Hübriidne lüroeepika

Joosep Vesselovi „Linna laul“ on üks tore rahvaluule lugemisest küllastunud Tartu tudengi temp.

PEETER SAUTER

Eks ole üsna ükskõik, kuidas mõnd teksti määratleda. Seesugune asi on alati vähendav ja üleolev. Oluline on, kas tekst on veenev, ladus, kas meeldib. Ometi – kui kargab välja vormiliselt miski, mida pole ammu või üldse tehtud, siis mõte määratlemise peale läheb.

Joosep Vesselovi oopus „Linna laul“ on arhailine, kuid ühtlasi moodne ja fantaasiasse eksiv poeem või minieepos Tartust, tudengite Tartust. Nende tudengite, kes on üleküllastunud rahvaluule lugemisest ja tahaksid samadel nootidel pisut koerusi laulda, mis on ju tervitatav. Sama on teinud näiteks Kristian Kirsfeldt oma moodsas eeposes „Kalevipoeg 2.0“.

Selletaoliste asjadega on oht, et tekst jääb formaati kinni (juba Kreutzwaldil oli sama häda): tekst muutub konstrueerituks, kaotab vabaduse, kapseldub kordustesse ja läheb igavaks. Tekst ei mängi enam omatahtsi ja autor ei leiuta käigu pealt oma abrakadabrat, vaid peab mahtuma formaati. Tunded, keeleloome peavad alluma ratsionaalsele loogikale.

Sestap on Joosep Vesselovi 18 laulust koosnev teos parem seal, kus autor ei püüa kramplikult lahti laulda, kust on pärit kaarsild (üle silla viskunud pikast neiust) või Tartu raekoja kellatorn (mõrvatud õde leinava lauliku emanatsioon). Vesselov on parem seal, kus ta omaenda loodud müüdiloomise formaati ei järgi ja ajab niisama lora. Tempo on rahulik, teksti veeremine kindel, kohatine irratsionaalsus ja loogika äraspidisus loomulikud ega mõju tehtult. Nii narratiivi genereerimise tehnika kui ka rütmi poolest meenub nende luuletuste puhul varane Andres Ehin kogust „Uks lagendikul“ (tekstid „Hämarus lumeväljadel“, „Dr. Lü-Ming ja saatus“). Vesselov ei teravmeelitse tühjalt, ei edvista, ei demonstreeri eruditsiooni. Teine, mis meenub, on Hando Runneli kunagised pikad narratiivid („Tasem kui tuhat tanki, roomavad väikesed vähid“, „Kurbade kaitseks ehitan kurbadelinna“). Ka Vesselov on narratiivne, aga sisukam ja värskem siiski seal, kus sooritab piruette ja kõrvalehüppeid.

Kogu tekstiportsus on paar keskset motiivi. (Halva) luule vohamine Tartus ehk kõikehaarav katk. Võilillede müümine, mis on korraga nii vastamata armastus kui ka äri kuju võtvad emotsioonid ja romantika. Kõigest läbi puhuv tuul, mis toob ja viib nii head kui halba. Laulikud, kes on justkui eksinud ja laulavad üle jõe vastamisi teiste laulikutega või laulavad üksteist surnuks. Laps, kes peab sillal laulma, et kohtuda emaga, ja kui laulab teistele, siis kaotab ema.

Minu lemmik oli vist motiiv, kui ei saa sõita tagasi Elvasse, sest alati jääb üks kroon puudu, aga kui lõpuks saab raha küsida, siis läheb see suitsu peale. Ka ema ei saa koos vastsündinuga tagasi Elvasse, kroon jääb puudu ja nii jääbki laps Tartusse ja ema sõidab koju. See on kurb ja ilus. Samuti on kena motiiv äsja sünnitanud ema, kes põgenes kodakondsuse saamise vältimiseks toomkiriku varemete otsa peitu ja toidab seal oma last kirikuseinast rebitud telliskividega.

Toon ka mõned tekstinäited, loogikaloksed: (tuul) „puhub tudengid tartust tagasi koju / puhub linna peale tagasi kevade / puhub tagasi vanad katkud“, (tuul) „puhub ühe mu kõrva sisse / tuttavvõõraid laule, / puhub põletikku mu teise kõrva sisse“, „parim-enne-möödas-korv / on täis kahtlaseid küpsiseid, / kastmeid, komme, komasid / ja suuri algustähti / komasid mul juba on, / ema ostis viiekilose koti / komasid, kui tartusse kolisin“ …

Eks linnalaulikuid ole teisigi. Sass Suumani luuletustes ajavad Tartu koerad teda taga („Mis on teile kurja teinud luuletaja Suuman?“), samamoodi kui Vesselovil seguneb tal pieteeditunne Tartu suhtes kirjanduslike ulakustega. Liisi Ojamaale, Jürgen Roostele, ehk ka Jaak Jõerüüdile ja Jan Kausile pole linn paha, vaid linnaga sulatakse mõneti ühte, nagu juhtub ka Vesselovi puhul. Samal ajal kumab Vesselovi raamatust lõunaeesti keelt ja pärimust ning sinna igatsetakse tagasi.

Kui pika ponnistuse peale jõutakse sinna, et (jõe)peegel, millesse vaadatakse, saab tühjaks peegliks, on see zen-budism (Janwillem van de Weteringi „Tühi peegel“). Kerglane, leplik ja hooliv uusmüüdiloome, mis riimub vanaga, on omakorda lähedane Andrus Kiviräha vestete ja ussisõnadega. Seesugust tagasipöördumist on meil rohkemgi ja keegi võiks võtta selle analüüsida.

Ajakirja Värske Rõhk 15. aastapäeva esinejatest oli Vesselov klaarimaid. Luges mõtet ja kohe oli selge, et tekst pole algajalikult üleküllastatud kujunditest, emotsioonidest ega hüplev, aga voolab vaikselt nagu Emajõgi (Emajõgi on jälle üks Vesselovi keskne motiiv ja jõest saab vaat et tegelane) ja ta vägi pole üldse tundmata, vaid vana tuttav. Vesselov pani luuleõhtul kuulama, lugedes tekste ilma aplombita, vaid keskendunult ja lastes tekstil endal mängida. Oli tunne, et tekst teeb Vesselovi, mitte Vesselov teksti.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht