Hea venelane on eestlane, aga kes seda usub

Tauno Vahteri sõbralik huumor haarab lugeja kaasa esimestest ridadest peale ja kannab lõpuni välja.

VILJA KIISLER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

„Kõiges on süüdi juuksur.“ – See kõlab peaaegu sama hästi kui „Veri, ei mingit kahtlust!“. Ja kuigi Tauno Vahteri raamatu peategelasel pole Kalle Blomkvistiga peale enam-vähem sama vanuse ja eaomase seiklushimu ehk teab kui palju ühist, on „Hea venelane“ võrreldavalt käestpandamatu, just sobiv ühesse kõledasse novembripäeva, mil kõigest on kopp ees ja raamatuga omaette olemisest paremat ei tea. Ainuke oht on teos ühe ampsuga alla neelata ja siis vurre lakkudes kahetseda, et oli küll hea rasvane, aga otsas ongi. Ah jaa, tulemata ei jää ka mõrvad.

Vahter on hea jutustaja. Kui tahta autori esitusviisi ühe sõnaga iseloomustada, kipub esile „lobe“, seda ühemõtteliselt heas tähenduses ja omadussõnarea „sorav, muhe, lahe, kobe, sundimatu, vaba“ kokkuvõttena. Vahter, tundub, ei võta ennast ega kirjandust liiga tõsiselt ja see mõjub sümpaatselt, jätab sundimatu mulje. Naerda saab palju, kuigi käsiteldavad probleemid on ajastuomaselt ehedad ja fookusesse võetav aeg keeruline. Huumori nihutamisega esiplaanile teeb autor lugeja elu lihtsaks, intellektuaalset pingutust temalt ei nõuta, ent kindlasti naudib teost rohkem see, kellel endal on mälestusi aastast 1993. Autor joonistab ajaloolise tausta siiski välja, olles eeldatava arhiivitöö ja omaaegsete lehtede läbikammimise vaeva oskuslikult peitnud. Nii saab järje peale ka noor lugeja, kes ilmselt naerab küll teiste asjade peale kui autori põlvkond.

Osava jutustaja ja naerutajana on Vahter end näidanud ka eelmistes raamatutes. 2020. aastal ilmunud „Pikaajalisse kokkusaamisse“ koondatud novellide hulka kuulub ka Tuglase preemia saanud „Taevas Tartu kohal“, mida tähelepanelik lugeja mäletab juba Loomingust. Kultuuriajakirjandusest jäi kohe ilmudes meelde teisigi Vahteri hästi puänteeritud novelle, nii et ühtlaselt tugeva jutukogu kokkupanemine oli ainult aja küsimus. 2021. aastal ilmunud ja Vilde preemiaga tunnustatud „Madis Jeffersoni 11 põgenemises“ demonstreerib Vahter juba tuttavat traagilise ja koomilise ühendamise oskust, lisades eri ajastutesse sisenemise mõõtme. Tahes-tahtmata osutub elujõulisest diletandist ja maailmaparandajast peategelane sümpaatseks. Sõbralikku naeru jagub „Heasse venelasse“ heldemaltki kui eelmistesse teostesse.

See oli hull aeg

1993 oli pöörane aeg. Mart Laari esimese valitsuse ees seisid hirmrasked ülesanded. Meil oli lõpuks oma riik ja isegi oma raha, aga viimasest oli esiti rõõmu vähe, sest ehkki poes oli jälle nii süüa kui ka muud eluks tarvilikku, leidus vähestel küllalt kroone, mille eest seda osta. Laari valitsus püüdis üksteist taga ajavaid hädasid leevendada kurikuulsa rublamüügi ja Iisraeli relvatehinguga. Vene sõjaväelased ei olnud Eestist veel lahkunud ning Narva ja Sillamäe referendumi aegu ei olnud verinoorel riigil end kehtestada kerge. 1993. aastasse jääb ka Pullapää kriis, vastasseis end alles igal sammul tõestama sunnitud verinoore riigi ning sõjaväelise struktuuri vahel. Kuritegevus lokkas nagu Rakvere raibe ning igat mõõtu kriminaalide omavahelised arveteklaarimised moodustasid elu tavalise osa. Okupatsiooni alt pääsenud ühiskonna vaimse seisundi haprus väljendus ühelt poolt ristimis- ja leeritamislaines, teiselt poolt pöördumises tervendajate ja ravitsejate poole ning uhuumajanduse võidukäigus, sest sellised asjad ei olnud enam keelatud.

Tõsi, uhuumajandus oli kommunistliku partei vaikival heakskiidul lubatud, kui mitte lausa soosingus juba Nõukogude Liidu kõdunemise aastatel. 1989. aastal vallutas Kesktelevisiooni ekraanid Ukrainast pärit psühhiaater Anatoli Kašpirovski, kes oli tuntud ja armastatud ka Eestis. Mitte üksnes seniilsed mutikesed, vaid ka igati tervemõistuslikud täiskasvanud koos lastega klammerdusid kirglikult teleekraani külge, kui sugestiivse pilgu ja hüpnotiseeriva häälega ravitseja eetris oli. Soov igapäevaelu raskustest eemalduda summutas kriitikameele ning isegi need, kes sedasorti tervendamisviisidesse ei uskunud, lasksid end tunnikeseks uinutada maailma, milles imed olid võimalikud.

Teleravitseja Anatoli Kašpirovski Tallinnas.

Toomas Volmer / Ekspress Meedia / Scanpix

Enne peadpööritavat telekarjääri 25 aastat Vinnitsa psühhiaatriahaiglas töötanud Kašpirovski on muide tegus siiamaani. Tal on oma Youtube’i kanal, mida jälgides saab igaüks omal nahal järele proovida, kuidas mõjuvad läinud aegade megastaarist tohtri ülesastumised nüüd. Ühte lõiku rohkem kui 30 aasta tagustest hiilgeaegadest näitas 2016. aastal ERR.1 1993. aastal käis Kašpirovski Eestis ja veel 2007. aastalgi nähti imetohtrit seansse läbi viimas Narvas.

Ikkagi inimesed

Ajaloofaktid „Hea venelase“ taustas on õiged ja nende kujutus adekvaatne, lugu ise ja selle tegelased aga puhas ilukirjandus. Peategelane Artur on 15aastane nagu autorgi 1993. aastal, ent mingit isiklikku lugu raamatust otsida ei tasu, kuigi loomulikult on autor peategelase loomiseks saanud tarvitada isiklikke mälestusi. Koomika sugeneb teosesse muu hulgas sellest, et teismelisest peategelase minajutustus on esitatud täiskasvanule omases eritlus- ja arutlusviisis. Sama võtet on Vahter varem kasutanud näiteks suurepärases novellis „Intsident 43. lasteaias“, milles kasvatajate vastu mässavad lapsed mõtlevad, räägivad, arutlevad ja tegutsevad nagu täiskasvanud. Muidu võiks ju kahelda, kas üks 15aastane poiss ikka laseks end emal ja tema sõbrannadel silmini-kõrvuni esoteerilistesse ettevõtmistesse mässida, ent just kirjeldatud pseudorealistlik jutustamisvõte õigustab süžeed. Pealegi huvitab Arturit raha ja ainult raha, mitte kolmanda silma avanemine, ravitsemine ise või sellega kaasas käiv kuulsus kontingendi seas, kus üks normaalse vaimse arenguga noormees vaevalt tuntud olla sooviks.

Arvestades seda, missuguse kirega Tauno Vahter on aastate jooksul arvamuskirjutistes esoteerikat paljastanud ja põhjanud, võiks eeldada, et valitud teemas kujuneb satiir teravaks ja halastamatuks, aga ei, autor jääb ikka varasemast tuttava heatahtliku kujutamisviisi juurde. Nii soolapuhujad kui ka nende publikust vanamutikesed leiavad pigem inimlikult sooja karikeerimist kui sarkastilist põrmustamist. Lõppude lõpuks on mõlemad Arturi vanemad õpetajad ehk siis kõrgharidusega inimesed. Nimelt ema on see, kes Arturi traagilis-koomilisse seiklusse tirib. Isale kogu see värk ei meeldi, aga otseselt ta seda ei takista, enne kui alles päris lõpus, mil poega ähvardab peale üle-eestilise kuulsuse karjäär Venemaa avarustes.

Praegu, kui juba selline pealkirigi nagu „Hea venelane“ mõjub skandaalselt, sest sõjaaja mustvalges maailmas tohivad venelased olla ainult pahad, võiks huviga jälgitav olla integratsiooni­teema kajastus napilt kaks aastat taasiseseisev olnud Eestis. Arturi ema on eestlane ja isa venelane. Nende laps on läbi ja läbi kompromisside tulemus: emapoolsete sugulaste tarvis on Arturi nimes rõhk esimesel, isapoolsete tarvis aga teisel silbil. Tollased venelaste mured kodakondsuse ja keeleoskuse pärast on kujutatud empaatiliselt, mis võiks ehk praeguses pingetest tulvil asjaseisus mõjuda … rahustavalt. No et kõik on kõigepealt inimesed ning alles siis eestlased ja venelased, mitte tingimata ühed head ja teised pahad.

Pooletoobisus ei taandu

Hea venelase kujul on Eesti arvamusruumis oma koht olnud juba enne seda, kui Vene-Ukraina sõda puhkes. Ajakirjandusväljaanded on meelsasti avaldanud endale sobivate vene autorite kirjutisi, aidates nõnda omalt poolt kaasa nn vitriinivenelaste kujunemisele. Nüüd kalduvad head venelased tihtilugu ütlema, et kõik venelased on halvad, sest seda soovitakse siinmail kuulda. Artur ja tema nõbu Darja osutuvad kergemate pätikalduvustega keelekoolitaja meelest headeks venelasteks aga paljalt selle pärast, et ei pane talle pahaks põhitöö tegematajätmist ega teata kuhugi tema kahtlastest äridest. Artur õigupoolest eesti keele õpet üldse ei vajagi ja peab ennast eestlaseks, aga keelekoolitaja silmis jääb ta sellegipoolest heaks venelaseks.

Kui läksin „Head venelast“ raamatupoodide edetabelitest otsima, vaatas sealt vastu hoopis Mai-Agate Väljataga. Nojah, vähemasti mitte nõid Nastja, kes oli veel mõni aasta tagasi kõige edukam kirjanik Eestis. „Mõtleme selle üle korra veel: tänavune kõige edukam Eesti kirjanik on nõid Nastja,“ kirjutas Vahter aastal 2018.2 „Meie vaimne pärand on endiselt mõjutatud nõukogude ajast ja siin on näha halvas mõttes vene maitse domineerimist. Ilmselt on üks oluline põhjus siiski tõesti meie nõukogude minevik, kuigi esineb ka teatud nn uuspimedust.“ Paari aasta eest tuntuks saanud lamemaalased, MMSijoojad, äärmuslastest süstivastased ja alles tuntust koguvad kärbseseenesööjad ei jäta küll kuigi palju lootust, et võiksime õilmitsevat pooletoobisust nõukogude pärandi süüks ajama jäädagi.

Kirjastaja Tauno Vahter on rääkinud, talle olnuvat juba ammugi selge, et ühel päeval hakkab ta ilukirjandust kirjutama. Nüüd on tal kolmel järjestikusel aastal raamat ilmunud ja kui ta peaks säärases tempos jätkama, siis on oht, et juba kümne aasta pärast on raske talle arvustajat leida. Eestis käivad asjad ju nii, et esikteoseid võimendatakse retseptsioonis üle, sest debütantidest kirjutada on lihtne ja mugav, aga viljakate autorite puhul võib hea teos kriitikas täiesti peegeldamata jääda, eriti kui on tegu näiteks viieteistkümnenda või kahekümnenda luuleraamatuga. Mida viljakam autor, seda kindlamini teda ei arvustata, kui pole just tegemist staariga.

1 menu.err.ee/292578/vaata-uuesti-27-aastat-anatoli-kaspirovski-raviseanssidest

2 kultuur.err.ee/866096/tauno-vahter-esoteerika-vabariik

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht