Illustratsioonid ja ilukirjandus

Ei teagi õieti, kuhu on kadunud pildid täiskasvanute kirjandusest. Võib olla, et tegemist on puhtalt majandusliku valikuga.

VAHUR AFANASJEV

Ilukirjandus peaks õigupoolest toime tulema illustratsioonideta. Aga miks õigupoolest peaks? Või kust ma üldse sellise mõtte võtsin. Pildid on ju toredad. Olimar Kallase suurepärased raamatud vaatasin-lugesin ribadeks, külas käies sai uurida imekombel ilmunud Donaldi-raamatut, nautisin sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt“ illustratsioone.

Astrid Reinla psühhedeelne „Miikael“ oli esimene teos, mida lugedes märkasin teksti ja illustratsioonide vastu­olu või pigem seda, et Ilmar Malini samuti psühhedeelsed pildid toimisid täiesti iseseisva tervikteosena. Eks neid kordi võis varem ka olla, kui tekstist saadud kujutluspilt erines kunstniku nägemusest. Rääkimata hirmsast juhtumist, kui sama teksti on mitmel ajal illustreeritud. Nõukogude ja lääne Karupoeg Puhh pole üldse sarnased. Täiskasvanu elab üle, aga lapse meelest on see pehmelt öeldes veider.

Elu alguses on pildikeel sõnast tugevam. Mu kaheaastane tütar ei oska veel sugugi lugeda, aga nimetab edukalt loomi, linde ja esemeid, ükskõik kui abstraktselt, barokselt või detailselt neid poleks kujutatud. Ma pole suurem asi joonistaja, aga kassid, koerad, kalad ja linnud, kelle paberile sokerdan, tunneb ta samuti ära. Pilt on hetkega haaratav, aga juttu või luuletust peab kuulama, algul valjusti, hiljem eneses. See nõuab süvenemist. Laulu kuulamine on teine tera, muusikaga saab füüsiliselt kaasa minna.

Teistpidi pilt muudkui taandub sõna ees: alguses on pildiraamatud, siis mõni üksik illustratsioon – ja ühtäkki pole pilte sugugi. Mäletan, et kui hakkasin lugema vaid kaanekujundusega ilustatud raamatuid, saatis puhast kirjandusnaudingut veel kaua nukker kõrvalmaik, igatsus kas või mõnegi pildi järele, mille juures loetu justkui tervik meelde tuleb.

Ei teagi õieti, kuhu on kadunud pildid täiskasvanute kirjandusest. Võib olla, et tegemist on puhtalt majandusliku valikuga. Kirjastan oma asju ise ning oskan päris hästi arvutada. Illustratsioonid, kui tegemist pole just tohutu läbimüügiga, on üks esimesi kasinuspoliitika ohvreid. Ei saa nõuda ka, et kultuurkapital toetaks romaanide illustreerimist. No ja sinna need pildid jäävad.

Mitte et pildid oleksid täiesti kadunud: täiskasvanutele on koomiksid, isegi mingid värviraamatud. Mind need kahjuks enam ei köida. Sõna on osutunud visaks vennaks ja pildile tuule alla teinud. Seda toredam on siiski illustratsioone kohata. Seda juhtub õige harva. Luulekogudes veel, aga romaanides peaaegu mitte. Üks „Serafima ja Bogdani“ pealkirja kandev romaan on rohkelt illustreeritud. Peeter Alliku loodud pildid on puhas kuld. On hetki, mil tunnen, et kirjutasin romaani selleks, et Peeter saaks selle illustreerida. Ja see on üllatavalt hea tunne.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht