(Homo)seksuaalsus ja naiivsus

ERIC DICKENS, Inglise keelest tõlkinud TOOMAS RAUDAM

Lugesin parajasti Mari Peegli arvustust Karl Ristikivi romaani ?Õilsad südamed? kohta (Mari Peegel, ?Õilsad sõbrad Firenzes, õelad näitlejad Londonis?, Eesti Päevaleht 2. IV 2004). Ristikivi looming on mulle alati huvi pakkunud ning ma olen tõlkinud inglise keelde kogu ?Hingede öö?, kuigi kõik need 250 lehekülge on toimetamata ja publitseerimata kujul mu arvuti kõvakettal. Olen teda proovinud kirjastada, kuid Ameerika ja Inglise kirjastajad on romaani pidanud ?aegunuks?, s.t. sobimatuks meie aega. Mulle isiklikult meeldib ?Hingede öö? unenäoline õhkkond ja võõrandatus. Kuid ühest tahust polnud ma raamatut tõlkides teadlik ning see on Ristkivi homoseksuaalsus. Kuidas sai see juhtuda?

Kirjaniku kalduvusest sain ma teada eesti intellekti kasvuhoones Ku-Kus, kui kaks eestlast, üks ?kodu-?, teine ?välis-?, sellest mulle sosistasid, nagu olnuks see mingi eesti kirjanduse kohutav saladus. Või nagu rääkinuks nad kõva häälega KGB agentidest, mida tollal (1990ndate lõpupoole) ei tehtud.

Ma ise pole homo, aga kuna ma terve raamatu olin ära tõlkinud, leidmata sealt sellest mingeid märke, siis hakkasin teost detektiivi kombel uuesti uurima. Jean Genet?, André Gide?i ja Tõnu Õnnepalu puhul pole autori seksuaalsuse tuvastamine raske. Kuid Ristikivi oli inglise terminoloogia järgi ?klosetikirjanik?, s.t. keegi, kes hoiab oma seksuaalseid eelistusi salajas, mõnikord terve oma elu, nagu inglise näitleja John Gielgud või tema ameerika kolleeg Rock Hudson. Samuti ka biseksuaalne Thomas Mann, kelle ?Surm Veneetsias? lugejais kindlasti kahtlusi äratas.

Võtsingi siis ?Hingede öö? selle mõttega uuesti ette. Ning tõesti: igaühe jaoks, kes mõtlema vaevuks, leidub seal vihjeid küllaga. Näiteks oli iga peatükk varustatud epigrammiga kellegi teise teosest. Peale Bunyani, kes oli sügavalt usklik ja Lewis Carrolli, kellele meeldis väikestest tüdrukutest aktifotosid teha, leidsin ma tsiteeritute hulgas neid, kes olid tõesti homod: Uuno Kailas, Walt Whitman, Christian Morgenstern, Oscar Wilde, A. E. Housman ning pole võimatu, et ka Edgar Allan Poe. (Ehkki ma kindlasti sama T. S. Elioti kohta ei väida!)

Võtkem või Ristkivi naiste-käsitluse. Näiteks Bella, mõrsja, kelle peategelane maha jätab. Ülejäänud naised romaanis on kõik kas keskealised emafiguurid või matroonid. Teatri lauastseenis pole jutustaja rahul sellega, et üks naistest oma nägu liigselt puuderdab. Romaanis puuduvad täiesti soojad naisekirjeldused. Külm suhtumine kordub ka teistes romaanides. ?Mõrsjaliniku? Püha Katariina Sienast on küll suurepäraselt kirjeldatud, kuid nii nagu Püha Joanna jutustusest ?Don Juan ja Neitsi Joanna? on temagi andnud neitsivande. Nõnda siis on naised kas pühakud või emad, aga ei kunagi seksuaalse ahvatluse või iha objektid. Ma pole küll lugenud kaugeltki kõike, mis Ristikivi on kirjutanud, seega pole võimatu, et olen midagi kahe silma vahele jätnud. Kuid nois teostes, mida olen lugenud, on Ristikivi heteroseksuaalsete suhete käsitlus võrdlemisi naiivne, eriti just pagulusperioodi loomingus.

Kroonikate triloogia ?Põlev lipp?, ?Viimne linn? ja ?Surma ratsanikud? algupoolel leiab tõestust sellele, et Ristkivi tundis homoseksuaalsuse vastu huvi. Tõepoolest, ?Viimse lipu? sissejuhatuses kirjeldatakse Templiordu rüütlite jälitamist, kinnivõtmist, piinamist ja hukkamist Prantsuse kuninga poolt. Tolle ordu juurde aga kuulub lahutamatult just homoseksuaalne aspekt.

Mõned homoautorid nagu tuntud soome-rootsi kirjanik Tove Jansson kirjutavad lastele. Võimalik, et sellised kirjanikud igatsevad naaseda oma lapsepõlve, kus kodus olid ema ja isa ning suhted ei hõlmanud seksuaalsust. Või kus puberteet ja seks polnud veel elu problemaatiliseks muutnud. Ristikivi loomingus ilmneb too tahk põigetes laste- ja seiklusjuttudesse, mis võib olla selgituseks, miks ta, võttes arvesse nii tema seksuaalsust kui pagulust, lapse-ea külge klammerdus.

Mind jahmatab, et alles nüüd, rohkem kui kümme aastat pärast taasiseseisvumist, julgevad inimesed sõna ?homo? Karl Ristkivi puhul välja öelda. Võib olla, et ajal, kui Endel Nirk kirjutas oma muidu igati põhjaliku biograafia ?Teeline ja tähed? või Reet Neithal oma ülimalt vajaliku ?Karl Ristikivi ? arengulooline essee? polnud eestlased veel valmis sõnumiks, et üks nende põhilisi väliseesti kirjandusikoone on tegelikult homo. Eesti homode vabastamiseks läks tarvis Emil Todet. Minu teada pole veel keegi kirjutanud doktoritööd ?Homoseksuaalsus Karl Ristikivi loomin- gus?. See oleks aga vajalik. Eesti ei tohiks jätkata salgamist.

Rootsis, kus Ristikivi elas, olnuks tal küllalt võimalusi ?avalikustamiseks?, nagu öeldakse. Kuid Ristkivi oli sotsiaalselt tugevalt sõltuv eesti pagulaskogukonnast ning ta võis karta, et teda sealt tõe teadasaamisel välja heidetakse. Ta oli üksildane, aga kui kaasmaalased talle selja pööranuks, võinuks ta kõigi üksildaste kombel enesetapu sooritada. Kes teab, kuidas ta õieti suri? Nagu Mari Peegel vihjab, võis teda paeluda üks teine kuulus ?klosetihomo? Cliff Richard.

Nõnda on seksuaalsus mu meelest see, mis eristab Karl Ristikivi Jaan Krossist. Viimane muudab oma kunagised naised ja kiindumused romaanide tegelasteks, Ristikivi aga hoidub puutumast mitte üksnes tervet Nõukogude Eesti teemat ja okupatsiooni, vaid ka seksuaalsust. Heteroseksuaalsete suhete emotsionaalsed aspektid ei pakkunud talle mingit sügavuti huvi ning eelmainitud põhjustel polnud ta arvatavasti ka võimeline soojusega noid suhteid kirjeldama. Kogu Ristikivi looming, mis on narratiivi seisukohalt vägagi huvitav, sisaldab endas midagi külma ja jäiset, kui juttu tuleb armastusest ja emotsioonidest, suhetest, kus mõlemad pooled peavad nii andma kui võtma. Ning siiski kuulen ma vahel, nagu karjataks Ristkivi mõnikord: jah, ma olen homo! Kuid täiskarjeks, nagu juba mainitud, polnud tal julgust.

Kokkuvõtteks võin ma öelda, et ?Hingede öö? köidab mind oma Hesse ja Kafka allusioonidega, seitsme surmapatu põhjaliku käsitlusega ning pagulusühiskonna sügava inimanalüüsiga. Kuid kogu Ristikivi loomingus jääb midagi vajaka ning see on inimlik soojus.