In vino veritas

Noorte loojate retseptid rahva ravitsemiseks trükiti ära Loomingus, Nooruses, Loomingu Raamatukogus ning Sirbis ja Vasaras.

ÜLO TUULIK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kirjanik Ülo Tuulik on Sirbi ea­kaaslane ja n-ö emeriittoimetaja. Ta on sündinud 1940. aastal ning töötas aastatel 1974–1976 Sirbi (toonase Sirbi ja Vasara) toimetuses.

Südamlikud tervitused kõigile endistele ja tulevastele kolleegidele, headele kaastöölistele ja muidugi asendamatutele lugejatele!

Heinz Valk, kelle vilgas mõistus, kosutav huumorimeel ja kunstnikukäsigi olid suunamas-mõjutamas toonast nõukogudeaegset kultuurilehte Sirp ja Vasar, et selle veergudel säiliks normaalsele inimmõistusele vastav analüüs, mis ametlikust ideoloogiast rikkumata, vaba ideoloogilistest stampidest – toosama Heinz Valk kui kroonik on ära kirjutanud Kuku klubi külastajate kombed ja jutudki, pajatanud, millises võtmes toimus meie kultuurirahva lõõgastus ja informatsioonivahetus ja elunautiminegi nõukogude aja väidetavale karmusele vaatamata. Heinz on tõetruult ja ilusti kirja pannud, milline üksmeel ja kollegiaalsus kaunistasid toonast, mõnetigi elitaarset kultuurirahvast. Kuku klubi kõrval toimus aga elulise normaalsuse väljaelamine n-ö sektsioonides, sealhulgas kõigis trükiväljaannete toimetustes.

Ei päevagi reata, on meieni jõudnud vanade roomlaste kohustuslik elunorm. Ei läinud päevagi, kus millises tahes toimetuses „enesealgatuslikud grupid“ ei võtnud ette klappimist ja äratoomist ega jäänud siin vene toimetused alla eesti omadele kogu Pika tänava pikkuses, kus tookord paiknesid kõik toimetused, aga ei ühtki kohvikut peale piimasaali Pikk tänav 1.

Ärgu nüüd mõistetagu mind valesti või kurjastigi, sest mingil juhul polnud tegu lakkumise ja laaberdamisega, lausjoomisest rääkimata, selles ilmingus leidis aset napsitamine kui modus vivendi ehk soome keeli öelduna tehti pienet terävät.

Eesti Nõukogude Kirjanike Liidus töötas minu kui toonase välissekretäri puhtformaalses alluvuses konsultandina endine Sirbi ja Vasara töötaja aastail 1964–1969 ning miks pidi loomeliit end eristama üleüldisest elamistavast. Nii eiras temagi, kohustuslik ja taiplik oma igapäevastes organisatsioonilistes ülesannetes, siiski paaril korral lühikese aja sees väliskirjanikega lävimisel nõukogude inimesele stampkohustuslikku eneseväärikust.

Ja igati arusaaja inimene Jaak Jõerüüt, meie liidu aseesimees, ei lubanud seekord kollegiaalset vennaarmu laiendada üle mõistmise ja andestamise piiride: „Seekord aitab! Laseme lahti! Las kirjutab avalduse, et omal soovil ja tervislikel põhjustel.“

Mina pidin edastama selle ebamugava sõnumi.

Süda raske, sõitsin õhtuhakul oma igakuisele tavavisiidile Debora Vaarandi koju, tuttavasse ja kodusesse majja Kuristiku tänaval. Ma rääkisin talle päevauudisena ka värskest vahejuhtumist ja karistusmäärast. Elutark poetess, Smuuli elukaaslane Juhani kuulsusaastate tormakais tavades, ütleb nüüd mõistva inimese häälega: „Kes seda ennem kuulnud on, et inimene joomise pärast töölt lahti lastakse.“

Mul hakkas kergem. Kivi oli veel südamel, aga võis siiski loota äraveeremisele …

Hommikul vahendus Debora kommentaar Jaak Jõerüüdile. Jaagus oli juba siis aimata eeldusi diplomaadikarjääriks tänu oma kiirele taipamisele, mille või kelle autoriteetsusega tuleb arvestada, kuigi ise oled teist meelt. Mõne tunni pärast ütles ta mulle üle ukse: „Kuule, jätame ta paika. Kus sel õnnetukesel ikka minna on …“

Ma saan nüüd oma jutu sujuvasti üle viia Debora Vaarandi vennale Borisile, kelle kohusetunne ja tolerantsus sümpatiseerisid kõigile, kel oli kokkupuutumist tema kui Sirbi ja Vasara vastutava sekretäriga mitme aastakümne jooksul. Soliidne, korrektne, tasakaalukas ja kõigutamatult rahulik, kaitses Boris Trull ainuisikuliselt neid barrikaade, mille taha võõrad silmad ei tohtinud näha, s.o ninagagi mitte tõmmata, nagu juhtumisi võiksid immutuda kusagilt, ennekõike peatoimetaja kabinetist ärevmagusad hinge puudutavad aroomid … Erinevate peatoimetajate puhul muutus kaitsetaktika. Minu kaassaarlase ja sõbra Erni Lõbu ajal, mil mina kirjandusosakonnas ametit pidasin, oli stsenaarium loominguliselt turvaline ja nutikas.

Oli ju mõnikord peatoimetajal endal või mõnel teiselgi esmaabi vajajal tarbeline pead parandada vaiksel ja viisakal kombel. Siis tulevad hädalisi päästma sõbrad, kes Boris Trulli kinnitusele, et peatoimetaja kabinetis on tähtis nõupidamine, oskavad vastata: „Mul on ettekanne.“ See tähendas ilmeksimatult üht, et mehel oli taskus poolik. Kes tuli ainumasti asunikuga, pidi ütlema: „Mul on sõnavõtt.“ Üks õnnetu, aga aus, ainult lonksuke pudelis põuetaskus, olevat Trullile tunnistanud: „Mul on repliik.“

Suur oma aja laulik Juhan Smuul kirjutas poeemis: „Aeg suur ja karm kui kotkatiivul lendab …“ Ehk nõnda oligi 50ndail, VIII pleenumi järgses umblaines ja õhupuuduses.

Me ometigi tulime sellest välja ning ärgu valesti mõistetagu, et ainult alkohol oli see lohutus, see füüsiline ja vaimne päästerõngas. Ei. Rahva ravitsemisele pühendusid teenitult palju kiidetud 60ndate põlvkonna noored kirjanikud, kunstnikud ja heliloojad. Jaan Eilarti looduskaitsjad ei muretsenud ainuüksi Eesti metsa, vaid hingemaastiku kujundamise ja hoolitsemise pärast – sellele toetus eestlaste kultuur. Ravimite retseptid trükiti ära ajakirjades Looming, Noorus, Loomingu Raamatukogu ning igal reedel ajalehes Sirp ja Vasar.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht