Hispaania vaimu hoovustes

Rolf Liiv

Kai-Mai Olbri, Täiskuu põhjatu kaev. El Pozo sin Fondo de la Luna Llena. Tõlkinud ja illustreerinud autor, toimetanud Ricardo Iribarren ja Tõnu Lember. Kaane kujundanud Riina Soom. Canopus, 2013. 218 lk. Akvarellist ja poetess Kai-Mai Olbri tähistas hiljuti juubelit akvarellinäitusega Vabaduse galeriis ning luulekoguga „Täiskuu põhjatu kaev”. Ta debüteeris kirjanduses 1991. aastal luulekoguga „Pöördumatud sõnad”, 2005. aastal ilmus teine luulekogu „Õhtune post”, samuti on ta avaldanud novellette, reisikirju ja näidendi. „Täiskuu põhjatu kaev” on kakskeelne luulekogu: autor on iga oma luuletuse ise hispaania keelde tõlkinud. Mis aga eriti intrigeeriv – ligi paarkümmend luuletust on kirjutatud (paaril juhul isegi unes tekstivisioonina nähtud!) hispaania keeles ja seejärel eesti keelde ümber pandud. Hispaaniakeelsed tõlked on saanud viimase keelelise lihvi argentiinlaselt Ricardo Iribarrenilt. See kauni kujundusega raamat on pühendatud poetessi sõbrale Javierile (Hispaania antikvaar, filmilavastaja ja luuletaja). Siit aimdub kaunis ja romantiline dialoog, kus rahvuslik ja geograafiline distants tundub tühine. Kompositsiooniliselt on luulekogu üpris ainulaadne: esimese tsükli moodustavad Olbri luuletused koos tõlgetega, seejärel Javieri e-posti teel läkitatud tabavad kommentaarid („Mulle meeldib selline luulelaad – see on nagu skalpell – kiire, kaunis ja täpne”) ja vahel pisut ülevoolavaski stiilis vastu(s)luuletused („On inimesi, kelle üksainus sõna läidab lõkkele unistuse ja roosipõõsad, kes ainsa pilkudevahelise naeratusega kutsuvad meid rändama mööda teisi paiku, panevad meid nägema täit maagiat”). Luulekogu lõpus on aga esitatud valik reprosid Olbri akvarellmaalidest, millest igaüks on seotud ühe luuletusega. Autor on nii mõnegi luuletuse all joonealuse märkusena esitanud esmapilgul ootamatuidki linke videokeskkonna You Tube klippidele. Nii näiteks võib lugeja taustaks kuulata Gourmet Duo esituses Olbri luuletust „Testament” (viisistanud Yvetta Uustalu). Kas pole see midagi värsket ja uut nii traditsioonilises laadis kujundatud kõvakaanelises ja esinduslikus luuleraamatus?

Ehk peitub Kai-Mai Olbri loomingu kvintessents just neis värsiridades: „Mu veenides voolavad / tangovärvid, / mille kõrval ka kirkaim / näib kahvatu” (lk 155). Tango ja flamenko on läbivad motiivid nii tema luules kui ka kunstiloomingus. Tants on see jõud, mis tühistab argimaailma, annab maagilise elujõu, tiivustab armastama. Olbri poetessiloomus on ennekõike tantsuline, liikuv, temas on tungi ja energiat, mis on paberile kandunud jõuliste, kohati ehk pisut maskuliinsetegi kujunditena. Hämmastav on aga, et tema pastelsetes toonides akvarellmaalid on hoopis pehmema ja tasakaalustatuma kiirgusega … Just sõnadesse tundub ta kontsentreerivat oma loomuse kirglikuma ja jõulisema poole. Ehk tekitab see pisut võõristustki mõnes lugejas-kuulajas, kes on ehk liiga harjunud malbe naisluuletaja stereotüüpse kuvandiga … Kai-Mai Olbrit paelub Hispaania ja Ladina-Ameerika, ta luulenägemustes joonistuvad selgelt välja needki paigad, kus ta füüsiliselt käinud pole, küll aga teinud ohtraid mentaalrännakuid: „Tagasi Argentiinasse! – / kuigi ma pole seal käinud, / olen ometi kindel, / et sinna / jäid minu kallid kingad, / kui ma tantsisin tangot / läbi tumeda öö” (lk 153). Kiusatus on otsida paralleele Olbri stiili ja maalikunsti vahel. Tema tekstid on otsekui jõulise pintslitõmbega maalitud. Nii mõndagi luuletust oleks hea kuulata autori enda sugestiivses madalahäälses esituses – nagu võisid kogeda „Olbriöö” külalised kirjanduslikul kolmapäeval 1. mail. Olbri hispaaniakeelsete maade ja kultuuride ihalus pole pelgalt põgenemistung lämmatava argireaalsuse eest, vaid lihtsalt oma loomusele vastava ideaalkeskkonna otsing.

Huvitava ja nüansirohke käsitluse on Olbri andnud hallile värvile, mis polegi ehk nii hall … „Öeldakse, et / hall on ebamäärane, / argine ja kurb – / ometi on ta: / hele ja hellitav OOKER + / armastuse leegitsev PUNANE + / unistuste sügavsinine ULTRAMARIIN” (lk 31).

Luuletus „Uued tuuled” paneb võpatama kui omalaadne segu juhanliivilikust ja pisut õnnepalulikust lihtsast, maagilisest ja rütmiliselt lummavast loodusluulest: „Öine kuu valas valgust vette / ja vesi sai valgust täis, / paksud pilvekardinad ette / tõmbas tuul ja tasaseks jäi. // Võis kuulda, kuis vesi hingas, / vaikne virve tast üle käis, / mööda ta tumedat pinda / viimne valgus lahkuvat näis …” (lk 119). Muidugi on see väga tuttavlik ja arhetüüpne pilt – kuid igal luuletajal on õigus (ehk kohustuski) seda just talle ainuomases, just oma keeletajust lähtuvas sõnastuses ümber öelda, uuesti öelda. Just siin tõestab Olbri, et ta ei hülga oma eestlust. Teisest küljest võib ju küsida, kas ei ole see liiga ootamatu kõrvalepõige tangovaimust … Üks teine väga siiras, valus ja kuidagi ürgeestilik riimluuletus on „Testament”: „Kui ma kord muutun üleni maaks, / tahaks, et sina nad endale saaks – / kõik minu laulud – mu lapsed on need, / nad igale linnule annavad teed” (lk 49).

Luulekogu nõrgemapoolsed tekstid on need, kus autor on ehk pisut kunstlikult püüdnud luua sümbolite galeriid, kus kaldutakse lihtsustatud stereotüüpsusse („mõni aeg tagasi / hukkusid õnnetuses / ÜKSKÕIKSUS, VIHKAMINE, / AHNUS, ÕELUS JA KADEDUS”, lk 51) või magusavõitu muinasjutulikkusse („Mind kutsutakse Magnooliaks / ja mu õde on Valge Pilv” (lk 55). Ehk kallutab liigne suurtähtede kasutamine nii mõnelgi pool luulekiige liigse otseütlemise või ülerõhutamise suunas, mis just vähendab esiletõstetu omaväärtust ja kaalu … Või siis ei kõla kõik sümbolid alati päriselt kokku, millest tekib teatav pingutatud pseudomütoloogiline sümbolirida („Meil on sinuga kaksteist last, / neist kuus tütart: / Hing, Ankur, Looming ja Harf, / kaksikud Kurbus ja Rõõm. / Meie pojad on: / Amulett, Balanss, Ustav ja Mehis, / kaksikud Igatsus ja Arm”, lk 89). Selle luuletuse hispaaniakeelne variant seevastu on tulvil elegantseid assonantse (Alma, Ancla, Arte y Arpa), mida tõlkides ei olnud võimalik säilitada.

Ära-ihalus, väljamurdmine oma kultuuri ja keskkonna teinekord ehk kitsastestki raamidest aimdub paljudest selle luulekogu tekstidest. Ometi pole see põlgus kodumaise vastu, vaid lihtsalt oma tõelise olemuse äratundmisest lähtuv igatsus kõige hispaanialiku järele.

Ilusa põimingu ürgse maiguga pisut kalevipojalikust ugrirütmist ja lõunaeuroopalikust vere vemmeldusest leiame juba päris raamatu alguses: „Käisin Hispaaniast / laule toomas – / seal neid alles leidus: / kuus oli peidus kivis, / seitse lahkuvas rivis / Andaluusia taeva all; / neid oli veinivaadis / ja rannal pehkivas paadis, / kajaka kurvas hüüdes, / kaks minu pilku püüdes / olid jõe kaldal joomas” (lk 11). Pole juhuslik, et just see luuletus on paigutatud kogu algusesse. Kuid see pole imalamaiguline eksootika import, vaid puhtast empaatiast ja oma sinna kuulumise tunnetamisest sündinud luule, mis on täis pilte ja mõttemeenutusi Hispaania ja Peruu reisidelt („Naudin niiskust ja rahu, / aeglaselt hingan / Peruu / vihmametsade lõhnu / endasse…”, lk 59).

Oleks liialdus väita, et autor tunneb end siinmail võõrana, kuid siiski ei leia me siit kogust ühtki otseselt Eestiga seotud looduspilti, mida võib aga küllaga leida Olbri akvarellmaalidelt.

Kai-Mai Olbri on näidanud ennast oskusliku sünteesijana, lõimijana, luule, maalikunsti ja muusika isikupärasel viisil integreerijana. Ehkki luulekogus esineb kohati kõrvalekaldumisi raamatu läbivast põhistiilist, rütmist ja tonaalsusest, jääb siiski võimsalt kõlama kirjutava kunstniku selgelt äratuntav ja isikupärane hääl. Ja see hääl paneb end kuulama.