Igavesti teismeline

Ivar Sild

Triin Soomets, Leping nr 2. Tuum, 2004. Soomets on stabiilselt, mõne aasta tagant kogu ilmutav autor. Seega hirmus palju kogusid tal just pole. Üks piigadest, kes tuli legendaarse üheksakümnendate tüdrukute kassetiga ja jäigi parnassile. Ehkki selle aja peale on paar kogu ka natuke tuhmunud, pole Soomets isiksuse ja luuletajana  kuhugi kadunud. Põhjuseks tema väljakujunenud noore naise või ka neiu jõuline käekiri.

 

Nagu pophitid

?Leping nr 2? ei tundu olevat sugugi leplik või allaheitlik raamat, s.t poetess ei kavatse tegelikult kellegagi kokkuleppele jõuda, ta pigem loobub kõikvõimalikest  kompromissidest. Väga vihane või suisa raevukas, samas valuline kogu. Ja see on üllatavalt meeldiv nagu näiteks ka pophitid, kus lauljatar saadab mehed kuradile ja neab neid (Cher, t.A.T.u. jt).

Ma ei tõmba paralleeli ainult oma müüvate lemmikute pärast. Muusikatööstus on väga suures osas suunatud just teismelisele kuulajale, s.t eale, mil ollakse kõige vastuvõtlikumad ja samas ka kõige kriitilisemad. Ehk ei ole see viisakas, kuid luule mängib samamoodi just kõige vastuvõtlikumale või tundlikumale natuurile. Igas siiras luulelugejas või ka luuletajas endas on säilinud mingil määral just teismelise ebaküps emotsionaalsus. Iseküsimus, kui palju seda paksu kultuurikihi alt ilmale tunnistatakse.

Soometsa kaaskassetlane Liisi Ojamaa on mitmel korral maininud, et just teismelistele on olnud tema looming väga suureks toeks. Oli toonane kassett minugi puberteedi saatjaks?

Nagu siis, nõnda ka praegu võib leida mõningast mässumeelsust ja maailmavalu mõlema poetessi kogudest. Ojamaa on ehk peitnud ennast rohkem linna kinniskujundi taha, Soomets veidi laiahaardelisem ja hajusam.

 

Randmed ja ilmavalu

Juba esikkogust jäid mulle meelde Triin Soometsa randmete ja veenide kujundid. Ning pole need nüüdki kuhugi kadunud. ?ja nii joovad väikesed linnud rooste mu randmest (lk 31), ?mõra roostetab randmes (lk 20), ?kevad peseb verest võõra pisiku / mis tantsis häbenemata sydamesse sisse ja välja / peksles randmetes ja värvis kyyned säravaks (lk 52).

Randmetele vihjamine sellisel moel tekitab minus tunde, et autor mõtleb enesetapule, justnagu maailmavalus teismeline seda sadu kordi päevas võiks teha. Ehkki neist võib ka lihtsalt kui headest kujunditest üle libiseda, mõtlemata sinna midagi juurde.

Kuid minu mõtet kinnitab terve kogu, kus suitsetatakse, juuakse ning ollakse vihased ning ilmavalust suisa mustad või verised. Seega ei ole ehk selline vihje sugugi juhuslik kinniskujund.

Siin on erootikat või seksi sügavust ning naturaalsustki. ?Sa ulatud sygavamale, / kui su silmad lubasid. (lk 22), ?olen ebakindlalt puudutanud su varjatumaid kohti / ja sa oled olnud mulle täpselt paras täpselt valus (lk 19), ?võtta suhu või mitte (lk  10), ?kuu, puhasta mu päevad (lk 18), ?kylgedel haiseb kusi (lk  41). Ning need kujundid ei tee maailma sugugi roosamaks, pigem süstivad enamgi masendust, eriti kui kohati ilmuvad sotsiaalsed noodid. ?peebipillid ja pangalaen (lk 10).

 

Emahunt ja must maagia

Muidugi mahub vahele veidi romantilisemat õhkamist ja armastust. ?Su naerus kahestub mu nukker loomus, / kui kyllastunud kiskja, mind sa valvad./ Mu unenäos su nägu muutub koonuks (lk 25). Aga endiselt on nukrust ja kallimast saab kiskja. Enda ilma näeb ta peegeldumas emahundina (lk 26, 31). Metslooma ahistused ja elukorraldus, millest justkui pole pääsu, on heaks paralleeliks naise rolliga, mille vastu võib-olla sõdiks ja sõditaksegi, kuid millega on ka võimalik kuidagi leppida. Millest ja mille jaoks on tarvis palju õppida.

Oma maailma vürtsitab Triin Soomets veel musta maagia, valu ja põhjavajumisega. Ning alles raamatu lõpus teatab ta, et kohutavaimad lepingud sõlmitakse iseendaga. Kas leping kellegi teisega oleks teisane või ongi leping nr 2. Enne iseendas tehtud otsuseid ei saa ilma ja inimestega kokku leppida.

Ehkki suurem osa luuletustest tundub olevat väga isiklikku ja teraapilist laadi, on autor siiski suutnud jätta killukese lootust edasielamiseks ning ütleb raamatu viimases tekstis, et kõigest hoolimata ta ei selgita ja ei solvu, ning pillab ennast üha edasi.

Võib-olla oleksin oodanud midagi küpsemat ja läbikomponeeritumat. Samas on raev ja nukrus väga tugevad mõjutajad, sellest saab paremini aru. Ma ei tea, kas teismelise ilmavalu on luuletaja puhul hea või hoopis halb, kuid minul on sellega tunduvalt lihtsam ühist tasandit leida kui ?täiskasvanuliku? pila elik maski taha varjumisega. Tugevad ja ühtlasi jõuliste kujunditega väljendatud tunded teevad ?Leping nr 2st? üsna tähelepanuväärse raamatu. Luuletaja peab ju suutma säilitada tundlikkuse maailma suhtes ning üks võimalus on jääda igavesti heitlevaks teismeliseks. On?s selles midagi halba?