Faehlmanni strateegia ja visioon

Toomas Liiv

Eestikeelsus on meie, tänaste, jaoks midagi enesestmõistetavat. Eestikeelsus on meie riikliku iseolemise alus. On ju varemgi väidetud, et eestlaste religiooniks on eestikeelsus, et eestlased on keeleusklikud, et eestlased on (ema)keelehullud. Või peaks siinkohal kasutama minevikulisi verbivorme: oli/on olnud, olid/on olnud? Teisisõnu. Eestikeelsus oli religiooniks Eesti NSVs. Täna, olevikus, postmodernsuses, taastulnud iseseisvuses on eesti keel lagunemas, ta on taandumas ingliskeelse globaalsuse ees, langemas lingvistilise asotsiaalsuse mülkasse. Seetõttu on loomulik vaadata korraks meie kirjanduslikku kolikambrisse: kas pole seal kedagi/midagi, kes/mis sellist asjade kulgemist on mingil moel ette kuulutanud? Ennäe imet ? seal istubki ühes nurgas ?eesti rahvusliku kirjanduse rajaja? Friedrich Robert Faehlmann (1798 ? 1850), keda me kõik ju jõudumööda austame ja armastame. Tegelikult on Faehlmann üks totaalne probleemipundar. Kes ta üldse oli? Kellena teda käsitada? Kas tuleb Faehlmanni lugeda kui baltisakslast, kui estofiili? Või tuleb teda tõlgendada eestlaseks? Või oli ta tollal kuju võtma hakanud baltlase prototüüp?

Nendele küsimustele on pakutud lahknevaid vastuseid. Ent ühest vastust küsimusele ?kes ikka oli Faehlmann?? vist ei ole. Teisisõnu: Faehlmann oli Faehlmann. Ta oli üks, ta oli üksi(nda). Ent anname talle käesoleva kirjutise tarbeks siiski määratluse, defineerime seda, mida on otstarbekohane defineerida. Niisiis, Faehlmann oli kakskeelne (saksa/eesti) baltlane, kes oma igapäevast leiba teenis arstina, ent kellel olid saatuslikult humanitaarsed huvid. Kõigepealt ? temaga on seotud meie eepose ?Kalevipoeg? algus ja alustamine. Eesti kirjanduse ajaloos on Faehlmannil koht nii luuletaja kui ka proosakirjanikuna. Paraku kirjutas ta mõned tekstid saksa, mõned jälle eesti keeles ja seetõttu tõuseb paugupealt esiplaanile Faehlmanni n-ö lingvistilisus, s.t tema keelekasutuslik praktika, programm ja visioon. Selles osas pakub iseäralist huvi Faehlmanni käsikiri ?Minu vaidlus Nolckeni ja Liphartiga? (1842).

Jätame siinkohal ruumi kokkuhoiu mõttes iseloomustamata nn tausta, ärgem rääkigem siinkohal sellest, kes oli too Nolcken jne. Loeme lihtsalt eelmainitud lingvistikat, loeme lihtsalt alasti sõnumit. Faehlmann ütleb: ?Kui me tahame mõjutada mingit rahvast, tema kultuuri, tema majanduslikku olukorda ja tahame välja juurida ebausku ning seda, mis ebausuga liidus on, noh, siis peame me ju ise tema keelt tundma õppima, et meid küllalt mõistetaks, me peame, kui see meie võimuses on, katsuma keelt ennast kõrgemale tõsta või rahvast ajendada oma keelt välja arendama. Sest kui rahvas on kultuuris veidi edasi jõudnud, siis muutub tema keel avaramaks ja areneb edasi, ja eesti keel on ülimalt arendatav. Kui aga nüüd rahvas on kõrgemale kultuuriastmele tõstetud ja kui nimelt rahva ebausk ja eelarvamused on kõrvaldatud ? täiesti loomulik, et siis rahvas igatseb veel enam haridust ja liitub mõne teise, andku jumal, et parema rahvusega. Ega Teie ise ka ei saa seda eitada, et eestlasel, niipea kui ta natuke haridust on saanud, suur himu on sakslaseks muutuda? Eesti rahvas läheks täiesti sundimatult ning iseenesest üle saksa rahvusesse, kui me tema kultuurijärge vaid veidi parandaksime, ja selleks, et rahva kultuuri ja haridust mõjutada, peame me oskama senisest paremini kasutada abinõud, millega meil seda teha tuleb, ja selleks on tema keel? (F. R. Faehlmann, Teosed I. Tartu, Eesti Kirjandusmuuseum, 1999, lk 109-110).

Küsime nüüd ? mis see on? Vastus on lihtne. See on (Faehlmanni) lingvistiline/keelepoliitiline strateegia ja visioon. See on eestikeelsuse kui teatava kultuuriruumi ja -võimaluse strateegia, mis haarab ligikaudu kahtesada (Faehlmanni jaoks tulevikulist) aastat. See on see, mis teeb Faehlmannist geeniuse. See on see, mis teeb baltlasest Faehlmannist ühtaegu ka suurima (poolenisti küll saksakeelse) eestlase.

Eestikeelsuse võidukäik XX sajandil, mis on ikka kulmineerunud meie kultuuri suurteose ÕSi erinevates trükkides ja loomulikult ka arusaamas, et eesti keel on ülimalt arendatav, on olnud vaid vahend Faehlmanni lingvistilise strateegia ning visiooni teostamisel.  Faehlmanni ainuke prohmakas oli eestlaste eeldatav sakslaseks-tahtmine. Selles on tõelist ajaloohaisu. Tõepoolest. Kaks maailmasõda kaotanud sakslased ? ja võitvad, aatomipommiga ameeriklased! Kes tahaks veel saada sakslaseks ajal, mil on võimalik saada ameeriklaseks? Tegelikkus on tegelikult julmem kui ajalugu, ent mis meil, eestikeelseil, sellest. Võtame vaid oma veidi parandatud kultuurijärje kaenlasse ja ? let us go!