Eredamad hetked festivalil „Hullunud Tartu“

Festival andis kinnitust, et mänguline sürrealismivaim on endiselt elujõus.

JANNO ZÕBIN

Festival „Hullunud Tartu“ 9. – 11. novembrini Tartus. Esinesid Guntars Godiņš, Riste Sofie Käär, Berit Kaschan, Asko Künnap, Heikki Kalle, fs, Urmas Vadi, Kasper Salonen, Masi Hukari, Kirsi-Marja Moberg, Sofia Lenartovõtš jt. Avati Tiia Johannsoni, Kristel Mägedi ning Ago Teedemaa näitus.

Vanemal naisel oli käevangus mees, kes kandis kilekotti. Nad avasid Tartus aparaaditehases Armastuse saali ukse. Nende omavaheline valjenev kõne ja mehe selgelt artikuleeritud küsimus „kas siin on anonüümsed alkohoolikud?“ lõikasid noana saali vaikusesse. Mees siiski ei sisenenud.

Kahtlustada muidugi võis, aga tegelikult leidis anonüümsete alkohoolikute kogunemine aset ilmselt järgmisel korrusel. Armastuse saalis istusid möödunud laupäeva keskpäeval hoopis kirjandusfestivali „Hullunud Tartu“ külalised ja astusid lavale esinejad. Parajasti toimus sürrealismi voolustes loodud raamatu „Koogel-moogel“ autorile, esidändi Kaspar Jassale pühendatud juubelikonverents. Kirjeldatud kõneakt oli sürrealismile omaselt spontaanne ja juhuslik, aga ei olnud siiski lavastatud. Selle teostaja tundmatuks jäigi.

Piir on kõige pöörasemalgi peol

„Hullunud Tartu“ algas traditsioonilise kirjanike maskiballiga Puiestee tänaval paiknevas Urve kohvikus juba neljapäeval. Kuna Tartu ööelu pakub 24/7 ka kõiki teisi suurlinnale omaseid ahvatlusi, jäi minul Urve lokaal seekord külastamata. „Aeg oli seal piiratud. Inimesed olid kohe valmis ja pidulikus meeleolus, maskid ja kostüümid lõid erilise tunde,“ valgustas mind balli väisanud Heidi Iivari, Tartu kultuurielu kogenud praktik. Kinnitust said ka spekulatsioonid, et kõige rohkem kandsid inimesed ballil Kristiina Ehini maski.

Tänavune, 14. festival kandis alapealkirja „Eesliin“ ja tõi lavale ligi 25 eripalgelist esinejat. Vaevalt olid päevatöömesilased reedel oma kohustustest vabanenud, kui „Hullunud Tartu“ Armastuse saalis sürrealismiga juba alustas. Guntars Godiņš oli tõlkinud läti keelde eesti sürrealistlike luuletajate tekste, pannud neist kokku kogumiku ja esitles seda festivalil. Koos sürrealisti ja kutselise häälutaja Jaan Maliniga lugesid nad mõlemas keeles ette klassikat: Ilmar Laabani, Andres Ehini ja Artur Alliksaare luulet.

„Tahtsin lätlastele näidata, et Eestis eksisteerib ja elab sürrealism siiani. Lätis on vaid mõned luuletajad, kes on midagi sarnast teinud. Sürrealism kõnetab mind, sest see aitab arendada mõtlemist. Kõnetab sellepärast, et ma olen budist ja hakkan siis mõtlema, kui midagi toimub äkki,“ rääkis Godiņš. Nimetatud klassikutele lisaks on raamatus esindatud veel näiteks Kristjan Haljak ja Jaan Malin.

Alateadvuse voost märksa teadvustatumat ja peenhäälestatumat psühholoogilist siseanalüüsi läbi viiv Berit Kaschan oli festivalil tasakaalustav jõud selle mõiste parimas tähenduses. See, et sürrealismi ja absurdiga laetud festival ületas märgatavalt neidsamu „piirituse“ piire, oli kindlasti tervitatav. Pelgalt hullusele ja performatiivsusele ei ehita veenvalt üles isegi „Hullunud Tartut“!

Laupäevane koogelmoogel

Järgmisel päeval Kaspar Jassa juubelile pühendatud konverentsil pani naerupisaraid pühkima juubilari raamatu „Koogel-moogel“ esitlus, mis põhines „klassikalisel powerpoint-lähenemisel“. Netiavarustest laenatud suvalised turundusslaidid, protsendid ja summad – Siim Lille kõike sobimatut kokku sulatav pseudoanalüüs oli nii sundimatu, naljakas ja jabur, et hiljem oli juba raske lasta endal tuju rikkuda. Ometi venisid stand-up comedy’le lähenevad esitlused lõpuks liiga pikaks. Paratamatult kippusid mustrid juba korduma! Veidi sai siiski muiata või suutäie naerda ka Erkki Luugi ja Marko Kompuse etteaste ajal.

Nüüdisaja linnavaatlusi pakkus paeluvalt ja samal ajal hoidis ka sõja süngust üleval fs. Absurdi tagasi sukeldus Paavo Matsin, kes viis laval läbi obskuurse absindijoomisrituaali, mida olevat omal ajal praktiseerinud ka Oscar Wilde.

Ootuspäraselt kõlas raadiohääl Urmas Vadi ette loetud jutt „Parim ekspert“ kirjanik Samuelist, kellega ärkas korraks ellu üks paari aasta tagune kirjanike liidu skandaal. Väike hüpe põhiteemast kõrvale, aga olen juba tükk aega mõelnud, et ERRi järjejuttude ja kuuldemängude arhiiv vajab tublisti täiendamist, ajakohastamist ja muidugi uusi autoreid.

Kütkestavad külalised

Absurdimeistritest veidi eraldiseisvaks, aga seejuures sugugi mitte pettumuseks osutusid tänavused välisautorid. Lapsena vanematega Soomest Londonisse kolinud, ent uuesti Soome naasnud Kasper Saloneni ja tema muusikust sõbra, iiri buzuki mängija Masi Hukari laivi meeleolu ja muusikaline atmosfäär viisid mõtted otse biitnike audiosalvestiste juurde.

„Soome keel oli mulle võõras, identiteet oli inglise oma, nii et kirjutasin kogu aeg inglise keeles. Esimese soomekeelse luuletuse tegin siis, kui olin juba üle kahekümne, ja nüüd pole muidugi lõpetanud,“ selgitas Salonen. Ja tunnistas ühtlasi, et avastas esmalt endale romantikud, nagu lord Byron ja Percy Bysshe Shelley, ning alles hiljem spoken word poetry ning biitgeneratsiooni. Saloneni ekspressiivses esinemises esines katsetuslikult kõrilaulu, joigumist, üldse häälega katsetamist, regivärssi ja müstikasse rüütatud jutuvestmist. Suletud silmil võis vahepeal ette kujutada, et ollakse sattunud mõne USA alternatiivse folkbändi kontserdile. Seda just muusikalise atmosfääri poolest.

Teise õhtu Armastuse saalis lõpetas noore ukrainlanna Sofia Lenartovõtši luulekava, mida rahvas haudvaikuses hardunult kuulas. Oleks laval luuletanud mõni teine Ukraina poeet, oleks teema jäänud ikka samaks. Sellest, mis viimase kahe aasta uudistest nähtud ja kuuldud või mida koha peal läbi elatud, ei saanud temagi meediumina kuidagi mööda minna. See oli hingemattev ning samal ajal nii tuttav.

Armastuse saalist suunduti mõlemal õhtul kultuuriklubisse Salong, kus ootas vaba luulemikrofon ja lõpuks ansambel Kaks Siga Lendavad Päikese Poole. Bänd mängis hoogsalt ja valjult, kuid kardetavasti ei saa tast iial undeground-roki fännide lemmik. Kirjanikkegi võiks ju üllatada miski vähem läbi proovitud, üldtuntud rokistiilist erinev. Ansambel tantsitas küll rahvast, aga mitte siinkirjutajast virilat rokigurmaani.

Loe lisa:
Sofia Lenartovõtši „Luulesalv“