Ilu

Gregor Kulla: „Püüdsin „Peenraga“ luua terviku, mille kõik osad toetavad üksteist, mitte ei ole juhuslikud. Raamat on kõigest üks osa visioonist.“

PILLE-RIIN LARM

23. novembril kuulutati välja Betti Alveri auhinna tänavune laureaat. Tunnustuse parima debüütteose eest pälvis Gregor Kulla raamatuga „Peenar“, mis on ilmunud Värske Rõhu raamatusarjas. Pange tähele, „Peenar“ on noor eesti kirjandus par excellence: Kulla on teoses sõnastanud mitu oma põlvkonna teemat ja tundmust, ja teinud seda keeles, mida tema põlvkond valdab. Tulemus võib tunduda harjumatu, kuid eks leidu igas eluterves aias roosi­peenarde kõrval muidki kooslusi.

Sind peetakse otsekoheseks kriitikuks. Kas oled „Peenra“ retseptsiooni jälginud ja mis mõtteid see äratab?

Jaa, olen küll. Kõige huvitavam tagasiside oli Tartu intellektuaalide raamatuklubi saadetud video¹. Seda oli põnev kuulata: osalejad olid raamatu läbi töötanud, kes rohkem, kes vähem. Veiniklaasi taga arutledes esitati tähelepanekuid, mida ma mingil muul moel teada ei oleks saanud. Videot näidati mulle, kui olin Viinis, ja paluti vastata – mõnele arvamusele vaidlesin siiski vastu. Klassikalise kirjandusteaduse vahenditega hinnates leiti, et „Peenar“ on igav ja lohakas ega ole mõeldud lugemiseks. Aga võib-olla kasutati analüüsiks valesid vahendeid?

Arutlesime ka selle üle, mida ma ise kriitikuna tähtsaks pean: püüan kunstniku naha alla pääseda ning saada aru, kuidas ta on teose loonud. Tahan teada, mis toimub autori peas. Tegelikult on muidugi igasuguseid arvustusi huvitav lugeda – tore oleks, kui üks oleks hinnanguline, teine kaasaloov, kolmas üldistav … Mis mu enda raamatusse puutub, siis mulle oli üllatus, et Sveta Grigorjeva kirjutas nii positiivse arvustuse². Ta ei tee seda vist eriti sageli. Arvustused ongi olnud valdavalt positiivsed, võrreldes suusõnalise tagasisidega – tean, et paljudele teos ei meeldi. See on hea asja märk, kui esindatud on nii tugev pluss- kui ka miinuspool.

Indrek Ojam tõi videos esile, et ühelgi debüütraamatul ei ole olnud nii palju eelkajastust: kõik teadsid, et „Peenar“ ilmub, kõik kohad olid teateid täis ja see käis närvidele. Ma ise ei pannud seda tähele, sest ka kuvandi loomine on kunstiline ülesanne: püüdsin luua terviku, mille kõik osad toetavad üksteist, mitte ei ole juhuslikud. Raamat on kõigest üks osa visioonist. Eesmärk oli teha nii, et „Peenraga“ ei tekiks otseseid konnotatsioone, kuid tekiks küsimus, kas see on üldse raamat.

Samamoodi on igas mu ettevõtmises, nii muusikas kui ka etenduskunstis või kunstiprojektides, mida oleme teinud rohkemate inimestega. See, mida publik tuleb vaatama ja kuulama, on ainult osa kogu ahelast. Kas või suvel Marta Vaarikuga tehtud asi ei olnud üks performance, vaid pikk meediaprojekt. Need teosed on nagu risoomid, mis hargnevad laiali, või nagu seeneniidistik – publik näeb ainult seenekübarat, mis maa seest võrsub.

Palun räägi oma kokkupuudetest kirjandusega. „Peenras“ on sul käsil näiteks Jonathan Littelli „Eumeniidide“³ lugemine.

Hakkasin lugema alles põhikooli lõpus. Ühel suvel lihtsalt tekkis hasart. Mulle väga meeldib lugeda, kuid see on olnud keeruline, kuna mul on raske keskenduda – mul peab olema selge eesmärk. Ka „Eumeniidide“ puhul mul oli mu eesmärk kas või nui neljaks see paks raamat läbi lugeda. Paksud raamatu on toredad – need ühenduvad mu oma mõtetega laiemal moel, kuna lugemisprotsess laotub pikale ajale ja peegeldust on rohkem kui õhukese raamatu puhul, mida lugedes oled ise kindlas kohas ja ajas. Sageli on mahukates teostes loodud maailmad tihkemad ja need pole allutatud inimese tähelepanu ulatusele, vaid kulgevad omasoodu ning on mõnevõrra intuitiivsemad. Püüdsin seda vormi intuitiivsust püüda ka „Peenraga“.

Eesti ilukirjandust olen palju lugenud, rohkem kui mu sõbrad, on jäänud mulje. Palju olen lugenud ka muusikakirjandust, aga vaevalt et heliloojate biograafiad või nüüdismuusika määratlused mind ennast kirjutajana on mõjutanud. Viimase kolme-nelja aasta jooksul on lisandunud kväärkirjandus. Need raamatud on mind mõtlema pannud, sealt olen ammutanud palju teadmisi.

Mind on mõjutanud kirjandusloo teadvustamine – see, kuidas kaanon on kujunenud. Kes on need, kellest kirjutatakse, ja kuidas kirjutatakse? See, kuidas kirjutatakse, on mõjutatud sellest, kellest kirjutatakse. Ja kes kirjutavad? On olnud hästi põnev. Mulle meeldib lahti harutada peidetud protsesse ja süsteeme, tahan jõuda võimalikult sügavale. Kui lõpuks adun võrku, millest nähtus koosneb, olen rahul. Sealjuures püüan meeles pidada, et tegu on vaid minu ettekujutusega võrgust, sest mingisse autentsusesse ma ei usu. Elu on sellest rikkam.

Ükskord küsiti mult ühes mängus, mis on mu kõige tugevam omadus. Vastasin, et vist põhjalikkus, aga see on nii hea kui ka halb, sest ma ei suuda kuidagi teistmoodi ja sellele läheb sageli väga palju aega. Enne, kui üldse millegagi alustan, teen kõigepealt uurimistööd. Olen proovinud ka pealiskaudsemalt või tundmuslikumalt kirjutada, aga lõpuks on mul ikka raamatuvirn arvuti kõrval või kolmkümmend sakki Safaris avatud.

„Peenart“ on määratletud proosaluulena, kuid seda võib lugeda ka romaanina, suureks saamise loona.

Koostasingi raamatut oma peas pigem millegi terviklikult kulgevana. Luulele ei mõelnud kordagi. Ma ei mõelnudki üldse ühelegi žanrile, kuni lõpuks tuli esitada taotlus Eesti Kultuurkapitalile ja teost seal kuidagi määratleda. Saara Liis Jõerand pakkus välja, et see on proosaluule. „Peenart“ on võimalik lugeda järjest, kuna lugu liigub päris loogiliselt, aga ka tükkidena siit või sealt. Ma ise ei loe raamatuid ükskõik kust: pean raamatu läbi lugema algusest lõpuni.

Romaanist niisuguseid tegelasi, sündmusi ega keelt vist ei leiaks. Romaaniajaloos on vähemused olnud kõrval­tegelased (kui sedagi): valdavalt on süžeed olnud seotud abielu, omandi ja rahvuse saatusega. Kväär- ja transinimesed on kuskil selle traditsiooni äärel. Jah, võib öelda, et „Peenra“ põhi toetub mingil määral traditsioonile, kuid seda mitte taotluslikult. Pigem toetub teos ikka mu enda lugemiskogemusele ning minu huvi on kväär-, eriti just transkirjandus, milles sageli otsitakse viise, millega sõnastamatuid kogemusi tekstiks painutada. Kuidas kujutada soolist düsfooriat? Siit ka võib-olla „Peenra“ keel: see on teemadele, mida teoses puudutan, lähemal kui kirjakeel. „Peenar“ sisaldab palju LGBTQ+ slängi, internetikeelt ja liialdusi, mis ongi mulle omane. Mu eesmärk ei olnud provotseerida.

Paaril leheküljel olen kasutanud kirjavormi – sõnumid, kirjad, mida olen saatnud. Muide, ka paljud transkirjanikud on kasutanud kirjavormi, sh minu lemmik McKenzie Wark. Teksti, milles jutustaja pöördub konkreetse inimese poole, olgu ta reaalne või kujuteldav, võtab lugeja vastu teisiti kui kolmandas isikus kirjutatud teksti. Kui kuulud vähemusrühma, ei ole sul palju otsustusõigust selle üle, kuidas sind tajutakse või kuidas su teost loetakse. Kirjavorm annab võimaluse kaasata lugeja ja kujundada teose vastuvõttu.

Austriast leidsin ühe „Peenraga“ sarnaneva raamatu – 1997. aastal sündinud Fredi Thiele teose, mis on sarnases formaadis, aga õhem. See raamat koosneb novellidest, samuti ilma suurtähtedeta. Need tekstid on väga luulelised, melanhoolsed ja sisekaemuslikud.

Oled intervjuudes rääkinud „Peenra“ autobiograafilisest taustast, kuid selles on ka tuntav fiktsionaalne mõõde.

Jah, on küll. Aga iga elulookirjutus on juba eos minajutustus ja teatud määral fiktsionaalne. Ma ei usu autobiograafiasse – seal on valikud ja paisutused, see on ikkagi kellegi jutustus iseendast. Ka minu teoses on suured paisutused, liialdused. Olen minategelasele juurde kirjutanud seda, milline ma ise olla tahaksin, kuhu jõuda ja mida teha tahaksin. Kujutan ennast ette kellenagi, kes ma veel ei ole.

