Heikki Allan Reenpää 14. V 1922 – 18. IX 2020

18. septembril suri professor Heikki Allan Reenpää, Soome viienda põlve kirjastaja, autor, kirjanduse- ja kunstimetseen.

Prof Reenpää oli aastatel 1968–1978 Otava kirjastuse tegevjuht ning aastatel 1979–2000 selle nõukogu esimees. Tööd Otavas alustas ta 1945. aastal reklaami- ja müügijuhina. Sõjajärgsetel aastatel oli ta ka Soome Kunstiakadeemia sekretär.

Reenpää isiksus jääb meenutama, kuidas võib kirjastaja kirjanikku kohelda, kirjutaja annet arendada. Tema eestvedamisel võttis Otava oma tiiva alla soome sõjajärgsed modernistid: palgale võeti Pentti Saarikoski, aga ka nobelist Frans Emil Sillanpää (kuni surmani). Otava kirjanikud olid Marja-Liisa Vartio, Paavo Haavikko, Maila Pylkkönen, Tuomas Anhava, Veijo Meri, Hannu Salama, Annti Hyry jt. Neid toetati ja hoiti. Niisamuti abistas Reenpää 1970ndatel aastatel paljusid kunstnikke.

Otava kirjastuselt on ilmunud ka eesti kirjandust: A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ I–V („Totuus ja oikeus“: „Maan lupaus“, „Koulutie“, „Surmatulet“, „Kuolemantanssi“ ja „Kotiinpaluu“, tlk Juhani Salokannel, 2002–2013), Lennart Meri kõnede kogumik „Tulen maalt, mille nimi on Eesti“ („Tulen maasta, jonka nimi on Viro“, koost Piret Saluri, tlk Juhani Salokannel, 1995), Emil Tode „Piiririik“ („Enkelten siemen“, tlk Juhani Salokannel, 1994), Sirje Kiini, Rein Ruut­soo ja Andres Tarandi „40 kirja lugu“ („Neljänkymmenen kirje“, tlk Jaakko Anhava, Tapio Mäkeläinen ja Juhan Kristjan Talve, 1990), esseistikat ja luulet Jaan Kaplinskilt jm.

Heikki A. Reenpää oli intellektuaal. Ta pidas haridust rahva selgrooks ja suurimaks varaks – just sellest tõsiasjast lähtudes pidigi kirjastaja tema meelest oma tööd tegema. Ka tema suhe Euroopa radikalismi ning radikaalsusse laiemalt oli pigem suurejooneliselt toetav. Rahaliselt sai kirjastus endale intellektuaalset teravust lubada.

Reenpää oli Eino Leinon Seura asutamise keskne kuju aastal 1947, algselt oli seltsi eesmärk kutsuda noori autoreid kirjandust uuendama. Ta tegutses ka Pro Karelia rahvaliikumises ning järgis teraselt ühiskonnas esilekerkivaid suundi, algatades ühtlasi 1963. aastal ühe Euroopa suurima, Lahti kirjanike kokkusaamise.

Heikki A. Reenpää oli ka kirglik bibliofiil ning kinkis oma raamatukogu Soome Rahvusraamatukogule. Niisamuti annetas ta aastal 2004 Helsingi ülikooli raamatukogule oma Fennica raamatukogu, milles on ligi 20 000 haruldast XVII ja XVIII sajandil avaldatud teost.

Heikki A. Reenpää oli abielus Lotte Wichmanniga ning neil sündis kolm last: Lauri (1944), Maret (1947) ja Timo Reenpää (1949–2020). Reenpääde kirjastajasuguvõsast on põhjalikumalt kirjutanud Juhani Salokannel raamatus „Hengen paloa & painettua sanaa“ (Otava, 2015).

Heikki Allan Reenpääga hüvasti jättes ütleme hüvasti ka ühele erilisele ajale Soome kirjanduses ja kirjastuskultuuris üldse.

Paavo Haavikko Selts