helbemäe ikka ütles, et kirjuta ja kirjuta! Väga hea inimene oli, võttis mu tiiva alla. Minu inglise elu ja eesti elu olid aga täiesti eraldi. Tahtsingi romaani „Mihkel, muuseas“ kirjutada kadunud Helbemäele. Selle olulise loo seal sees rääkiski mulle tema kord, kui ta Kreeka reisilt tuli. Põimisin nüüd terve romaani selle ümber.

Aiman nüüd, kust tulevad need varjundid kunstnikuelu ja väikekodanlase elu vahel teie romaanides. Need kaks pole just alati kõige halvemas suhtes.

Nad on eraldi lihtsalt.

Kui rääkida meeste ja naiste suhetest, tundub, et tugevad naised on teil tihtipeale kuskil tagaplaanil ja mitte kõige tugevamad mehed esiplaanil.

Tegelikult ei ole minu elus mitte kunagi mehi olnud. Lapsepõlves üldse mitte: vanaema oli kogu aeg see ainuke inimene minu elus, isegi Inglismaal. Oma isa ma ka ei tundnud … Ma ei olnud meestega enne täiskasvanuks saamist peaaegu üldse suhelnud.

Aga raamatutes on nad teil ometi pidevalt pliiatsi all.

Ei oska seda seletada, miks.

„Puuingli“ peategelane on verinoor inimene. „Mihkel, muuseas“ on ka justkui arenguromaan. Seal väidate, et enese taasleidmine on võimalik igas vanuses. Mihkel elab maailmas, kus „meestepuudus oli andnud naistele võimu ja keskealiste naiste ülekaal oli neid kõiki määranud portselanist tassikeste ja tikitud linikute põrgusse“.

Jah. Ma ei sallinud seda väiklust ja nõuet, et kõik pidi alati nii väga korralik olema – ja vaata, et sa ei kuidagi ei ütle midagi … Olin boheemlane ja võib-olla sellepärast saingi Helbemäega hästi läbi, sest tema oli samuti boheemlase kalduvustega, kuigi pidi esinema lugupeetud kirjanikuna.

Teie romaanides on ajalooline kontekst üksikasjalikult, ent siiski vaba käega välja toodud. Värskes teoses kirjutate, et Londoni eestlaste seltskond oli omapärane, kuna sinna olid justkui väga konkreetsed inimesed välja valitud. Mida see õigupoolest tähendab?

Eesti pagulasi viidi massiliselt Põhja-Inglismaale Londonist väga erinevasse miljöösse. Need, kes said võimaluse Londonisse asuda, olid tõesti teistest erinevad. Mitte et nad oleksid olnud rikkad, kuid neil oli sidemeid ja nad toodi ametitesse, kus nad said korralikku palka. Teised saadeti Põhja-Inglismaa vabrikupõrgusse, kus meie töölised olid nagu lehmad – neil ei olnud üldse mingisugust elu. Aga Londonis elati päris hästi.

Raamatu alguses küll deklareerite, et kõik on fantaasia vili, aga inspiratsioon on tulnud ilmselgelt ikkagi elust enesest. Romaan algab peategelase naise surmaga: kui seni oli peategelase Mihkli abikaasa Emmi olnud haruldane naine, siis äkitselt oli temast saanud kandiline mälestusese. Kuidas te vaete oma tegelaste elu ja surma? Kas see on teile raske?

Ei ole. Eks see sõltu sellest, kuidas keegi kirjutab. Mina näen pilte silma ees – on need siis mälestused või ettekujutus, aga vaatan pilte nagu filmi. Ka Emmi peiede puhul näen kõike, mis seal on – mida keegi kannab ja mis ilme kellelgi on. Vahel on juhtunud, et kadunuke on ise ka peiedel. Talle pannakse lauakoht ja toit ette ning siis justkui oleks tarvis temaga kõnelda. Kui näen midagi, ükskõik kas naljakat või traagilist, tuleb see pildina tagasi ning ma lihtsalt kirjeldan seda.

Väga huvitav on vabaduse puudumise teema. Romaanis on korduvalt juttu sellest, kuidas pagulaseestlased olid justkui rongil, mis väljus jaamast aastal 1944 ega peatunud enam kunagi, või kui peatus, siis ainult mõnes võõras linnas ja inimesed olid justkui peata.

Pagulased said algul kokku kirikusaalides. Lauldi hümni ja räägiti Eestist. Olin siis nii noor, ainult teismeline, ja mind lubati eestlaste ja vanaema ja ema juurde ainult üks kord nädalas. Vaatasin seda eesti elu kui midagi erakordset. Pärast hümni laulmist mõned lahkusid kirikust, aga vanemad inimesed jäid sinna istuma, ise kuidagi loppis. Sain aru, et neil oli väga raske: nende mõtted olid hoopis mujal ja nad olid nagu ära eksinud sinna Inglismaale. Nad olid tardunud oma toolidele ja neid oleks justkui olnud tarvis sealt ära kanda või välja juhtida.

Kui nüüd hakkasin kirjutama, tuli see kõik iseenesest tagasi.

Pagulaste ainelisest kitsikusest on palju kirjutatud. Vaimse vabaduse kitsikusest ja sellest, et nii-öelda vabas maailmas oli palju kirjutamata reegleid, mille järgi noorel põlvkonnal oli keeruline elada, mitte nii väga. Kas teil oli Inglismaal eesti soost kaaslasi, kes olid sama uuendusmeelsed?

Ei olnud, mina olin ainukene. Mul ei olnud ühtegi omasugust. Helbemäe oli ainukene vabam hing, aga tema oli juba vanem härra.

Mul polnud eakaaslastest seltskonda ehk ka sellepärast, et kõik minuvanused olid koolis ja hiljem ülikoolis, aga mina olin vabrikus. Mul lihtsalt ei lubatud kooli minna: kehtis seadus „11+“, mis tähendas, et need, kelle vanematel polnud raha panna lapsi erakooli, pidid 11aastaselt sooritama eksami. Kes seda ei teinud, said kooli jääda veel vaid neljaks aastaks ega saanud enam Inglismaal edasi õppida. See oli moodus, et ühiskond kihtideks jaotada – nagu mesilasperes: on kuninganna ja on töölised.

Jõudsime Inglismaale, kui olin 10aastane. 11aastaselt olin juba lastekodus ja sealsetest kasvandikest pidid saama teenijad. Nii kui kohale jõudsin, hakati kohe õpetama, kuidas põrandaid küürida ja kaminaid hooldada ja mitte keegi ei rääkinud midagi mingist „11+“ seadusest. Ema ja vanaema ka ei teadnud seda ning õige aeg läks lihtsalt mööda. Saime asjast täiesti juhuslikult teada.

See probleem oli paljudel ja seda püüti erinevalt lahendada: hiljuti meie hulgast lahkunud pastor Andres Tauli vanemad saatsid poja Iirimaale õppima, mõnel õnnestus tööandja abiga lapsed erakooli saata.

Millisele värske romaani tegelasele olete enda arvates kõige ilusama lunastuse lasknud osaks saada? Või kas üldse keegi on selle teil ära teeninud?

Selle loo olen tegelikult kokku pannud omaenda seiklustest. Siin on mälestusi sellest, kui käisin noorena Euroopas reisimas. Jõudsin seljakotirändurina isegi Indiasse. Olengi võtnud mõned seigad siit ja teised sealt. Idee tekkis aga ikkagi sellest, mis Gert Helbemäega Kreekas juhtus. Romaan on pühendatud Helbemäele. Tahtsin tema loost midagi teha, panin lihtsalt oma seiklusi juurde. Olin juba käsikirja ära kaotanud, leidsin selle üles ja kirjutasin valmis.

Kui palju te praegu eestlastega kokku puutute ja eesti keelt kõnelda saate?

Ma ei ole pärast Inglismaalt lahkumist kunagi eesti seltskonnas elanud. Kui Eestisse tulen, siis siin on mul sõbrannad, kellega räägin, aga Ameerikas ei räägi ma üldse eesti keelt. Elan Floridas ja seal küll on eestlasi, aga ma ei tunne neid – meil ei ole ühised huvid. Nii et kui ma siia tulen, kuulen ennast alati ütlemas valesid sõnu ja sageli mulle ei tule õiged meelde, aga ma olen jäänud eestlaseks.

See on tegelikult huvitav, et olen jäänud eestlaseks. Olen ise ka üllatunud, et olen üldse nii palju kirjutanud. Võib-olla olen kirjutanud sellepärast, et Eesti on mu muinasmaa ja need lood on minu muinasjutud. Tunnen, et olen ise ka muinasjutus. Mul ei ole praegugi õiget kodu. Võib-olla olen olnud eluaeg pagulane, aga elu on olnud huvitav sellegipoolest. Nii see on.

---

ELIN TOONA GOTTSCHALK

Teosed

1964 „Puuingel“
1968 „Tont teab. Novelle“ (üks autoritest)
1969 „Lotukata“
1974 „Sipelgas sinise kausi all“
1977 „In Search of Coffee Mountains“ („Lotukata“ autori vabas tõlkes)
1988 „Kaleviküla viimne tütar“
1992 „Kolm valget tuvi“
2000 „Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno“
2008 „Ella“
2013 „Into Exile. A Life Story of War and Peace“
2016 „Kolmteist Eesti kirja“ (üks autoritest)
2017 „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust“ (tlk Kersti Unt)
2018 „Mihkel, muuseas. Lugu läbikatsumata eludest“

Tunnustus

1966 Henrik Visnapuu kirjandusauhind
2004 Valgetähe V klassi teenetemärk
2018 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhind vabaauhinna kategoorias