Paljud on kommenteerinud, et siin on sõnastatud miski, mida nad ise ei ole osanud või julgenud öelda. See ei olnud mu eesmärk, aga mul on hea meel selle üle. Endale oleks ka olnud abiks seda lugeda.

Kuigi minategelasel on sageli ümber melu, seltskond, on ta sageli üksi ja tunneb end eraldi.

Sellest raamat alguse saigi – otsustasin olla suvel üksi ja igal hommikul midagi kirjutada. Kirjutamine oli nagu tagasipeegeldus sellele, kus ma olen ja miks ma midagi teen. Ühtlasi oli see väga praktiline. Näiteks pidin hakkama samal ajal allergiarohtu võtma. Mind huvitas, kui kaua ma pean seda rohtu endale ninna pihustama, et ma enam hommikul ei aevastaks – sissekannete järgi selgus, et kaks nädalat.

Paljud kirjutavad mälupikenduseks, aga minuga läks nii, et kirjapandu ja päriselu segunesid. See mõjutas tugevalt seda, kuidas ma mõtlen endast, möödanikust ja tulevikust. Minakirjutus oli väga otsene: ma ise kirjutan oma elu nii tagasiulatuvalt kui ka eele. Kumb on päris? Keegi ei saa teada, mis on selles raamatus fiktsioon või mis mitte. Ka mina mitte. Võib-olla mõni teadlane kunagi uurib välja.

Arutled mitmes sissekandes hariduse ja hariduslõhe üle.

Paljud tulevad ülikooli sellepärast, et lihtsalt peab tulema, ja siis kannatavad selle all. Samal ajal on nii, et kui ühelt eeldatakse kõrghariduse omandamist, siis teiselt ei eeldata – sellest tekkiv pinevus on kultuuri sisse juurdunud. Kuidas seda kirjeldada?

Eesti haridussüsteemi muresid lahendatakse valest otsast. Praegu arutletakse ülikoolide rahastamise üle – olen selle poolt, et Eesti ülikoolides kehtestataks osaline õppemaks. See muudaks suhtumist, asjad muutuksid läbipaistvamaks, sest neil, kes oma hariduse eest maksavad, on ka suuremad nõudmised: me teeme siin koos tööd. Tekiks vajadus ja kohustus häält teha. Kuna raha on elu alus, kahjuks, tõstaks õppemaks inimeste silmis ka hariduse väärtust.

Eraldi teema on teatavates koolides valitsev hirmuõhkkond. Öeldakse, et kui piitsa ei ole, siis keegi ei ole nõus töötama, aga see ei ole nii. Vägivald ei ole hariduses lahendus. Praegu vaikitakse palju maha, sest ka lapsevanemad peavad vägivalda normaalseks. Tasapisi asi õnneks siiski muutub.

Lõpetasid sel suvel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia heliloojana cum laude ning lähed edasi õppima Viini. Palun räägi lähemalt.

Jah, pidin sel sügisel alustama muusikaõpinguid Viinis, aga selgus, et enne on vaja esitada keelesertifikaat. Sain selle korda. Mu sisseastumine kehtib õnneks aasta aega. Käisin juba mõnd ainet kuulamas ja tutvusin sealse seltskonnaga. Kõik on nii rõõmsad ja rahulikud, et lausa ehmusin. Ka bürokraatia on rahulik, asjaajamine käib paberi teel – sellega tuleb harjuda. See rahulikkus mulle väga sobib. Otsustasin alustada õpinguid kevadel. Vahepealsed viis kuud õpin puhkama.

Ilu. Lõpetad selle sõnaga oma e-kirjad.

Jah, olen juba paar aastat iga kirja ilu-sõnaga lõpetanud. Soovina edastab see mulle enam tunnet kui tähendust. Iluga seostub mulle multikasarja „Jõu­jumbud“⁴ algusest see topsike, kust isafiguur valab patta kenade asjade komponendi „and everything nice“. Ilu on kõik need sädelust täis pilved, mis sealt õhku võiksid tõusta.

1 tY/ra 2: „no Gregor selles mõttes ühendabki meid kõike“. – Youtube 21. X 2024. https://www.youtube.com/watch?v=XdNYaU-QkkA&t=1959s

2 Sveta Grigorjeva, Peenrake-peenrake skeene peal, kes on kõige woke’im eesti kirjandusilma peal? – Sirp 27. IX 2024.

3 Jonathan Littell, Eumeniidid. Tlk Heli Allik. Varrak, 2022.

4 „The Powerpuff Girls“. – Toim.

Loe lisa: žürii liikme Mirjam Parve kommentaar